Mereuurimisjaam, kus vabatahlik olen, asub Mesokamposes, Pythagoriost vähem kui viie km ja Vathist 6,5 km kaugusel. Mesokampos ise on üsna küla, aga meri on põhimõtteliselt ukse ees ja lähim supermarket 20 minuti jalutuskäigu kaugusel Pythagorio ja Vathi vahelise suure tee ääres. Suure tee äärde jõuab järsku teerada pidi üles ronides paari minutiga ning sealt ühe või teise linna poole mineva auto peale saamine ei ole kuigi raske.
Oma reisi siia alustasin juba teisipäeva hommikul ja peale tervet ööd Ateena lennujaamas istumist jõudsin üsna väsinult, kuid siiski õnnelikult esimese päikesega kohale. Tutvusin pisut maja ja mõne üksiku varasel kellaajal ringi liikuva inimesega ning jõin väljas ilusate siniste laukeste taga kohvi. Keskpäevaks olin jõudnud juba oma asjad lahti pakkida, samadele inimestele ennast mitu korda tutvustada (ise sellest muidugi enne aru ei saanud kui juba liiga hilja) ning mitu tundi vees sulistada. Snorgeldasime kohe baasi lähedal olevas rannas ja õppisin natuke oma tulevase töö kohta. Järgmisel päeval kõige tähtsama tädiga minu plaanidest ja soovidest vestlust pidades tuli välja, et neil on hetkel just minu huvidega inimestest puudus ning sain nädalajagu aega umbes saja merelise selgrootu selgeks õppimiseks. Peale kõiki eelmise suve prakse ei tohiks see eriti raske olla ja kahe päevaga jõudsin juba käsnad, käsijalgsed ja õisloomad endale mingil määral selgeks teha. Karpide ja tigudega on hetkel natuke probleeme, sest neid on lihtsalt liiga palju, aga neljapäeva pärastlõunal sain ka uuesti snorgeldamas käia ja erinevaid liike merepõhjast otsida. Niimoodi olen siiamaani õppinud:
Reedene tööpäev lõppes kohutavalt pika üldise koosolekuga, kus kauem siin olnud inimesed oma tegemistest ja edasijõudmistest esitlusi tegid. Olen erinevate projektidega mõningal määral ka tutvunud ja mõned kõrvalülesanded saanud, aga kuna selle nädala jooksul tuli palju uusi inimesi, siis suurem jutt sellel teemal on alles kõigil ees ja päris oma projekti mul veel ei ole. Ma ei tea, kas see jutt on arusaadav, aga ilmselt kirjutan mingi hetk erinevatest tegevustest niikuinii täpsemalt ja siis see peaks selgem olema.
Terve laupäeva veetsime saare pealinnas Vathis (kaardil C). Vathisse minek meenutas mulle väga Triestesse sõitu, sest linn asub samuti kohe mere ääres ning sinna sõites näeb kõigepealt ülevalt vaadet kogu linnale:
Üks suur tee jooksis kohe mööda mereäärt ja kõnnitee oli veest kõigest paarkümmend sentimeetrit kõrgemal. Suurema tuule korral pidi see sageli vee all olema.
Vathis toimus suur ülesaareline festival, kuhu kõik erinevad organisatsioonid, kaasa arvatud Archipelagos, tulid ennast tutvustama. Kohaliku kooli spordisaali olid kogunenud nii teatri-, male-, moto-, purjetamis-, vespa-, mäespordi-, sukeldumis- jne klubid kui ka saare vabatahtlikud tuletõrjujad, saare orkester jne jne. Mina (mitte üksi) olin meie leti taga päeva viimases vahetuses, kuuest üheksani ja enne seda vaatasime linnas ringi, käisime lõunatamas ja kohvi joomas. Kui peale üheksat oma putka kinni panime, läksime kõik koos tavernasse, kus sõime ja jõime mitu tundi ning sealt edasi liikusime baari/klubi moodi kohta. Muidu sisustuse poolest meenutas Tartu shootersit, aga asukoht oli sellel samal mereäärsel teel ning terve merepoolne sein oli klaasist ning meri oli seinast kõigest napi meetri kaugusel. Tükk aega nautisin vaadet vaid oma toakaaste ja veel paari inimesega, kellega koos festivalil letis olin (kohalikke siinkohal ei arvesta, neid oli baaris küll ja küll), kuid peatselt saabus sinna vist pea terve meie meeskond ja tantsisime halva kreeka diskomuusika saatel tunde.
Kuna laupäeval alles keset ööd koju jõudsime, algas pühapäev üsna hilja. Muidu on siin küllaltki jahe olnud, kuid täna oli tuult kuidagi vähem ja mere ääres pikutades ei tundnud seda üldse. Seetõttu päevitasime kuni lõunani rannas ning peale kiiret söömist jalutasime Pythagoriosse (kaardil A). Seal on palju toredaid asju mida teha ja näha, aga kuna päeva peale oli sinna eri aegadel liikunud päris mitu rühma inimesi ja me kõik juhuslikult ühel tänavanurgal kohtusime, siis jäid tunneli- ja kloostrikülastus tuleviku jaoks ja hakkasime hoopis otsima tavernat, kuhu kolmteist inimest ühte lauda kohvitama mahuks. Natuke ümberkorraldusi ja toolide otsimist ning varsti istusimegi tänava ääres väikeste siniste laudade taga ning nautisime ilusat ilma. Esimesed Kreeka taverna külastused on mulle siiamaani õpetanud, et kui piisavalt kaua seal istuta, ilmub sõbralik taverna-onu aegajalt jälle laua juurde, et midagi uut ja head joogi kõrvale tuua ning see kraam on kõik kingituseks.
Vesi on siin niiiii läbipaistev ja see, mis teispool vett paistab on Türgi:
Teel Pythagoriosse:
Pythagorios:
Tagasi baasi:
Baas:
Vathi:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar