Lõpp on lool

Viimati lubasin, et lähen koju, pakin ja tekitan lahkumismeeleolu, aga päris nii muidugi ei läinud. Teisipäev, ehk olin päris pikalt Casa da Hortas, viimane itaalia keele õhtu enne lahkumist. Bitter sweet värk, tore oli, aga justkui nii halb, et nii tore oli. Samas lihtsalt ei jõudnud kohale, et päriselt ära hakkan minema, paar nädalat varem olin selle pärast ikka tõsiselt endast väljas, nüüd ükskõikne peaaegu. Ei tundunud reaalne. Vaatamata sellele, mida mina uskusin või mitte, läks aeg siiski edasi. Viimane päev oli ilus. Mitte ilma poolest, kuigi seegi oli oodatust kordi parem. Pidin varakult kodunt lahkuma, et kl 7 tööl olla. Ehk siis läksin uksest välja samal ajal kui eelmisel hommikul koju olin jõudnud. Õues oli alles pime, ei sadanudki veel ja kuidagi soe oli. Tunniajase teekonna jooksul ristus tee mõne üksiku auto ja inimesega, tänavad olid tühjad ja täiesti minu omad. Ülikooli ette jõudes lülitati tänavavalgustus välja ja sain aru, et valgeks on läinud. Tee peal kiresid kuked, vastuseks kümnete kajakate kisa.

Sõitsime Hispaania piiri äärde, et eksperimendile pilk peale visata ja tagasiteel peatusime mereäärsetes külades, jõime kohvi ja jalutasime ookeani ääres. Lõunatasime labori inimestega mu juhendaja juures. Sõime kaheksajalga, hiiglaslikku seapraadi (riisiga muidugi, sest siin süüakse alati riisi) ja kui tundus, et jälle ruumi on, šokolaadikreemi. Minu soovi kohaselt oli veiniks vinho verde :) Magustoidu juurde ka natuke portveini ja üht-teist leidis juhendaja kapist veel, mida maitsma pidi.

Juhendaja majas ei ole liftidel sees uksi ja seinal on väike hoiatus, et prügikastiga viletsasse olukorda ei satuks

Õhtul pakkisin suhteliselt kiiresti, aga landlady'sid pidin nii kaua ootama, et lõpetasin oma toaga alles napilt enne 11-st. Kiirelt midagi hamba alla ja peole :) Pubiralli jäi küll ära, aga afterparty toimus. Paarist kohast veel läbi ja täistuubitud kluppi, muidugi jõudsime napilt ka paduka kätte jääda. Üheksa peale oli meil 2 vihmavarju, mille alla eriti sõbralikult kokku pugeda. Liikusin hommikuni erinevate seltskondade vahel ja tundsin headest inimestest rõõmu. Mõni hüvastijätt läks peo kaoses ka kuidagi aia taha ja jäi kriipima ja hommik tuli liiga kiiresti. Mis siin muud kokku võtta, kui et peab ikka enne suve külla minema :)

Lennud jäid muidugi mõlemad hiljaks, Brüsselis Kariniga kiiresti kohtumise plaanile tõmbasid lisaks hilinenud saabumisele kriipsu peale veel kaks asjaolu. Esiteks ei tundunud sealsed miinuskraadid vs minu tennised eriti kutsuva väljavaatena, teiseks üllatas ema mind lennujaamas ootamatult. Saime tema järgmise lennuni koos aega veeta.

Tagasi Eestis on piisavalt tegemist olnud, järgmisel päeval sõitsin juba Tartusse, nädalavahetuse olin Tõrvandis, hetkel istun Haapsalu bussis ja muidu naudin Tallinnas rahulikku elu. Üritan kõik haigused kehast välja saada ja vaimselt järgnevaks kaheks kuuks valmistuda. Vaikselt tuleb siin elu hakata ehitama, Portugali etapp on nüüd purgis.

Porto lennujaam

Brüsseli lennujaam

Tartu

Tallinn

Haapsalu

Vahepealsest

Nädal jäänud.

Midagi asjalikku sai viimati üleeelmisel reedel kirja, vahepeal on justkui midagi toimunud ja samas on aeg otsekui iseenesest ära kadunud. Tahtsin palju väljas käia, et võimalikult vähe aega maha magada ja võimalikult palju inimesi näha. Laupäeval ärkasin hilja, aga ikka sai palju tehtud. Väikse karnevali otsa komistasin näiteks ja jõe äärde jõudes irdusin rütmidest ja kostüümidest, et päikseloojanguks ookeani äärde jõuda.

Õhtul/öösel nägin Adegas korterikaaslaseid ja jõudsin üle pika aja Plano B-sse. Nii tore oli, kui sai jälle peolt kambakesi koju liikuda. Sõime veel hommikusöögiks pitsat ja magasime lõunani.

Teisipäev oli vaba ja esmaspäeval Erasmuse karnevalipidu. Korterikaaslastel olid ammu piletid olemas ja käisin ka siis lõunapausi ajal ESNi kontoris endale seda ostmas. Megajärts oli uksest välja, aga kuulsin eestpoolt eesti keelt ja läksin vaatama, kes seal on. Sai paar sõna juttu räägitud ja juba olingi letis. Õhtul rõõmustasin, et olin ikka pileti saanud, aga korterikaaslased ei olnud üldse kahelnud, nad ostsid, siis öeldi, et 500 piletit müüakse. Vaatasime siis minu piletit – nr 498. Arvestades, et ma juhuslikult umbes 10st inimesest ette trügisin, tõesti vedas! Ja hea pidu oli.

Aga hea pidu oma tagajärgedega. Teisipäeva õhtul hakkas pisut raske ja kolmapäeval võitlesin tööl külmavärinatega. Õhtul koju jõudes oli olemine juba väga palavikuline ja kui lõpuks magama läksin, siis pooleteiseks ööpäevaks. Alles reede lõunal ilmusin oma tekikuhja seest välja. Igavesti halb ja katkendlik uni oli, aga mõjus, reede oli jälle pidupäev :D

Laupäeval nautisin täiega päikest seal toredas pargis me kodu lähedal, aga kuna üks uneöö oli vahele jäänud, tundsin, kuidas haigus tahab tagasi tulla ja pidin laupäevase peo vahele jätma. Hea pikk uni, mida olin lootnud, jäi siiski saamata, sest manustasin ravimeid valesti (või mine tea, mis neil seal Kasahstani pulbrites on) ja pikutasin hommikuni päranisilmi voodis ja avastasin uusi dimensioone, mis mu elule järsku lisandud olid. Lõpuks magama jäin olid kõik mu unenäod ainult sinistes toonides. Pühapäeva päris maha ka magada ei tahtnud, oli vaja linnas käia ja pärast töötasin poolde öösse, et eelmise nädala puudutud päevi pisut tasa teha.

Park:

Pühapäeval linnas:

Esmaspäeval, st eile, käisime Zhanerke ja Askhatiga Black Panther’it vaatamas! Väga nauditav film, visuaalselt lihtsalt nii võimas! Millegipärast küll saab seda meie kinos näha ainult kas keset päeva või keset ööd ning tunnen, kuidas puuduvad unetunnid tunda annavad. Täna jalutasin tööle nagu pahur porikärbes ja kohe lähen kraban neljanda kohvi, äkki see tõmbab lõpuks käima. Aga mulle nii meeldis see film!

Täna õhtuks on ka mõned plaanid, kuid ei midagi suurejoonelist, saab vara magama ja homme olen kui puhanud lilleke :)

___________


Siiani jõudsin teisipäeval kirjutamisega, aga jäi postitamata. Plaanid kujunesid siiski suuremaks kui arvasin. Itaalia keelest mõtlesin aegsasti Portugali kultuuri õhtule minna, aga kogemata toodi mulle ka juba praad ja jäin siis juba pikemaks. Selleks ajaks oli tegelikult Portugali peo toit juba otsas, nii et hea, et sööma jäin. Kuna Portugali pidu koduteele jäi, hüppasin sinna ka ikka sisse, vaatasin paari etteastet ja läksin lõpuks hunniku belglastega Adega spordibaari. Seal läks juba pikemalt, sest õlled tulevad 5 liitristes kankudes :D Mängisime ülihalva mängu piljardit ja oli muidu tore. Ainuke baar, kus poisid kaebavad pikkade vetsujärjekordade üle, aga naistel järtsi üldse pole :D

Õhtu läks pikalt öösse, aga kuna tahtsin seda puhanud lillekese tunnet ikka, siis magasin lõunani. Järgmisel päeval olin nagu uuesti sündinud ja õhtupoolikuga tööl sain kindlasti rohkem tehtud kui magamata peaga terve päeva jooksul oleks teinud.

Eile oli neljapäev ja käisin oma viimasel portugali keele õhtul. Lõpuks kujunes rohkem itaalia keele praktiseerimiseks, sest õhtusöögi ajal sattusin itaallaste keskele istuma ja jäimegi itaalia keele peale. Itaalia keele arengu üle viimase poolaasta jooksul võin küll õnnelik olla :) Ütlesin enne keeletunni ajal ka, et mu viimane nädal (é a minha última semana...) ja õhtu lõpuks tegin esimesed hüvastijätud ära. Keeleõpetaja andis mõned töölehed, et ma ikka harjutaks kuni tagasi tulen :D Pärast läksime brasiillaste ja poolakatega spordibaari ja nad lubasid, et aitavad mul maja peo käigus maatasa teha kui soovin. Plaanisin järgmisel nädalal hoogsalt ööelu nautida, aga nüüd lubab esmaspäevast iga päev kohutavat vihma, ei teagi, mis saab. Vb peab tõesti siis kõik kokku kutsuma ja selle majaga 1-0 tegema :)

Tegelikult tehakse kodu ilusamaks praegu, jube tüütu

Uued korterikaaslased

Korterikaaslased siiski ei vihka meid :D Väga toredad on. Hämmastaval kombel oli landlady meile suutnud isegi õigesti öelda, kes nad on: 4 tüüpi Belgiast. 3 on kohale jõudnud. Neile oli ta öelnud, et ma olen Sloveeniast. Pühapäeval olid pool tundi enne meie tulekut välja läinud ja tulid tagasi 1.30, pool tundi peale minu uinumist. Zhanerke ja Askhat rääkisid mulle järgmisel päeval, nad olid belglastega kohtunud. Et tunduvad toredad poisid ja pakkusid, et lähipäevil võiks koos mõned õlled teha. Aga ka esmaspäeval ei õnnestunud mul neid näha. Tulin hilja koju ja nad olid juba läinud. Nägin, et külmkapis on nüüd kahe õlle asemel 20, süüa 0, aga muud märki neist ei olnud. Kuulsin ainult hommikul kui nad koju tulid.

Teisipäev oli lõpuks see päev kui kohtusime! Tulin itaalia keelest, jõin parasjagu teed ja nad jõudsid koju. Pakkusid mulle ka juua ja sel ajal kui ma oma tee lõpetasin ja ühe õlle ära jõin olid nad ülejäänud külmikusisuga 1-0 teinud. Tahaks öelda et nad joovad õlut nagu see oleks vesi, aga ma ei kujuta ette, kes nii palju vettki suudaks juua, kui just kaks päeva kõrbes ei ole ekselnud :D Aga nad on tõesti väga vahvad!

Kolmapäeval jälle ei kohtunud. Nad vist ei ole Portot siiamaani päevavalges näinud, ärkavad õhtupoolikul ja avastavad siinset ööelu. Ise käisin kinos A forma da água/ Shape of Water/ Vee puudutust vaatamas ja koos alguse reklaamide ja treilerite ning 10 minutise pausiga filmi keskel lõppes see alles peale südaööd. Kinos tundsin väga Quentinist puudust, meil oli popkorni jagamisel suurepärane harmoonia välja kujunenud. Aga film oli hea! Kohati nõudis küll suuremat ajupingutust kui nii õhtusele tunnile kohane, nimelt (ei taha midagi spoilida, aga...) osa viipekeelest oli tõlgitud, ja seda ainult portugali keelde + osa dialoogist on vene keeles. Ma arvan, et sain kõigest aru, aga ei olnud chill. Kuulasin vene keelt, samal ajal lugesin kiiresti portugalikeelseid subtiitreid ja selle kahe segu tõlkisin peas ümber eesti ja inglise keele seguks. See oli õnneks siiski kaduvväike osa filmist ja mul on väga hea meel, et seda vaatama läksin!

Kino vastas Estádio do Dragão, mäng käis kui mööda läksin

See keelte virrvarr ajab mõnikord päris segadusse. Üldiselt räägin inglise keeles siin, ümberringi on portugali keel, kodus vene keel, osadega suhtlen itaalia keeles, eesti sõpradega kirjutan/jutustan eesti keeles. Tulemus? Pöördusin kohvikus teenindaja poole kreeka keeles ja võttis 1,5 lauset, enne kui aru sain.

Neljapäeval õppisime Casa da Hortas, kuidas tänaval juhiseid küsida ja pidin veelkord veenduma, et portugali keel, ma ikka ei suuda! Vaatasime ükshaaval paarkümmend väljendit läbi, kirjutasime tõlked juurde, kordasime koos mitu korda. Paremale, vasakule, otse, üle tee jne. Siis jagas Nuno paberi linnakaardiga kätte, et proovime mõtteliselt ühest kohast teise jõuda. Mul on kõik väljendid silma ees paberile välja trükitud, teekond on otse, teine tee paremale, nii lihtne. Ja siis ta ütleb selle lihtsa asja portugali keeles ja no kurat, sõnagi ei saa aru. Vahepeal arvasin, et on mingi areng toimunud, aga ei.

Õhtustama ei jäänud, sest belglased olid kodus kõvasti süüa teinud ja kutsusid ühinema. Kõrvalroaks kast õlut ja lisaks tutvustasin neile vinho verde võlusid. Askhat ja Zhanerke kannatavad nüüd lõpus tohutu koolitööde koorma all ja jõudsid päris hilja raamatukogust tagasi, aga saime kõik koos pikalt soojas köögis jutustada. Neljas belglane tuleb pühapäeval.

 Juhendaja tõi tööle ükspäev üliheast bakery'st ja nii maitsvad olid!!!

Päeva viimase proovi lõpetamine ühisjõul

Kodutu Pedro sünnipäev, poola pidu ja muidu tegus nv

Sel nädalavahetusel oli viimane suurem head aega ütlemine, Max ja Till lendasid täna hommikul tagasi Saksamaale. Kuna neljapäeval ärgates oli must mase imetabaselt üle läinud, otsustasin, et on taas aeg end maailmale näidata ja unarusse jäänud sõprussuhted uuesti üles soojendada. Võtsin nädalalõpu suuremalt ette ja juba neljapäeval läksin peale tööd portugali keele õhtule. Nii tore oli, lisaks tulid peale keeletundi ja õhtusööki paar muusikut sealt läbi ja otsustasid veidi pilli mängida. Mõnus!

Reedel tähistasime Gabrieli ja Paweliga jõevaatega pargis päikseloojangu saatel eksamite lõppu. Paweli polnud väga kaua näinud, sest ta liigub põhiliselt poolakate pidudel. Nad hoiavad siin üldiselt väga kokku! Tean selliseid, kes muudel pidudel ei käigi, aga ka neid, kes iga hinna eest neid kokkusaamisi väldivad. 90% majapidudest, kus siin käinud olen, on mõne poolaka juures. Sinnaminek on selline riskantne värk, sest algne väike tõenäosus inglisekeelset vestlusringi leida kaob teatud joobeastme juures sootuks. Mõni pidu on aga väga suur, sada inimest ilmub kohale ja see pole probleem, aga mitte alati. Kuna õhtu oli väljas olemiseks liiga külm, võtsime selle riski. Tulemus oli midagi vahepealset. Peaaegu kõik peolised olid Poolast, suurem osa inimesi lähipäevadel lahkumas, aga ka need poolakad, kes alles eelmisel päeval uueks semestriks Portosse jõudsid, olid „omade“ seltskonna juba üles leidnud. Siiski oli ka arvestatav hulk hispaanlasi. Nad õppisid siin portugali keeles ja ei rääkinud üldse inglise keelt. Vaatamata keskpärasele meelelahutusele jäin liiga kauaks.

Laupäeval käisid Max ja Till viimaseid oste tegemas. Sõpradele mõeldes olid nad muuhulgas alusetäie mini-moscateli pudeleid kingitusteks ostnud, aga selleks ajaks kui ma 77-sse jõudsin, olid nad jõudnud järeldusele, et need kohe ära juua on veel parem mõte. Nii oligi hiliseks lõunaks menüüs Tilli uusim leiutis: õlu moscateliga. Kiitsime heaks. Ok, tegelikult see ei olnud tema leiutis, vaid kodutu Pedro oli sellest kombost talle rääkinud. Ja Pedro on üks huvitav kuju. Kahtlase väärtusega eluviisid on ta välimusele hea paarkümmend aastat lisanud, aga tegelikult on ta umbes 40-ne aastane, teab vist pooli inimesi Portos ja käib oma vahva koeraga mööda linna ringi ja ajab oma ärisid. Tillil oli vaja veel üks koolitöö enne õhtut esitada ja kui ta lahkus läksimegi Pedrot otsima.

Juhtus aga nii, et Pedrol oli sünnipäev ja suur soov meile näidata baari, kus õlu on sama odav kui 77s ja muu veel odavam. Ootamatult veetsimegi väga meeleoluka õhtu kodutute ja diileritega väiksel kõrvaltänaval 50 sendiseid õllesid ja chiripiti šotte juues. Ontlikumat rahvast oli ikka ka ja üldse pooled möödujad astusid ligi, et õnne soovida ja sünnipäevalapse terviseks üks pits võtta. Aeg-ajalt vaatasime Maxiga üksteisele otsa ja rõõmustasime vaikivas üksmeeles, et õhtu sellise pöörde oli võtnud.

Laupäeva öösel oli ka uue semestri esimene Erasmuse üritus, botellón (kogunemine ja ühisjoomine pargis) ja pidu Villa Portos. Seltskond tundus üsna pooleks, osad kohe kohe lahkumas ja teised just saabunud. Kaks ühes, sain kõik hüvastijätud ära teha ja uute inimestega tutvuda. Nagu nendel üritustel ikka, põhijook on see kõige odavam sangria, millele mõeldes oksemaik suhu tuleb. Need, kes joogist huvitatud olid sai kohe ära registreerida, et ahhaa, uus. Lisaks oli seal veel neid, kes aastaks siin. Mõnda polnud endiselt alates jõuludest näinud ja kogu vahepealne aeg tuli tasa teha! Lõpuks jõudsime Villasse ka. See oli muidugi täpselt selline Despasito pidu nagu alati, aga vahelduseks nauditav.

Peolt lahkusime taksoga mulle tundmatus suunas ja nagu hiljem selgus, siis minu kodust kaugele eemale. Vähemalt kasutasime lahkujatega kogu allesjäänud aja koosviibimiseks ära ja oma kodu mugavused võis korraks teadmatusse aega tulevikku lükata. Ja pühapäevaga alustamiseks oli asukoht suurepärane. Tahtsin juba ammu moodsa kunsti muuseumisse minna, põhiliselt küll selle pargi pärast, mis sinna juurde kuulub. Igal kuu esimesel pühapäeval on külastamine tasuta ja kuna ma olin parasjagu sellele väga lähedal, otsustasin lõpuks võimalust kasutada. Keegi teine liigutada ei viitsinud ja seiklesin üksi. Arvestades eelmiste päevade sündmusi liikusin nagu tont seal ringi ja kuigi mõni kunstiteos mulle väga meeldis, jätsid modernsed saviplönnid mu üldiselt külmaks. Aias ringi liikumine oli juba märksa meeldivam, aga selleks enam niipalju aega ei jäänud. Tagasi linna oli veel pikk tee ja kell nii palju, et loodetud uinak ja pesu enam graafikusse ei mahtunud.

Saime Maxiga Casa da Musica juures kokku ja liikusime vaevaliselt ja rohkete pausidega võimalike söögipaikade suunas. Tundus väga sobilik, et oma viimase ühise päeva Portos veedame üsna sihitult aegluubis kulgedes ja arusaamatuid lausejuppe ja häälitsusi produtseerides. Ja siis väsimusest tingitud segaduseolekus enda ja üksteise üle naerdes. Lubasime endale kaunilt ja asjalikult veedetud semestri eest preemiaks imemaitsvaid kreppe.

Askhat ja Zhanerke tulid, veel inimesi liitus ja läksime mere äärde päikeseloojangut vaatama. Viimane õllering peaaegu merevaatega baaris, segamini nali, naer, peavalu ja paratamatu kurbus. Mõned ühised peatused metroos, lõpukõned ja kallid. Tagasitee mere äärest on ikka nii pikk, peale hüvastijättu panin klapid pähe ja pigistasin 5% akuga telefonist veel viimased minutid muusikat välja. Plaan esimesel võimalusel voodisse vajuda kukkus läbi. Täna peaksid uued korterikaaslased saabuma ja kasutasime võimalust kodus kolmekesti aega veeta. Kunagi ammu jäi Stranger Things’i II hooaeg pooleli ja vaatasime paar osa. Siis ma ei tea, mis meil hakkas, aga tegime lolli nalja, jooksime ringi, kiljusime ja karjusime. Enne magama minekut avastasin, et teine külmkapp on tagasi tööle pandud ja seal on kaks õlut sees. Üleval oli ühe toa uks kinni. Meil on vist uus korterikaaslane juba ja loodetavasti ta ei vihka meid.