Lähme lõunasse

Jätsime pühapäeva endale rahulikuks planeerimiseks ja olime esmaspäeval varakult valmis. Eelmisel päeval tulid Külli farmi inimesed Balilt tagasi ja ööbisid samuti linnas. Saime neilt veel hunniku näpunäiteid kohtade kohta, kuhu minna ja tegime seekord päris ambitsioonika plaani, millest suutsime lõpuks vaid osa ära teha. Esmaspäeval alustasime asjalikult, kuid tegemist oli palju. Pidin veel kord pangast läbi käima, süüa oli vaja osta ja Robyni juures oli vaja käia. Alustasime sõitu taaskord alles peale lõunat.

Valisime sõitmiseks kaunemaid teid ja seetõttu jõudsime oma esimeses peatuspaigas, Bunburys, vaid kiire veiniostmise peatuse teha ja sõitsime edasi telkimiskoha poole. Vb lähme sinna siis kunagi uuesti. Telklas olid jällegi peale meie mõned üksikud autod, aga üks neist kuulus prantslastele, kes juba nädal aega olid tööotsingutel telkinud täiesti üksinda ja suurest inimeste nägemise rõõmust sai korralik pidu. Lisaks inimestele kohtub telkides ka siinse huvitava loodusega ja helid, mille saatel õhtul uinuda ja mille peale hommikul tõusta, on täiesti teised! Kõige omapärasem on ilmselt kuukaburra ehk naeru-safiirlind (Dacelo novaeguineae), kelle "naeru" on internetist kerge leida. Lääne-Austraaliasse on see liik idaosariikidest toodud ja siinsele loodusele halb.

Upgradisime veiniklaase 😁

Teine päev oli väga tegus ja käisime Busseltonis pika puidust kai peal (peaaegu 2 km mere peale), väikse majaka juures ja kahes koopas. Ostsime kohe nelja koopa pileti, sest otsustasime järgnevate päevade jooksul need kõik ära külastada. Koopad olid väga ägedad ja teises koopas käisime kahekesti, mitte ühtegi inimest rohkem ei olnud. Õhtul tabas meid vana tuttav õnnetus – välja valitud telkimisplats oli mingi jama ja no mida ei ole, seda ei ole. Läksime paarikümne kilomeetri kaugusele tasulisse telklasse, mille suurim pluss oli asukoht. See oli meie järgmise päeva esimesest punktist mõne minuti sõidutee kaugusel. Aga et kõik ikka nii lihtne ei oleks, keeras ilm ära. Õhtusöögi ettevalmistamise jooksul sai kergest tibutamisest korralik vihma ja tuule möll. Jooksime „köögist“ läbi paduka oma telgi juurde tagasi ja leidsime selle suurest loigust. Me ei teadnud, kui vihmakindel see telk üldse on ja kas see hommikuni vastu peab, aga see oli arusaadav, et kui tiik altäärest tuppa hakkab loksuma, siis on kindlasti jama. Viskasime toidu käest, tõmbasime vaiad välja ja sikutasime telgi mõned meetrid eemale künka otsa. Päästeoperatsiooni lõpuks oli hoolega soojendatud vesi jahtunud ja meie läbimärjad ja külmunud. Õhtu lõppeski leigete krõmpsuvate kiirnuudlite söömisega.

Hommikul ärgates olid kõik telgid ammu kokku pakitud ja metsaalune tühi. Ma sain ise alles vastu hommikut peale tormi vaibumist korralikult magada ja nüüd panime veel peaaegu viimastena märjad asjad kilekottidesse ja asusime teele. Auto oli ühtlaselt värviliste lehtedega kaetud ja nii kamo, et metsa seest poleks enam üles leidnud. Õnneks oli telk täitsa asjalik ja autos olid niikuinii kõik riided kuivad, seega saime reisi jätkata. Mõned muudatused tuli siiski teha, aga seda hiljem.

Läksime esimese asjana koopasse number 3. See oli koobastest väikseim, kuid ehk ilusaim. Seejärel käisime Hamelin Bays raisid otsimas, aga jõudsime liiga hilja. Sinna lähme ka kunagi tagasi. Pärastlõunasse mahtusid veel viimane, suurim koobas ja kõrge majaka otsa ronimine, kust nägi, kohta, kus „kaks ookeanit kokku saavad“ ehk India ookeani ja Lõuna-Jäämere lained kokku löövad. Vot see, mis seal otsas oli, oli alles tuul ja sellest mul on palju koledaid selfisid. See kahe ookeani kohtumisvärk oli küll pisut kahtlane, sest kuigi oli näha koht, kust lained eri suundadest tulevad ja kokku põrkavad, siis Souther Ocean ikka ei ole nagu päris ookean ja selle mõtteline piir jookseb Antarktikale palju lähemalt.. Aga tegime sildi juures pilti ikka

Kus lõppeb tee ja algab auto?

Edasi sõitmise asemel keerasime nüüd hoopis tagasi ja veetsime öö Margharet Riveris hostelis. Kogu piirkond on täis viinamarjaistandusi ja korjamise hooajal backpackereid paksult täis. Kui juba seal olime, siis kuulasime natuke maad ja töö leidmiseks oli vara veel. Aga saime vähemalt kõik oma märjad riided ära pesta ja ise ka pesus käia.

Järgmisel päeval sõitsime Margharet Riverist otse itta ja nautisime käänulisi teid ja ilusaid vaateid. Külastasime mitut linna ja bakeryt, uurisime veel töö kohta ja jõudsime õhtuks Perthi tagasi.

Järgmises postituses juba järgmised sõidud! 🚘

Rottnest ja Leschenaultia

Tagasi Perthis, tegime rannapäeva. Käisime Cottesloe rannas ja sulistasime natuke ookeanis. Austraaliasse jõudes sai mu ametlikuks aadressiks Külli farmeri õe Robyni kodu Perthi lõuna osas ja peale ujumaskäiku sõitsime tema juurde õhtusöögile, sest mu pangakaart oli kohale jõudnud! Järgmiseks päevaks olime planeerinud reisikese Rottnesti saarele, aga kuna õhtusöök läks üsna pikalt, ärkasime taaskord hommikul konkreetsete plaanideta ja mõtlesime, kas minna või mitte.. Meil ei olnud pileteid ja esimestele praamidele poleks enam jõudnud. Ainsaks toiduks olid mõned riisigaletid ja Robyni poolt kaasa antud kurk. Perthis oli ilm väga ilus ja järgmisest päevast pidi kohale jõudma kuumalaine, mistõttu tundus toas kondika all istumine kohutava raiskamisena ja võtsime end siiski kokku. Sõitsime Fremantle’i sadamasse, saime VIIMASE vaba parkimiskoha, maksime kogemata kahe päeva parkimise eest ja kiirkõndisime praamile. Rottnestil laenutasime endale päevaks rattad ja tegime tervele saarele ringi peale!

Nägime quokka’sid, merilõvisid ja palju päikest. Võtsime mõnusalt tõususid ja lõpetuseks ujusime ookeanis. Nii toree päev oli!

Meie esimesed quokkad

 

Tagasi mandril, käisime veel enne sulgemist pisut Fremantle turul ringi, jalutasime ümbruskonna meeleolukatel toidutänavatel ja sõime päeva lõpetuseks hea kõhutäie.

Laupäeval jõudiski korralik kuumus kohale, aga õnneks ilmutas end meile põgenemisplaan. Krissu ja Raikko olid ka linnas ja kutsusid mõne teise eestlasega Perthist tunnikese kaugusele järve äärde aega veetma. Eelmisel päeval rattaga sõites põlesid jalalabad ära ja pidin sokkidega rannas olema :D Suurema osa ajast ulpisime niisama soojas vees ja proovisime jahutust saada ning õhtu lõpetuseks käisime sushit söömas. Jällegi üks hea päev, kuni hetkeni, mil koju jõudsime.. Külli küsis mult võtmeid, sest ma olin viimane, kes kodust välja tuli, aga ta polnud mulle varem seda kohustust jätnud. Ma eeldasin, et tal on võtmed, keerasin seestpoolt lukustuse peale ja panin ukse kinni. Nii me seal siis seisime, meie ühel pool ust ja võtmed seespool, seal, kuhu Külli need hommikul mulle kaasavõtmiseks oli jätnud. Midagi polnud teha, sõitsime paarkümmend kilomeetrit Robyni juurde, laenasime temalt võtmed ja sõitsime tagasi.

Esmaspäeval sõitsime Robyni juurest läbi, et võtmed tagasi viia. Kohvitasime tunnikese ja kui postkasti uuesti kontrollisime, oli kohale jõudnud ka mu tax file number. Tööle asumiseks oli kõik vajalik olemas. Peale töökoha muidugi, aga picking seasoni alguseni oli veel mõni nädal aega.