Ma olen nõrk. Igat pidi mõeldes tuleb ikka välja, kui palju halbu omadusi mul on. Ja mitte vähe pole mulle nende pärast mingeid jamasid tulnud. Ja nüüd mind kummitab veel see vene tädike ja ma ei saa ikka veel aru, miks ma sellele ühele lausele pean mõtlema ja miks ma ei oska seletada, mida see lause muutis. See seletamatu siirus.Eile hilisõhtul Brittaga linna peal kolistades avastasin, et olen endale nii palju plaane juba ette teinud, pea neljaks aastaks lausa, et mingil hetkel, kui läheb teisiti, võin meeletult pettuda. Tegelikult ma ei taha ju mingi plaani järgi elada, aga paratamatult juhtub nii, et ah seda asja saan alles siis teha ja siis teengi, aga vot selle teen suvel ära ja siis kolmanda asjaga pean ootama veel aasta, sest see aasta ma teen sel ajal juba seda jne. Ja siis ongi hulgaliselt asju, mis kõik väärt tegemist aga ma mõtlen neist juba nii kaua ette, et kui see juhtubki, siis see ei ole pooltki see, mis ma ootasin.
Veidi rõõmsamat ka. Mul läheb ikka niiii hästi. ..kui järgi mõelda. Olgugi, et pean tänaval silmad lahti hoidma, et ikka iga inimesega kokku ei põrkaks ja pean tähtsaid otsuseid tegema, nii otsustusvõimetu nagu ma olen, aga hinded on ju tegelikult korras ja nii mõnigi asi on viimasel ajal ikka päris kenasti välja kukkunud. Argipäeva on natuke vaheldust toonud ka paar head üritust, nii et igavuse üle ka kurta ei saa. Ühe ürituse korraldamise olen aga ise unarusse jätnud ja praegu on selline tunne juba, et ega seda vist nüüd ei toimugi, sest see kõik on minu taga kinni ja keegi ei ole sundinud mind ennast kokku võtma. Tai asjaga on siis ka nagu on, ehk siis, et seda ei ole. Jääbki see pattaya paradiisirand nägemata.
Tunnen juba kevade lõhna.
