Sõidame talveks põhja

Sõitsime pisut üle nädala kuni oma uude töökohta jõudsime. Teekond läks üsna diagonaalis ja jõudsime rannikule Rockhamptonis, paarsada kilomeetrit Bundabergist, meie eelmise Queenslandi reisi lõpppunktist, põhja pool.

Selline reis umbes

Algus läks üsna kiiresti, väga palju seal näha ei olnud. Juba esimese päeva lõpuks panime laagri New South Wales'is keset punast liiva püsti.

Teisel päeval käisime Bourke'is, mis on lihtsalt linn pärapõrgus ja väljendit Back O' Bourke kasutatakse natuke samas kontekstis nagu Kapa-Kohila, aga seal oli tore külastuskeskus ja vana sild. 

Ööbisime mõnusa jõe ääres ja sõitsime edasi teise omapärasesse linna nimega Lightning Ridge. See koht on tuntud musta opaali poolest ja käisime väikestes ehtepoodides. Lisaks jõudsime kuumaveevannide piirkonda. Saime pesus käia ja 40 kraadises basseinis ulpida.

Lightning Ridge, erinevat värvi autouksed viisid erinevate omapäraste majade juurde

40 kraadi vesi maa seest

Samal õhtul jõudsime Queenslandi ja ööbisime väikse linna külje all mõnekümned kilomeetrid piirist. Istusime pikalt õues ja nägime täielikku kuuvarjutust.

Hommikul olime varakult jälle teel ja tegime ühe kauni peatuse.

Pärast seda sõitime veel pikalt kuni jõudsime Rockhamptoni külje alla. Ööbisime tuttavate juures ja järgmisel hommikul olimegi rannikul!

Teeme plaane

Vaade Rockhamptonile

Kuna meil oli nüüd natuke aega, siis sõitsime Airlie Beach'i ja läksime kolmeks päevaks purjekaga merele! Ilm oli nii ja naa, aga tegime palju. Peatusime saarel, kus asub eriti valge praktiliselt puhtast silikoonist liiv, proovisime sukeldumist, snorgeldasime, hüppasime kümneid kordi merre, nägime laeva ümber delfiine ja haisid ning imetlesime vihma, päikest ja vikerkaari!

Airlie karavanipark

Magala

Vettehüpped

Whitehaven'i rand

Keset snorgeldamist hakkas sadama

Jõudsime tagasi maale ja olime valmis järgmisel hommikul tööd alustama, kuid saime sõnumi, et alguseni on veel paar päeva ja jäime seetõttu veel ühele ööks Airliele ja käisime laeva rahvaga väljas. Linnakese pea tühjadel pubide ja klubidega ääristatud tänavatel oli küll tugevalt tunda, et riigi piirid on juba aasta aega kinni olnud ja muidu rahvarohke paik on inimestest ilma jäänud. Meil oli õnneks ikka tore, aga see praegu paljude Austraalia paikade reaalsus.

Viimane sõidupäev viis meid läbi mangopealinna Bowen'i. Kolistasime randades, jalutasime künka otsa ja sellega lõpetasime oma reisi. Pealelõunal saabusime Townsville lähedale suhkruroo vahele väiksesse külla oma uude koju!

Aussid armastavad suuri kujusid. Iga linn, mis endast midagi arvab, paneb kuju püsti. Meil on pilte igasuguste suurte lindude ja loomadega, nüüd suure mangoga ka.

🔆🔆🔆

Tasmaaniast tagasi

Peale Tasmaaniast naasmist olid meil päris tegusad poolteist nädalat. Zac leidis endale üürika Tanundas ja sai võtmed kätte. Ta oli kahe nädala jooksul, mil me ära olime, juba suurema osa mööblist ära ostnud ja sai need nüüd majja ära paigutada. Käisime mõned korrad poes, et köögitarbeid, voodipesu, pisiasju ja nipet näpet osta ning veetsime suurema osa ajast Tanundas.

Ühed eestlased olid ka samal ajal Tanundas, mis oli väga tore.

Ületee kohvik, üks väheseid nii hubaseid siin

Tegelesime lisaks ka oma asjade kokku pakkimisega, sest Tasmaanias olles vastasime ühe Queenslandi farmi töökuulutusele ja sealt kirjutati, et kui veel tööd otsime, siis juuni alguses võime nende juures alustada. Tavaline põllutöö, aga tasuta elamisega. Superpluss kui ei pea elukoha pärast pead valutama, nii et lubasime juuni alguseks seal olla! 

Käisime mõned korrad Adelaide'is ka. Korra jäime isegi ööseks, läksime kambakesi, käisime kasiinos, mis siin suht populaarne ajaviide, ja mõnusal õhtusöögil. Jama oli see, et kohale jõudes parkisime auto ära ja jalutasime hotelli ning selle aja peale õnnestus mul oma rahakott ära kaotada! Käisin mitu korda seda teed edasi tagasi, otsisin toast ja autost, aga ei midagi. Rahakott oli kingitus, juba teine siin aussis, mis oma teed läinud, aga kõige suurem kaotus oli juhiluba :( 

Jaapani aed Adelaide'is

Ühel päeval sai Külli politseist kõne, et minu rahakott on leitud! Läksime tagasi Adelaide'i ja viisin kõigepealt SD kaardi taastamisse, et Tasmaania pilte tagasi saada ja siis läksin õiget jaoskonda otsima. Tuli välja, et rahakott oli ikkagi oma teed läinud, aga mõned mu kaardid oli politseisse viidud ja sain oma juhiloa tagasi!! Rahakott muuseas ei olnud midagi väga kallist või haruldast, sealtsamast politseist kolm maja edasi turistipoest on kõigil võimalik neid taskukohase hinna eest soetada... 

SD kaardi asi võttis aega ja pidin veel järgmisel päeval kolmandat korda Adelaide'i minema, et see kätte saada. Pildid sain tagasi, videod olid kahjuks kõik katki. 

Enne äraminekut veetsime veel ühe toreda päeva ja täitsime oma ammuse soovi kopteriga lennata. Tiirutasime veidi viinamarjaistanduste kohal :)

Sõitsime turistiteel palmide vahel ja käisime ühe siinse kuulsa telekoka farmipoes toiduesitlusel. Ma ei tea, mis selle kohta õige sõna oleks, näidati kuidas tema toodetega paari rooga valmistada ja saime neid hiljem proovida. Sealsamas filmiti ka aastaid tema kokasaadet ja saime filmisetil kokkamist mängida.

Seppetsfield road

Maggie Beer farm shop, kus kokkamist vaatasime

Aga siis oligi juba aeg teele asuda, ees ootas ligi 3000 km seiklust!

🔆🔆🔆