Viimasel nädalal enne jõule ma eriti tööd ei teinud, pühademeeleolu segas. Ja isegi kui oleks viitsinud midagi teha, siis iga natukese aja tagant tuli jälle õue joosta, lahkujatele head reisi soovida ja liigagi mitu korda pisaraid poetada. Jõulupeol oli meid üle kolmekümne, jaanuaris tuli tagasi 20 inimest. Kui kõik teised lendasid paariks nädalaks koju, siis mina läksin mandrikreekasse kohalikke pühadetraditsioone avastama. Kaasas oli mul mu uus toakaaslane Nailah ja seljakott, kuhu mahtus parasjagu kahe nädala jagu riideid.
Olime ühed viimastest, kes enne jõule lahkusid, aga neljapäeval, 19. detsembril, läksime praamile ja järgmisel hommikul jõudsime kohale. Muidugi sai autol poolel teel sadamasse bensiin otsa ja tund enne kui oleksime pidanud Ateenasse jõudma, läks praam katki ja ulpis ühe mootori toel veel 5 tundi vaikselt Ateena poole, aga kohale me jõudsime.
Jõulud olid väga toredad! Viktoria perekond võttis meid selleks ajaks enda juurde. Ta ema ja isa käisid paar suve tagasi Balti ringreisil ja olid Eestist väga vaimustuses :) Esimesed kuus päeva, kuni 25nda hilisõhtuni veetsime nendega. Põhiliselt sõime, aga söömisest vabal ajal näitasid Viktoria ja ta õde meile oma koduümbrust ja muid huvitavaid kohti Ateenas, saime vahepeal teiste inimestega kokku, keda teadsime, istusime palju kohvikutes ja baarides, mõni õhtu käisime väljas, lisaks käisime terve perega mägedes ja kinos (12 years a slave, minul läks filmiga koos ka pakk salfakaid, teise filmina pisut üledramaatiline August), imestasime, kui palju graffiteid võib ühe ülikoolihoone seintel olla, ja astusime ka sisse ja jõime nende kööginurgas kohvi ning rippusime siidiribadel (eesmärk oli ronida ja siis igasuguseid trikke teha, aga ma väga kõrgele ei jõudnud..)
Selle aasta jõulupuu
Valmistasime kreeka traditsioonilist jõulumaiust: melomakarona (μελομακάρονα). Pildil kastame ahjust saabunud pätsikesi siirupisse.
Ja väga maitsvad tulid!
Haha, poseerin pereema käsul valminud maiustega. Pilt on tehtud täpselt sellel viimasel rahulikul hetkel millisekund enne seda, kui kõik järsku aru said, et ma siirupit põrandale kallan ja me kõik koos karjuma hakkasime :D
Muidu oli selline rahulik pereelu ja hea kodune olla :)
Korra oli rohkem asjatamist, kui aastavahetuseks end valmis panime ning riideid ja asju ühest toast teise joostes otsisime ja pereema Karmen oli õnnelik, et tal päriselt majas korraga nelja tütart ei ole (aga sellele vaatamata lubas ta meid ära lapsendada)
Sõitsime Ateena lähedale mägedesse jalutuskäigule, et linnast välja saada ja endise kuningliku perekonna maavaldusi ja hauakünkaid vaadata.
'I present to you - the mountains'
Peale jalutuskäiku mägedes ühes söögikohas
Pereema Karmen (nägu jälle peidus), Nailah, Viktoria, pereisa Nikos ja Dimitra
Ülikooli ees
Ülikoolis sees
Siidivärk
Enne jõule sain ka uuesti kokku nende eestlastega, keda novembris metroos kohtasin, + veel teise samapalju eestlastega, ja kaunistasime koos piparkooke ja vaatasime 'üksinda kodus' II osa. Ja järgmisel õhtul liitusin veel nendega ühes toredas tavernas, et pisut rakomelot (ρακόμελο) juua :)
Suur sööming on 25nda jõululõuna, nii et jõuluõhtul tuli sugulastest ainult vanaisa (παππούς) külla, lisaks tuli veel Yiannis (Küproselt pärit vabatahtlik, kes ka meiega Ateenasse tuli ja muidu teise sõbra juures peatus) ning meie Nailah'ga tegime süüa - tema kanakarrit, mina magustoiduks magusaid mandleid, millest Karmenil ja Nikol Eestis käigust väga hea mälestus oli.
Tulid välja küll ja umbes pool pandi enne õhtusööki juba nahka
25. detsembril tuli lõunasöögi ajaks palju külalisi - tädid, onud, nõbud, pappous ning aitasime enne vaaritada ja lauda katta. Väga tore oli, kuid üllatavalt varakult mindi laiali, väljas oli veel peaaegu valge. Aga et mina ikka millestki puudust ei tunneks, hankis Karmen jõululauale ka kausi hapukapsast ning kõige tumedama leiva, mille ta pagari juurest leida suutis, mis oli väga armas!
Natuke koristamist, pakkimist, pooletunnine autosõit ja kl 23.55 lahkus meie rong Thessaloniki poole.
Selles kuubikus veetsime järgnevad kuus tundi, aga vähemalt oli see meile kahepeale.
Rongijaamas nägime juhuslikult paari tuttavat nägu ning ootasime tunnikese nende rongi, seejärel kiire kohv sealsamas rongijaamas, väike varahommikune orienteerumine suduses linnas ning jõudsimegi hostelisse, kus meid ootas järjekordne kohvi ning tore üllatus.
Common room oli nagu väike mägionn ja seal istudes oli pidevalt tunne, et väljas sajab lund. Bookisime kõige odavama variandi, viie inimese ühistoa, aga parasjagu olid kõik sellised hõivatud, nii et saime selle asemel private ruumi, mis polnud paha. Esimene öö magas meie diivanil küll üks jaapanlane, aga ta reaalselt magas terve aja ja kadus, ei pakkinud asjugi lahti.
Peale check-in'i ja kohvi läks Nailah kohe magama ja mina läksin üksinda linna avastama, aga ega ma selle sudu sees suurt midagi ei näinud. Thessaloniki kesklinn on muidu üsna väike ning võrreldes Ateenaga rohelisem. Paari tunniga jõudsin selle ühest otsast teiseni läbi käia ja siis uuesti risti mereni ja tagasi veel. Nimelt oli eesmärgiks ka midagi hamba alla panemiseks hankida, aga suure jõululõunasöögi ettevalmistustamisega jäi Ateenas poes käimata ja nüüd sai valusa õppetunnina lõplikult selgeks, et tõesti, kui öeldakse, et kõik poed on pühadel suletud, siis sinna alla käivad tõesti kõik poed ja kõik kellaajad ning 26. dets on täpselt üks nendest väga pühadest päevadest. Lõpuks leidsin siiski ühe pagaripoe, kust sai juusti-singi pirukaid ning hostelirahvas kutsus koos nende viimastest jääkidest midagi kokkama, nii sai ka õhtusöögi mure lahendatud. Lisaks otsustas Nailah peale õhtusööki juba armsaks saanud voodisse naasta, nii et sain veel hosteli inimeste seltskonda nautida ja kuskil ülikooli kandis rakomelot joomas käia.
Järgmisel päeval oli väljas juba kõvasti selgem (ehk veidike parem vaade miljonile telekaantennile iga maja katusel)
Terve linn oli jõulukaunistuste ja karusellidega nagu üks suur tivoli, kuid kohutava üleelu-suuruse jõuluvana pea ning sünge ilma tõttu pigem justkui kuskilt õudusfilmist pärit.
Aga ilm oli üldse imelik: ükspäev ei tundu ka kõige soojem jope piisav, et seda külma ja rõskust eemal hoida, järgmisel päeval ainult otsi, kust jäätist saaks osta
Vahepeal olime veel kultuursed ja käisime muuseumites ning kolisime poole väiksemasse ja rahvarohkemasse tuppa, mida jagasime kahe kreeka tüübi ja ühe veidra saksa vanamehega. Nailah otsustas igal õhtul kiiresti une kasuks, nii et teda natuke häiris, aga mul ei olnud hullu midagi. Üks õhtu käisin veel klubide/pubide tänavatel, viimasel õhtul mereäärses baaris väljas istumas ja veini joomas, nii et ilmselt häirisin öösel kolistades oma uusi toakaaslasi rohkem kui nemad mind :)
Jõudsime maailma äärele!
Jalutasime mööda vana linnamüüri üle kindlusevaremeteni.
Suveniiripoest väljudes põrkasime juhuslikult Monikaga kokku ning tema sisustaski meie ülejäänud aja kuni oli jälle aeg öise rongi peale minna. 31. hommikul olime tagasi Ateenas!
Aastavahetusel olid koos jälle kõik needsamad sugulased, kellega jõuludel juba kohtusime, seekord vanaisa kodus. Pappous ongi see, kes siin pildil taustal millegagi askeldab. Õhtusöök kestis peaaegu keskööni, parasjagu jäi aega enne kingid kätte anda. Kreeklased teevad seda siis aasta viimasel õhtul ja ilma suurema tseremooniata, lihtsalt pakk kätte ja korras. Me leidsime perele Thessalonikist väga toreda raamatu :) Siis kesköö, õnnesoovid ja põsemusid, seejärel lõigati lahti aastavahetuse kook, βασιλόπιτα, kus on peidus üks münt, mis saajale õnne toob. Olen erinevatel puhkudel nüüd juba umbes kümme tükki neid kooke söönud, aga õnne pole küll veel enda kätte saanud... Koogisöömisele ja šampusele järgnes järjekordne kreeka traditsioon - perega 31-te mängida (pmst blackjack). Siis läksin Viktoria ja Dimitrulaga nende sõpra otsima,
seejärel 1,5 tundi ummikus istumist, 40 min parkimiskoha otsimist ja
hea kui oli enne kolme, kui pidu saime alustada. Saime veel hunniku Archipelagose inimestega kokku ja väga tore oli! Kui hommikul peale kuute koju tagasi sain, siis autojuht ütles, et kui ta nüüd koju jõuab, siis ta isa ja onu ilmselt istuvad endiselt samas kohas ja mängivad blackjacki, nii et see on paljudes peredes üsna suur asi. Ta ise oli emalt mängimiseks 10 eurtsi laenanud ja selle kohe maha mänginud.
Järgmisel päeval oli veel viimane suur lõunasöök mingite teiste sugulaste juures, kellel oli väga ilus ja suur maja ja palju head toitu ning siis sai pühade osa läbi!
Paar päeva nautisime veel Ateenat ja 4nda jaanuari varahommikul jõudsime esimeste vabatahtlikena tagasi Samosele. Ateena oli supertore ja ka Samosel on alates tagasi jõudmisest iga päev aina huvitavamaks läinud. Esimene põnevam asi oli need kolm hinge vaakuvat röövlindu, mis meile alates tagasisaabumise hetkest nädalavahetuse jooksul toodi ja keda me siis üsna tulutult tagasi elule üritasime turgutada.
Varsti üritan niisama elust veel kirjutada, aga hetkel on suur äikesetorm ja ma loodan selle postituse enne lõpetada, kui elekter ära otsustab kaduda
