Istusin Britta köögis nagu seda tihti juhtub. Kuulsin kuskilt hüüatust. Issand jumalale järgnes kurvapoolne lause: "Ma olen täna ikka nii kole". Hetkeks olin isegi arvanud, et midagi on pahasti, aga rahunesin taas ja jätkasin vaate nautimist ja jaapanlastele mõtlemist. Mõne hetke pärast ilmus nähtavale Britta, kes polnudki kole. Hüüatuse järgi oleks hullemat oodanud. Olime juba peaaegu valmis lahkuma, kui talle tuli meelde, et ta peab suusapüksid jalga panema (ainus asi, mille pärast me tegelikult tema juurde läksimegi). Eeldasin et teisest toast tuleb ta tagasi nuttes. Ei jõudnud ta õieti ära kadudagi, kui kuulsin juba mingeid õudseid hüüatusi ja häälitsusi. Hakkasin saapaid jalga panema, sest see tähendas ilmselgelt, et ta oli soojad püksid jalga saanud.Suusatamas selgus, et mul jälle kõik kadunud ja koju jäänud, aga saime hakkama. Ka kukkumistega. Ülima üllatusena sain suure avastuse osaliseks. Nimelt avastasin juba neljanda asja, milles Brittast parem olen - mina jõuan kiiremini mäest alla, kui Britta, ükskõik, kui mitu korda me proovime ja ükskõik, kui palju ta oma keppidega ka vehib.
Omajagu rääkisime eilsest ja homsest, antud juhul siis konkreetselt neljapäevast ja laupäevast. Esimene oli külm ja teine pidi tore tulema. Ja külm oli tore ka ja kuum šokolaad väga hea ja kestis topelt ja oli huvitav, aga tore oli ka lõbus. Ka siis, kui ma enam koertest jagu ei saanud ja kaks viimast juba sinna jooksid, kuhu ise tahtsid, ja mind lumel järgi vedasid, aga hea asi, millele hiljem mõelda. Aga kui ülehomme homsest ja üleülehomsest räägime, siis vaatan ikka oma kalendrit ja ohkan, et muidu teeks ja oleks, aga aega pole.
