See on esimene osa kahenädalasest kulgemisest marsruudil Darwin - Adelaide. Ma arvan, et selles postituses jõuan ära rääkida troopilised seiklused põhjas kuni sinnamaani, et jõuame suure kivi Uluruni välja.
17. sept jõudsime vastu hommikut Balilt tagasi Darwinisse ja tegime autos paar tundi mõnusat und enne kui botaanikaaeda läksime. Sõime seal kohvikus ka oma viimase mitte enda valmistatud eine ja sealt edasi algas (üsna) totaalne kokkuhoiurežiim. Samal päeval tuli ka meilile info, millal töö algab: 2. oktoobril. Täpne kuupäev oli siinkohal üsna oluline, sest tulevane töö oli 3000+ km kaugusel. Liiga hiljaks ei saanud sõitu jätta, kui teeääres ka midagi näha tahaks, liiga vara pole mõtet minna, sest lõunas on alles kevad ja kohati päris jahe. Kaks nädalat on täitsa hea aeg :)
 |
| Meie lemmikpuu baobab |
Lükkasime külmikule jälle voolu taha, ostsime poes asju täis, panime Archie paagid täis ja suundusime Kakadu rahvusparki. Täis paagid annavad meile hea 800 km sõitu enne kui jälle bensukat peame külastama, mis on meil aidanud praegu kõnnumaa kallimates nurkates kõige krõbedamaid hindu vältida. Paarsada kilomeetrit tsivilisatsiooni poole võib liitri hind juba 20-30 senti madalam olla.
Kakadu rahvuspark on suuruselt peaaegu pool Eestit (20000 km²) ja üritasime sellest kolme-nelja päevaga pildi saada. See on väga oluline paik nii looduse seisukohast kui ka aborigeenide kultuuri ja ajaloo tõttu. Pargi idakülg piirneb krokke täis jõega, millest teisel pool on 100000 km² (ehk tohutu maalahmakas) aborigeenidele tagastatud maad, kus elavad toimivad kommuunid ja kuhu sisenemiseks on vaja luba. See maa ja Kakadu lõunaosa asuvad kõrgemal platool, mille poorne kivim imab märjal hooajal endasse rohkelt vett, mis sealt kuival hooajal välja voolab ja Kakadu keskel ja põhjaosas asuvaid märgalasid toidab. Selline süsteem toetab aasta ringi väga rikast elustikku ning aborigeenid on selles piirkonnas elanud juba mitukümmend tuhat aastat. Selle tulemusel saab pargis näha rohkelt loomi ja linde ning tuhandeid aastaid vanu kaljujoonistusi. Teel Kakadusse käisime märgalade keskuses, kus saime üksi kinos käia ja piirkonna aastaringi kohta õppida.
Järgmisel päeval käisime ühes billabongis linde vaatamas ja sõitsime pargi kirdenurka. Kõigepealt käisime Arhemi maa piiril ja nägime suuri krokodille kalastamas. Ka mõni auto sõitis aegajalt jõest läbi!
 |
| Kõik need notid seal vees on mitmemeetrised krokid |
Läksime sealtsamast ka tunnike kestvale matkale, kus mul pidi mitu korda süda seisma jääma. Kohe alguses tuli põõsastest hull krõbin ja ma mõtlesin, et nüüd on küll kroku. Tegelikult see oli üks lind, kes on kohutavalt vali ja iga paari päeva tagant ehmatab mind, sest ma arvan, et kohe hüppab mingi suur loom põõsast välja. Umbes kana suurune ja ebanormaalselt suurte jalgadega teeb ta kuivanud lehtede vahel sobrades kohutavat lärmi.
Teise ohuna krokkide kõrval võib piirkonnas leiduda metsikuid pühvleid. Lisaks hoiatavetele siltidele (mis muideks ei ütle mitte midagi selle kohta, mida siis tegema peaks, kui ühe sellisega kokku sattuda) nägime ka väga väga suuri pühvlikooke! Ootamatult tekkis ühele poole kõnnirada õlakõrguse taimestikuga heinamaa ja jälle läks kuskil jube ragin lahti. Sealt see pühvel nüüd tuleb, mõtlesin, aga kust, aru ei saanud ja kuhu peituda, ka ei teadnud. Tegelikud ragistajad olid hoopis kakaduud, kes meid sinna ei tahtnud ja meile igasugu jama pähe hakkasid loopima. Liikusime kiiresti edasi ja raja lõpus leidsime ka huvitavad kivid ja vaated.
Sealt läksime Ubirri, kus väikse jalutuskäigu kõrvale rääkis pargivaht huvitavaid asju kohalikust kultuurist, kaljumaalingutest ja meid ümbritsevast loodusest. Nautisime kivi otsas päikseloojangut ja sõitsime pimeduses laagriplatsile.
 |
| Üksinda laagriplatsil |
Hommikul saime külastuskeskuses jälle üksinduses kino nautida ja ülejäänud päeva sisustasime matkadega mööda kivilahmakaid üles ja alla.
 |
| Külastuskeskuses sai näha, kas soovitud sihtkohta on tee ikka avatud (Gunlom õnneks open) |
 |
| Lõunapaus halastamatu päikse käes |
Kolmas päev oli rohkem mõnulemiseks ja ujusime Gunlomis kaljude vahel ja väikeste koskede all. Et sinna saada tuli küll kilomeeter tohutus kuumuses treppidest üles ronida, aga ujumine seal oli nii väärt seda! Peale lõunat ronisime veel teinegi kord sinna üles.
 |
| Tee on avatud |
 |
| Peaaegu koskede juures, vaade kaugele jäänud autole all parklas |
Ja sellega lõppesid meie Kakadu seiklused. Hommikul sõitsime Katherine'i, et kõigepealt tankida ja poes käia. Poes valitses hullumaja, inimesed olid kassajärjekorras kolme või nelja suure käruga, vesi oli üldse kõik ära ostetud. Elasime selle siiski üle ja käisime pärastlõunal kristallselge veega soojaveeallikas sulistamas. Lähtuvalt meie kokkuhoiuplaanist ööbisime tasuta teeäärsel puhkealal. Muidu tipp topp, aga pimeduse saabudes ärkas peldiku ümbrus justkui ellu ja põrand täitus sadade väiksemate ja suuremate prussakatega ja suured olid juba tikutopsi suurused. Ma olen siin aussis prussakatega väga ära harjunud, aga see oli ikka liig!
 |
| Peatus Kathrenie Gorge'is |
Hommikul sõitsime Matarankasse ja käisime sealsetes soojaveeallikates ning õhtuks liikusime järgmisse teeäärsesse tasuta paika. Kuigi ööbisime pidevalt vaid peldikuid pakkuvates kohtades, siis päris pesemata ringi ei liikunud ja kasutasime alati võimalust kui mõnda järelvalveta duši nägime. Kes otsib, see leiab :D
 |
| Paabulind näitas saba |
 |
| Kõnnumaa tankla |
Järgmistel päevadel sõitsime palju kilomeetrid ja ühe päeva jooksul jõudsime mõnusate suviste temperatuuride juurest sinnamaale, kus läks jube külmaks ja aeg ajalt sadas. See oli ilmselgelt reisi kõige kohutavam päev, sest see oli kuude jooksul esimene kord, kui mul oli KÜLM! Ma panin kõik oma riided selga ja lõunatasime ning õhtustasime autos. No mitte ei kutsunud õue. Päev enne seda ööbisime ühes kodumajutuses, kus saime endid ja oma riided ära pesta, ühislõkke ümber istuda ja lehmavasikat pudelist toita. Neil oli ka väga maitsev vesi, mis Austraalias haruldane. Täitsime veekankud ära ja Lõuna-Austraaliasse jõudmiseni ööbisime jälle tee äärtes.
 |
| Sellised tühjad ja sirged teed |
 |
| Devil's marbles |
Täiendasime veel Alice Springsis toiduvarusid, kuid ringi vaadata küll ei jõudnud, sest Uluru ootas! Sellest juba järgmises postituses.
🔆🔆🔆
