esmaspäev, 24. märts 2014

Suvine nädalavahetus

Reede õhtul sain jälle hea meeldetuletuse osaliseks, et kui head inimesed siin saarel ikka on (2 inimest välja arvatud...). Käisime õhtul Vathis ühe toreda inimese juures, kes valmistas natuke söögipoolist, ootas ära, kuni me peale kümmet lõpuks kohale jõudsime ja rääkis juttu. Paar inimest olid veel seal ja mõnus oli normaalses kodus päris inimeste juures veini juua ja elu üle arutada.

Laupäeva veetsime ühel kahest Samose liivarannast ja hea suvine tunne oli. Kohalikud on öelnud, et see pole päris normaalne, et nii varakult selline ilm on, nii et sellest tuleb viimast võtta! Õhtul läksime jälle Vathisse, sest filmiklubi lubas seekord inglisekeelset filmi näidata. Alustasime peaväljakult kohvi juues ja nägime päris palju tuttavaid, mis oli veider. Enamus tuttavatest olid ex-vabatahtlikud, kes on peale minema saatmist saarele jäänud (siin on midagi erilist, mis hoiab kinni :)), oma vana toakaaslasega põrkasin ka teel kinno kokku. Veidrasse filmiruumi (kuskil kontorihoone all tulevane konverentsiruum ehk?) jõudsime pisukese hilinemisega, aga olime esimesed. Küsisime üle, kas film tuleb ikka inglise keeles (nad näitavad erinevaid alternatiivseid filme või üleüldiselt laiemalt kui Hollywood, tavaliselt mitte inglise keeles), mispeale saime pataka DVDsid kätte, et ise film valida. Ja siis saime igaüks iseritta istuda. Pärast tuli veel inimesi juurde ja vaatasime 'Ladykillers' vana briti versiooni (1955), mulle väga meeldis. Lõpetasime lähedal ühes tavernas, nii et igati kordaläinud päev!

Pühapäev möödus siinsamas baasi lähedal rannas. Pea pooled läksid reedel neljapäevasele reisile ühele teisele saarele ja meid oli nii vähe, aga hea seltskond oli. Tegime jälle rannas pikniku ja puhkasime korralikult. Natuke olen jõudnud juba ära ka harjuda, et meid on nii vähe. Täna läksid nii paljud Vathi baasi tööd tegema, et oleme kontoris ainult 3kesi. Ja ilm on jälle tuuline ja külm, nii et nv-ga vedas!

Muidu nädala kokkuvõte: üks vabatahtlik lahkus päev peale saabumist, üks saadeti minema ja meie mentor andis lahkumisavalduse.

neljapäev, 20. märts 2014


Eile õhtul sai esimene pilt lõpuks seina, võttis ainult kuskil pool aastat... Mõtlesin päris kaua, kuhu ja kuidas pildid panna, aga lõpuks jäin väga rahule :) Sel nädalal on üldse hea olla olnud, sest kogu aeg saab õue. Teisipäeva pärastõunal pesin Kimi ja oma uue toakaaslase Emily'ga sukeldumiskonteineri taga voolikust laborinõusid. Endale tundus ka natuke totakas (tavaliselt kasutame seda voolikut kalipsode ja muu varustuse loputamiseks), aga kuidagi paremini ka ei saanud ja väljas oli hea olla. Kolmapäeval hommikul käisime Noeliaga ratastega salt marsh'is (ma ei tea, kuidas see eesti keeles on, lõputööd kirjutades sattusin ka korduvalt selle sõnapaari peale, ega teadnud, kuidas seda tõlkida (ja õnneks polnud vaja ka)). Ta ei olnud seal kunagi käinud ja meil on järgmise nädala jaoks vaja valmis mõelda mõned tegevused seal. Taevas ei olnud ühtegi pilve, tuult ka ei olnud, ma imestasin, kuidas ma üldse ära ei põlenud selle retkega.





Täna käisime baasi lähedal kahte randa koristamas ja saime tohutu koguse prügi!! Ja nüüd ma olen liigse päikse tõttu üleni punane ka (ja loodetavasti varsti mõnusalt päevitunud jälle)! Hommikul enne seda sai ülemus paarilt kalamehelt korallilaadse vetika moodustisi ja tegime siis igasuguseid pilte nendest, neil oli nii palju huvitavaid loomi küljes!



Emily kolis eile lõplikult meie tuppa. Ta pidi juba üleeile tulema ja kolis enamus oma asju õhtu jooksul ümber, aga lõpuks (peale seda, kui Nailah oli sada korda öelnud, et ta võiks ikka oma vanas toas veel ühe öö olla ja mitte tulla) läks ta järsku minema, ütles head ööd ja Nailah oli natuke mure,s kas ta oli liiga kuri olnud ja ma olin mures, et Nailah oli kohutav toakaaslane olnud. Eile hommikul Emily tunnistas, et sel ajal, kui ta asju voodisse sättis (ta sai ülemise narivoodi nüüd endale, nii et me ei näinud, mis seal toimus) istus ta kogemata ühe kiivi peale ja see oli täiesti lögaks läinud ja terve madratsi lägaseks teinud. Ta ei julgenud meile öelda ja sellepärast lahkus nii ootamatult. See ajab mind siiamaani naerma ja mul on nii mõnus tuba hetkel nende kahe inimesega :)
Ja selline sai mu sein lõpuks kui kõik pildid/postkaardid üles pandud:

esmaspäev, 17. märts 2014

Suvi

Laupäeval tuli korraks suvi, 13 kraadi pealt otse 20 peale, nii et hommiku veetsime rannas pikutades ja nautides, päris paljud käisid (kalipsodega) ujumas ka. Keskpäevast liikusin tuppa ja pidasin maha oma umbes kaheksanda skaibikõne Kreekas oldud aja jooksul (kohutav internet võtab skaipimise tuju alati ära). Pidasime perega ringreisi plaani! Kella kolmest läksin paadi peale ja katsetasime oma uut veealust kaamerasüsteemi ja vahelduseks oli ka töö meeldiv, mis siis, et nädalavahetusel :)

Mayumi lahkus nüüd lõplikult. Ta EVS lõppes veebruaris, aga ta tegi siin paar nädalat veel viimaseid kokkuvõtteid või niisama nautis seltskonda, kuid pühapäeval läks praami peale, nii et laupäeva õhtul läksime kõik (absoluutselt kõik, mis on vist esmakordne) välja sööma, Pyrgosesse ühte toredasse tavernasse. Istusime kõik, näod päiksest punased. Muidu eks see oli nagu ikka, hea toit, jook, muusika ja inimesed, ainult natuke haiglane oli olla ja väsimus segas. Meil on siin miski viirus liikvel, nii et päris mitmekesi löristasime seal nina ja otsustasime kuskil ühe ajal, et oma voodi on ikka kõige parem koht. Tavernaomanikul oli vaja ka juba kuuest järgmisel hommikul tõusta.

Pühapäeval tähendas külmetus apelsinifestivali vahelejätmist ja ilm keeras niikuinii jälle ära, aga veetsin tubaselt aega, vaatasime seriaale ja tegin veel ühe skaibikõne. Miks nädalavahetused alati nii mõnusad peavad olema ja nädalad nii kohutavad??

Tegelikult tänane hommik oli ka väga ilus ja tegin tööd väliterassil ning viisin oma tiimi snorgeldama - aasta esimene proovisnorgeldamine vanadele ja uutele vabatahtlikele (ja ise vaatasin kaldalt pealt, kuidas nad igasuguseid toredaid asju veest leidsid)



teisipäev, 11. märts 2014

Ma võin ju palmide all elada...

...aga mu elu ei ole sellepärast kohe ideaalne.
Alustades lihtsamast, siis ilm on kohutav. Võtan seda kui viimast väljakutset siin, aga märts ei paku midagi rõõmustavat. Isegi, kui ei saja, on ikka külm (iga päev 12-13 kraadi). Kogu aeg on tuuline ja märg, mis on meid täielikult siseruumidesse vangistanud. See tähendab, et hetkel ei toimu mere valdkonnas mingeid välitöid ja jube igav hakkab niimoodi!
Edasi siis tõsisema teema juurde. Niikaua, kui me välja ei saa, on tööaeg pisut masendav, sest bossud on üsna kiiksuga ja kõik siin organisatsioonis on kuidagi natuke kohutav. Mu toakaaslane lahkus eile. Tal oli 8 kuud EVSi juba tehtud ja 4 veel jäänud, aga viimaste nädalatega muutus siinne elu tema jaoks lihtsalt talumatuks. Ühel päeval otsustasid ülemused, et neile enam ei meeldi ta töö (enne seda oli ta üks lemmikuid) ja suutmata neid kuidagi ümber veenda või nende pidevat karjumist kuulata, pakkis ta koti ja läks. Ka minul olid vahepeal pooleli jätmise mõtted, sest pidev hirm, et kohe võib keegi kõrgemalt end minu peal välja elada (ja oma tööülesannete tõttu võin mina ükskõik millisel ajahetkel vabalt esimene sihtmärk olla) tekitas tohutult stressi ja oli kõike muud kui motiveeriv. Ma ei oska täpselt seletada, mis siin nii halba on, aga esimesel siinoleku kuul otsustasid peaaegu kõik, et nemad siin oma aega lõpuni ei ole, mina olin vist ainuke, kes seda esialgu variandiks ei pidanud, kuni närv nüüd lõpuks üles ütles. Oma varem lahkumise plaani hülgasin ma erinevatel põhjustel juba paar nädalat peale selle tekkimist (ehk mõned päevad tagasi). Teised vabatahtlikud siin teadsid mu mõtteid-plaani, siit eemalolevatest inimestest jõudsin sellest rääkida ainult õele ja Maarjale, ja hea ongi, et mitte rohkem, sest veel pisut survet heade sõprade poolt ja see otsus muutuks ainult kergemaks.
Ma ei arva, et see oli vale otsus siia tulla ja ma ei kahetse seda absoluutselt. Ma õppisin kiiresti ja palju (mere)bioloogia ja välitööde kohta (isegi kui hea hulk sellest õppimisest käis läbi arusaamise, mis ei ole teadus ja kuidas asjad võiksid/peaksid olema). Teised vabatahtlikud ja praktikandid on tohutult head inimesed ja mul on väga hea meel, et ma neid kohtasin ja iga oma töö- ja vaba hetke nendega koos pean veetma. Ka üleüldiselt kreeklastest ja Kreekast üldse on mul väga positiivne mulje jäänud, inimesed on olnud külalislahked ja sõbralikud. Isegi (või just eriti) asjad, mis ei ole nii head, on mulle palju õpetanud ja kõik see on siiamaani olnud asendamatu kogemus. Muidugi teeb kurvaks, et suhtumine vabatahtlikesse just täpselt selline on või et nii palju potentsiaali, mida võiks edukalt looduse kaitsmiseks kasutada, läheb lihtsalt raisku, aga siin on ka külluses asju, mis teevad mind tõsiselt õnnelikuks. Peale minu istub kontoris hetkel veel 18 inimest, kellest mul oleks väga kahju päevapealt lahkuda ja enam mitte koos elada ning enam mitte näha, isegi nendest, kes mind suurema osa ajast lihtsalt närvi ajavad. Tegin just midagi kergelt totakat ja kõik naersid, sest see oli nii minulik ja mul on tunne nagu minu ümber oleks sõbrad, keda ma olen pool elu tundnud. Ilma nende inimesteta oleks ma vist ammu siit uksest välja jalutanud ja isegi mitte tagasi vaadanud.
Jah, töö poole pealt on siin nii mõndagi, mis jätab soovida, aga (ilmselt selle tulemusena) asi, mis mind kõige enam häirib, on minu meeleolude kõikumine. Enda arvates olen ma väga stabiilne inimene ja suudan igas olukorras mõistlikuks jääda. Siin on aga elu nii intensiivne või on asi isikliku ruumi puuduses, aga mul ei ole enam energiat, et kõigepealt mõelda ja siis tunda. Sõidaksin justkui igavestel ameerika mägedel ja tunded käivad seinast seina nii, et tihti ma ei saa arugi, mis nüüd täpselt tujumuutuse jälle tekitas. Ma võin olla vihane, kurb, tüdinud, õnnelik või pisarateni liigutatud loetud minutite jooksul ja see on väsitav ja tüütu.
Lisaks sellele hakkab tunduma, et ma olen siin blogis viimasel ajal vist rohkem vingunud kui midagi muud teinud. Tegelikult mul on põhjust ka, miks ma arvan, et kreeklased on nii sõbralikud ja avatud inimesed ja siinoldud aja jooksul on mul olnud mitmeid seiklusi, mida ma tegelikult jagada tahaksin, aeg läheb lihtsalt hirmuäratavalt kiiresti!
Lisaksin, et seda postitust ei tasu liiga tõsiselt võtta, sest ilmselgelt on mul jälle üks nendest veidratest tujudest, mida ma hästi kontrollida ei suuda :) Tahtsin lihtsalt öelda, et lõunamaa päike ei tee elust tingimata rohkem lille (eriti kui seda päikest ei ole!!!), aga isegi kui elu võib mõnikord natuke keeruline olla, siis see on kõik üks suur õppetund ja selleks ma ju siia tulingi. Nii et olen ikka õnnelik ja siin (niikaua kui mind minema ei ole saadetud). (Ja mu teine toakaaslane kükitab hetkel õhtustamise asemel toas ja peidab ennast, sest ülemus reaalselt arvab, et Nailah tahaks kl 7 õhtul veel mingit mõttetut tööd tema heaks teha)


kolmapäev, 5. märts 2014

Karneval!

 

Viimastel nädalatel on uusi inimesi tulnud ja elu püsib põnev (kuigi viimasel ajal tahaks esmaspäevast reedeni lihtsalt pead vastu seina taguda). Reedel tegime suure väikse peo ja mängisime elutoas oma lemmikmängu, laupäeval istusime kõik koos basement'is, kuulasime muusikat ja valmistasime oma kostüüme. Kuidas keegi, kuhu ja millal oli ilusti ära planeeritud, aga läks nagu alati...

Pühapäeva hommikul ärkasin kohutava müristamise peale. Kühveldasime natuke vett toast välja ja tühistasime autorendi. Paar tundi hiljem tundus torm kõigest kauge unenäona ja tahtsime uuesti autosid saada. Paduka tõttu tühistati traditsiooniline karneval, kuhu me alguses minna plaanisime, aga otsustasime oma toredad kostüümid siiski ära kasutada ja sõitsime pärastlõunal Karlovassisse. Enne kulus muidugi tohutult aega ja energiat sellele, et uus plaan teha, uuesti aru saada, kes, kuhu, millal ja kellega läheb. Ehk siis mõned asjad on 20 inimesega plaane tehes lihtsalt vältimatud. Karlovassis peaväljaku ühes nurgas oli pisut paberipuru ja paari õhupalli jäänused, aga see oli ka kõik. Ainuke karneval, mida meie nägime olime me ise. Seeeest moodustasime väga toreda vaatepildi ja tõesti nautisime oma rongkäiku läbi linna :)
 
 

Õhtul tegi Meze, meie kahest vabatahtlikust koosnev bänd oma viimase esinemise (Mayumi 9 kuud siin said täis), seega peale Karlovassit oli järgmine sihtpunkt nende esinemispaik Meteoron - kõrgel mäeküljel asuv tavern, mõnus suur ja kivist hoone, kus (oleks sinna päevasel ajal jõudnud, aga linnas kohvitamine võttis mitu tundi) on imeline vaade alla merele ja mereäärsetele küladele, sees on mõnus kamin ja palju süüa-juua. Istusime, kuulasime muusikat ja tantsisime mõned prantsuse rahvatantsud.

 

Esmaspäev oli vaba päev, sest peale õiget karnevali ei saa ju järgmisel päeval tööd teha. Läksime ühte teise mägikülla traditsioonilisele karnevalijärgsele üritusele. See on üks päev, kui ei tohi liha süüa, seega on lihavaba toidu söömisest tehtud suur söömisfestival, põhitoiduks mereannid. Ka baasis kokk tegi meile vastava päeva roogasid, oasuppi ja kalamarjakreemi. Tohutu-tohutu-tohutu vihma tõttu oli üritus kolinud kohalikku koolimajja, kus meid täpselt samasuguse oasupi ja määrdega rõõmsalt vastu võeti ja istusime siis seal läbimärgade ja natuke õnnetutena ja sõime häid asju. Ühes klassiruumis käis suur tants ka ja kui kõhud olid täis, siis liitusime sealse seltskonnaga. Tegelikult oli täitsa tore pidu, aga millegipärast kui kohale jõudsime, tundus esimese hooga, et oleme kuskile vaestemajja sattunud. Kui märkamatult (või siis mitte nii märkamatult, sest mu jalad olid läbimärjad) oli mitu tundi mööda läinud, sõitsime jälle mere äärde, kus käisime veel kohvi joomas ja õhtul saime lõpuks koju, seljas kolm kihti märgasid riideid ja jalas lirtsuvad tossud.

 
 
 
 

esmaspäev, 3. märts 2014

Argyrise sünnipäev

(Nädal aega draftina seisnud postitus)

Laupäeval (22. veebr) pidas Argyris, üks töökaaslane, Vathys sünnipäeva, terve päeva katusel söögi ja veiniga. Toitu vooris uksest ja aknast (päriselt, ta korter on katuse peal, ja tal ongi täpselt kolm ust ja üks aken, kõik väliterassile). Magus Samose vein oli lausa hädavajalik ja mu kasvavast stressist pole enam jälgegi. Suurem osa pühapäevast kulus muidugi taastumisele, aga õnneks oli ilus ilm, nii et vedelesin oma veepudeliga terve päeva rannas ja kuulasin laineid.
Reedel tegime Racheli, Georgi ja Eugeniega poole ööni igasuguseid küpsiseid ja kooke. Vathysse jõudsin laupäeval koos Cecilega hääletades, nii mõnus oli päikese käes mööda tühje teid tuiata ja viletsas kreeka keeles autojuhiga vestlust pidada. Esimest korda oli peaväljak inimesi täis, sest kõik olid kohvitamas. Leidsin ta korteri isegi linna pealt suuremate probleemiteta üles, mis oli minu jaoks üsna üllatav (oih, ma ei olegi sellest ju rääkinud, kuidas ma eelmisel korral seal soolaleival käisin...)

Ja sain täna vanematelt paki, uus laadija on kohal! Mul oli vanaga juba mõnda aega probleeme ja viimasel ajal see enamasti üldse ei töötanud, nii et pakk oli väga tore. Kahju ainult, et see eile ei jõudnud, oleks saanud oma tallinna kiludega vabariigi aastapäeval ka mõned toredad võileivad teha.
 
 

laupäev, 1. märts 2014

Pool ajast möödas

Täna algas minu kümnekuulise teenistuse teine pool. Ehk siis viis kuud sai täis, viis on veel ees. Carine'il on täna täpselt seesama tähtis päev ja ta tegi väga armsa kingituse ka mulle :) Enamuse päevast veetsime aga homseks karnevaliks ettevalmistusi tehes.


Panin kirja läbisegi mõtted, tunded, eluolu ja juhuslikud faktid minu esimesest viiest kuust:
1. Šaakal jalutas üksöö keset teed mulle vastu.
2. Esimest korda elus ööbisin haiglas (polnud šaakaliga seotud)
3. Teate seda ebameeldivat kommet igas väikses poes müüjatel ligi tulla ja kohe küsida, mida sa otsid, kas saab aidata jne? Olen vist siinse eluga ära harjunud, sest kui keegi 20 sekundi jooksul juurde ei astu, olen häiritud ning liigun järgmisesse poodi.
4. Kreeka keeles pole alates saabumise hetkest erilist arengut märganud.
5. Olen siiamaani käinud kuuel saarel (Samos, Leros, Patmos, Lipsi, Arki, Marathi) ja kahes olulisemas linnas (Ateena, Thessaloniki). Vähe! (aga rohkem kui enamus vabatahtlike siin)
6. Alates jaanuari algusest olen tegutsenud team supervisorina. Raske seletada, mida see täpselt endast kujutab, aga lihtsustatult siis olen tähtsam kui varem.
7. Vaatame oma väikses keldri-elutoas vähemalt korra nädalas koos mõnda head filmi.
8. Hispaanlaste enamus on asendunud prantslastega.
9. Mõnikord ma igatsen Tartu elu.
10. Vahetevahel tundub, et minust ei saa kunagi normaalset tööinimest, vahin liiga palju lakke ja aknast välja palmidesse.
11. Olen väga häid uusi sõpru saanud.
12. Suulised eestikeelsed laused muutuvad üha lihtsamateks ja lühemateks.
13. Kirjutades üritan algklassikirjandi taset vältida, tulemuseks kohmakalt liidetud laused, aina pikemad ja vähem arusaadavad.
14. Erialaselt tunnen tugevat arengut.
15. Ainuke inimene kellega interenti teel peaaegu et iga päev suhtlen, on õde. Olen küll püüdnud, aga rohkem ei oska. Lihtsalt ei sobi minu jaoks.
16. Internetiühendus on endiselt sama halb kui saabudes. Võib-olla ma ei olegi nii halb töötaja, aknast välja vahin põhiliselt niikaua kuni mu meilid vaikselt-vaikselt-vaikkselt mitme minuti jooksul avaneda üritavad ja gmail kakskümmend korda streikida jõuab.
17. Aga võib-olla veedaksin kogu tööaja facebookis, kui see vahedluseks ennast ära laeks?
18. Jõudsin kaks korda hambaarsti juures käia, õnneks tore kindlustus kattis kulud.
19. Kuigi ma endast peaaegu kunagi märku ei anna, mõtlen oma sõprade peale rohkem, kui nad ilmselt ette võivad kujutada.
20. Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga mu toakaaslane on veendunud, et kui ta mulle kunagi Eestisse külla peaks tulema, siis ta on sunnitud sauna minema ja paljalt ringi jooksma (ja ta ütles, et ta ei tule).
21. Tahaks sauna minna.
22. Näen iga päev üle mere Türgit, väike plaan on seal üks nädalavahetus ära käia.
23. Mu kohvijoomise skilli tase on oluliselt langenud, sama lugu igasuguse alkoholiga.
24. Tundub, et ka iga dressides oss oskab vajadusel ühe hea traditsioonilise kreeka tantsuga hakkama saada, see on osa kõikidest traditsioonilistest üritustest.
25. Klubides siin ei tantsita. See on lihtsalt koht, kus saab õlle eest kolmekordset hinda maksta ja siis liiga valju muusika sees oma kalli joogiga seista. Miks seda siinmail niimoodi tehakse, ei tea.
26. Kõikjal ilutsevad no smoking sildid sisulist tähendust ei oma, suitsetatakse igal pool ja konstantselt.
27. Ringteedel on eelisõigus ringteele sõitval autol, teed annab kas ringil sõitev auto või see, kelle auto on väiksem.
28. Õlut või veini tellides saab alati kaasa ka väikse kausi pähklite või krõpsudega.
29. Vahetevahel vaatan enda ümber ja saan aru, et ma olen Kreekas ja et see ongi minu elu, ning see tundub endiselt uskumatu!

Minu esimene vaade hommikuti (otse Türgile)

Viimati kirja pandud

Lühike, aga veinirohke postitus

Peale minireisi Kangaroo saarele jätkasime töö lainel. Seekord ei ole mul väga pikalt ja põhjalikult midagi kirjutada, sest veinitehas, kus ...