Viimastel nädalatel on uusi inimesi tulnud ja elu püsib põnev (kuigi viimasel ajal tahaks esmaspäevast reedeni lihtsalt pead vastu seina taguda). Reedel tegime
Pühapäeva hommikul ärkasin kohutava müristamise peale. Kühveldasime natuke vett toast välja ja tühistasime autorendi. Paar tundi hiljem tundus torm kõigest kauge unenäona ja tahtsime uuesti autosid saada. Paduka tõttu tühistati traditsiooniline karneval, kuhu me alguses minna plaanisime, aga otsustasime oma toredad kostüümid siiski ära kasutada ja sõitsime pärastlõunal Karlovassisse. Enne kulus muidugi tohutult aega ja energiat sellele, et uus plaan teha, uuesti aru saada, kes, kuhu, millal ja kellega läheb. Ehk siis mõned asjad on 20 inimesega plaane tehes lihtsalt vältimatud. Karlovassis peaväljaku ühes nurgas oli pisut paberipuru ja paari õhupalli jäänused, aga see oli ka kõik. Ainuke karneval, mida meie nägime olime me ise. Seeeest moodustasime väga toreda vaatepildi ja tõesti nautisime oma rongkäiku läbi linna :)
Õhtul tegi Meze, meie kahest vabatahtlikust koosnev bänd oma viimase esinemise (Mayumi 9 kuud siin said täis), seega peale Karlovassit oli järgmine sihtpunkt nende esinemispaik Meteoron - kõrgel mäeküljel asuv tavern, mõnus suur ja kivist hoone, kus (oleks sinna päevasel ajal jõudnud, aga linnas kohvitamine võttis mitu tundi) on imeline vaade alla merele ja mereäärsetele küladele, sees on mõnus kamin ja palju süüa-juua. Istusime, kuulasime muusikat ja tantsisime mõned prantsuse rahvatantsud.
Esmaspäev oli vaba päev, sest peale õiget karnevali ei saa ju järgmisel päeval tööd teha. Läksime ühte teise mägikülla traditsioonilisele karnevalijärgsele üritusele. See on üks päev, kui ei tohi liha süüa, seega on lihavaba toidu söömisest tehtud suur söömisfestival, põhitoiduks mereannid. Ka baasis kokk tegi meile vastava päeva roogasid, oasuppi ja kalamarjakreemi. Tohutu-tohutu-tohutu vihma tõttu oli üritus kolinud kohalikku koolimajja, kus meid täpselt samasuguse oasupi ja määrdega rõõmsalt vastu võeti ja istusime siis seal läbimärgade ja natuke õnnetutena ja sõime häid asju. Ühes klassiruumis käis suur tants ka ja kui kõhud olid täis, siis liitusime sealse seltskonnaga. Tegelikult oli täitsa tore pidu, aga millegipärast kui kohale jõudsime, tundus esimese hooga, et oleme kuskile vaestemajja sattunud. Kui märkamatult (või siis mitte nii märkamatult, sest mu jalad olid läbimärjad) oli mitu tundi mööda läinud, sõitsime jälle mere äärde, kus käisime veel kohvi joomas ja õhtul saime lõpuks koju, seljas kolm kihti märgasid riideid ja jalas lirtsuvad tossud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar