Teine osa Darwin-Adelaide tripist, septembri lõpp:
Viimati jäin pooleli sinna, et jõudsime Uluru juurde. Veetsime päeva seda suurt kivi ja naabruses asuvat Kata Tjutat avastades. Uluru oli kaugelt paistma hakates ikka väga võimas! Lähedalt nii äge ei olnudki, sest lihtsalt ei hooma kui massiivne see on. Matkamiseks oli Kata Tjuta super! Ja sealt tagasi jõudes nägime jälle, kuidas Uluru kaugusest paistma hakkas ja seda võiks kogu aeg vaadata.
Uluruga on selline lugu, et juba pikalt on räägitud, et aborigeenide tavade kohaselt ei tohiks sinna otsa ronida. See on olnud pikk diskussioon ja protsess, kuid lõpuks jõudis kätte aeg, mil tee mäe otsa pandi kinni. See juhtus umbes kaks nädalat peale meie Uluru külastust ja oli pikalt ette teada, mistõttu oli rahvast kivi ümber murdu. Tippu läks ühtlane rivi ronijaid ja kivist paari tunni tee kaugusel telkimisalal, kus me enne ja pärast Uluru külastust ööbisime, võis mõlemal õhtul teemakohaseid arutelusid kuulda. Paljud, eriti vanemad austraallased, arvavad, et see on nende õigus ronida, kus nad tahavad ja abod võivad oma pühaduse jutuga minna, kus tahavad. Teised jälle usuvad, et pole vaja sinna otsa minna, kui see aborigeenide uskumuste järgi pole sobilik. Selliseid tippe, kuhu kohalikud paluvad, mitte ronida, on Austraalias veel mitmeid, tavaliselt on sellekohane silt raja alguses, kuid otsest keeldu pole.
***
Viimase õhtu Põhjaterritooriumil veetsime piiri peal parkimisplatsil. Magasime juba Lõuna-Austraalias, aga peldikus käisime veel teispool piiri.
Vestlesime naabritega ja nägime paari elektriautot, mis mõne nädala pärast toimuva 3000 km pikkuse võistluse jaoks proovisõitu tegid.
Meie kõrbeseiklus oli peaaegu lõppemas, viimane huvitav peatuspaik oli veel Coober Pedy. Linna on loonud opaalikaevandajad ja kuigi hiilgeajad on praeguseks möödas, on see endiselt väga omapärane koht. Majad ja hotellid on ehitatud lainelisest plekist või on üldse maa all. ühes toas elad, teises otsid opaale. ööbisime paar päeva endise opaalikaevanduse/kaevandaja kodu parklas ja käisime nüüdseks muuseumiks ümber tehtud kaevanduses uudistamas ka. Keset linna vedeleb ka Pitch Blacki kosmoselaev.
 |
| Linna esimene puu, enne seda raudkolakat ei olevat miskit olnud |
Edasi sõitsime ikka lõuna poole ja jõudsime Port Augustas lõpuks ookeanini! Käisime rahvuspargis matkamas ja nii mõnus oli rohelist loodust ja lillekesi näha!!! Nii pikalt oli ju ainult kivi ja liiva ümberringi, aga mägede vahel oli roheline ja lõhnas nagu kevad :) Kohtusime mõne känguruga ka ja üleüldiselt nautisime uut ümbrust.
 |
| Port Augusta |
 |
| Kõigepealt näed väikest känguru, aga siis kuuled krabinat ja suur kängu jõllitab selja taga |
Veetsime veel viimase öö "tee ääres", seekord teelt pisut eemal mere ääras. Ilus koht oli ja muidu oli tasuta, ainsaks hinnaks see, et pidi platsivahi juttu ilmatu pikalt kuulama. Täpselt niikaua kuni järgmine auto saabus ja siis sai ka veel pisut kaugemalt teist korda samu lugusid kuulda. Aga kaevata selle üle nüüd tundub ikkagi tänamatu... Ja teisena see, et treppi sõidetud kruusakal põrutasime autot niimoodi, et antenna murdus pooleks ja lendas hea hooga kapotilt minema.
Ja seejärel kolisime mõneks päevaks Kapunda karavaniparki, et sealt kaks päeva uues töökohas treeningul käia. Kapunda asub Barossa orus, mis on üks siinseid olulisi veinipiirkondi. Nägime sõites mitmeid viinamarjaistandusi ja armsaid linnakesi. Kapunda on väike, aga ringi käia on siin ilus. Lisaks oli see Austraalia esimene kaevanduslinn.
 |
| Pool antenni |
 |
| Tee peale jäi pika sadamasillaga linn (muideks, mul ei tulnud jetty eestikeelset vastet pähe, google translate andis teada, et seda saab kasutada ka omadussõnana: 'pigisöetaoline') |
 |
| Kapunda |
 |
| Ja saime karavanipargis lahkelt naiselt kõvasti tasuta toitu, see on alati võit :D |
Edasi ootasid töö ja Adelaide, neist juba järgmises postituses :)
🔆🔆🔆
