teisipäev, 16. aprill 2019

Autoasjad

 


Toyotad on põhilised autod, mis siin Austraalia teedel ringi vuravad. Kõige lollikindlamad ja vastupidavamad ja meilgi oli selline. Corolla sõitis igale poole kohale, kuigi mäest üles minnes jäi jõudu väheks ja kiirus ikka langes pisut. Olime paarsada kilomeetrit ära sõitnud, kui Külli sirge maantee peal küsis, kas me sõidame mäest üles. Kiirus kahanes kahtlaselt. Järgmisena nägi, et mootori pöörded on all ja temperatuur maxis. Tõmbasime tee äärde ja seisma jäädes nägime, et kapoti alt tuleb korralikult tossu! No niimoodi, et ma mõtlesin, et paneks üldse ajama. Tegime kapoti lahti ja hakkasime kahju hindama. Jõudsime ainult ära näha, et mobiililevi meil ei ole, kui juba jäi esimene auto seisma. Tuli vaatas ka ja nägi kohe, et üks rihm on purunenud ning lubas järgmisest suuremast asulast meile abi saata. Esimesest teelejäävast road house'ist tuli üks mees, võttis Külli kaasa ja koos sõitsid nad mobiililevi otsima, et mehaanikule helistada. Sealt lubati puksiir saata ja umbes tunnike jäi meil oodata.



Tund läks päris kiiresti, siis läks teine tund. Mõni auto peatus veel. Mehaanik Denmarkist andis meile ülevaate, kui palju meile vajalikud osad maksavad ja palju töötunni eest võidakse küsida, et me petta ei saaks. Üks saksa bäcker arvas, et kui läks rihm, siis ilmselt läks ka mootor (jahutusvedelik ei käinud ju enam ringi). Me ei teadnud ka, kas jätsime ise auto seisma või peatumise hetkel pani auto pildi tasku. Igatahes ootasime edasi ja kaalusime oma variante. Kolmas tund hakkas juba venima, neljandal tunnil olime üsna kindlad, et meid on unustatud. Aga mehaaniku kontakti ka ei olnud! Leidsime lähedalt võssist natuke levi ja internetist Arthur Riveri road house numbri. Helistasin sinna, rääkisin, et üks mees sealt käis enne meie juures, ega ta ei tea, mis töökojaga ta rääkis. Ta lubas töökojaga ühendust võtta ja paari minuti pärast helistas, et puksiir oli just mööda sõitnud ja peaks varsti meie juures olema. Ja nii oligi. Peale nelja tundi tee ääres praadimist (ja just siis kui mul oli esimest korda aussi aja jooksul vaja aja peale kuskil olla), jõudis puksiir kohale.

Külli leidis võsas levi


Sõitsime rõõmsalt 50 km kaugusele Waginisse, sinnasamma väiksesse linna, kust teel lõunasse läbi olime käinud. Lõppu lisasin ka video sellest, kui naeruväärselt rõõmsalt :D Aga saime esimese minuti jooksul lõpliku hinnangu. Mootor on küpse ja meie autoga polnud enam midagi teha. Väga šokeeritud me ei olnud, aga probleeme oli nüüd palju. Loogiline plaan oleks järgmisel päeval bussiga Perthi sõita ja sealt uus auto osta. Aga kui kaua see võtaks? Külli helistas viinamarjaistandusse ja sealt öeldi, et nad on valmis meid paar päeva ootama, aga me peaksime siis linnast väga kiiresti auto leidma. Kogu meie elamine oli Corollas, meil ei olnud nii palju käsi, et võtta oma pagas ja kogu matkavarustus kaasa. Lisaks on Wagin mõttetu koht ühe karavipargiga linna ääres, me poleks sinnagi oma asjadega saanud. Ja kell oli juba nii palju, et seal ei olnud enam inimest ka kohapeal... Õnneks oli puksiirijuhil meist kahju ja ilmselt halb tunne, et meid nii kauaks tee äärde oli jätnud ning pakkus, et tal on kodus vaba tuba ning võtsime pakkumise loomulikult vastu. Seal majas oli korralikult draamat, karjumist ja vaidlemist ning kükitasime vaikselt nurgas ja otsisime gumtree'st uut autot. Variante oli põhimõtteliselt peaaegu 1 ja lisaks tuli välja, et järgmistel päevadel bussi ka ei lähe Perthi. Olukord oli endiselt nukker. Aga muu jama kõrval, mis seal majas toimus, võeti meid väga sõbralikult vastu, toideti ja joodeti ja jutu sees tuli välja, et neil on ka üks sõber, kes autot müüb. Hommikul küsisime uuesti selle kohta ja 15 minutit hiljem seisis väike lilla Mazda maja ees. Vaatasime seda autot ja mõtlesime, et ei võta. Natuke liiga väike, pisut mõlkis ja veits kallim, kui olime valmis too hetk maksma. Läksime proovisõidule (ning avastasime, et me ei ole päris kindlad, kuidas sinna majja tagasi minna :D) ja auto sõitis küll ilusti, kuid mõtlesime, et ikka ei võta. Jõudsime siiski majja tagasi ja ütlesime neile, et me vist ei võta seda autot. Läksime tuppa kohvi jooma, kaalusime oma variante, vaatasime palju teised sellised autod netis maksavad ja otsustasime, et sitta kah, võtame ära! Ja meil oligi uus auto 😀
Kõigepealt sõitsime 50 km kaugusele raha välja võtma, siis autoomaniku juurde paberimajandust ajama ja siis tema kõrvalmajja DoT-i (siinne ARK) ja oligi korras. Tagasi mehaaniku juures tõstsime asjad ühest masinast teise, panime Corolla uuemad rehvid Mazdale alla, võtsime vana auto numbrimärgid kaasa ja ise ka ei uskunud, aga vähem kui 24h hiljem istusime uues autos ja jätkasime sõitu. Viinamarja korjamist alustasime järgmisel hommikul kl 6.30.



Ja nii sai päevaga ühest autost teine...

John, kelle kaudu selle töö leidsime ja kelle kaudu meil ka elamine seal oli, saatis meile meie uue kodu asukoha ja mõned juhised. Saime aru, et koduks saab meil olema shed (suur plekist kuur) ja kui õhtupimeduses sinna ette pidama jäime, nägime esimese asjana avatud uksest kahveltõstukit ja selle kõrval vedelevat voodit.


Sisse minnes nägime kohe ka konteineritesse ehitatud korterit, kus veetsime järgmised toredad kaks nädalat!
🔆🔆🔆

laupäev, 13. aprill 2019

Denmark


Siin lõunas on kaunis! Ilmselt mitte see, mis Austraaliale mõeldes esimesena pähe tuleb. Suured metsad hiiglaslike puudega, rohelus, kaljune rannik. Ja mõnikord natuke jahe. Aga kui ilus! Peale cosy corner'is telkimist läksime ümbruskonna rannikuga tutvuma ja veetsime pikalt aega kaljulõhe äärele ehitatud platvormil, kust sai imetleda lainete vaatemängu ning ronisime teise kohta, kust lootsime keisrina purskavaid veepahvakuid näha, kuid lained ei olnud piisavalt suured. Seejärel sõitsime veel pisut mööda poolsaart edasi ja jõudsime Albany ajaloolisse vaalapüügijaama, mis on praeguseks muudetud muuseumiks. Kogu kompleksiga tutvumine võtab päris palju aega ja energiat. Suure osa käisime giidituuriga kiiresti läbi. Mugavusest, pidi vähem lugema ja rohkem kuulama. Pärast vaatasime veel ise ringi, käisime vaalapüügilaeval ja nägime väikest filmikest. Sama kompleksi juurde kuulus ka miniloomaaed ja botaanikaaed. Peale kohvikus mõnusa supi ja kohvi võtmist lasime edasi, aga palju polnudki jäänud. Botaanikaaias ei olnud keset suve mitte midagi näha ja loomaaed oli pigem selline, nagu need Tallinna loomaaia unarusse jäänud nurgad, mille kaasajastamiseks veel raha kuskilt leitud ei ole. Ja samas tundus selline tore ebardite kodu, kellel muidu looduses vist edu ei oleks ja hea, et seegi olemas. Ja vombat oli nii toreke, et tegime teisegi tiiru sealt läbi.






Koaala


Kohvitamise ajal selgus, et Krissu ja Raikko trip on ka juba omadega Albany'sse jõudnud ning plaaniks sai õhtul teispool Albany't üheskoos telkida. Taaskord kaunis paik ookeani ääres. Raikko püüdis isegi ühe kala, mis sai ühisjõul identifitseeritud ja nahka pandud. Ja hommikul tõusime vara, et mäge vallutada. Teised sõitsid edasi ida poole.





Hommik oli udune ja Bluff Knolli polnud hägu seest nähagi. Aga kuna vaim oli juba valmis ja me ei olnud kindlad, kas enam teist korda sinna satume, siis otsustasime siiski selle ronimise ette võtta. Tippu jõudmise ajaks oli ilm täielikult selginenud ja igas suunas nägi kaugele-kaugele!

Suundume udusse


Vaade mäele enne alustamist ja tagasi jõudes







Ja pärastlõunaks oli meil sihtpunkt! Dumbleyungis õhtul gumtree'd sirvides jäi silma üks omapärane kuulutus. Kahe tunni papagoide hirmutamise eest tasuta elamine. Alguses naersime, siis mõtlesime, et davaiks, lähme sinna. Saime endale oma karvani (olin oma karavanielu juba pikalt oodanud :D) ja käisime hommikuti õunaistanduses ridade vahel jalutamas. Liiga palju viitsimist oli, jooksin. Ja siis oli terve päev ümbruse avastamiseks. Elasime Denmarki linnast mõne minutise autosõidu kaugusel turistitee ääres, lähinaabriteks igas suunas veiniistandused.  Kaashirmutajaid oli meil mitu tükki. Teises karvanis elas üks USA neiu, kelle 2 aastat olid kohe täis saamas ja kellega sai õhtuti muljetatud ja siidriistanduse lõppprodukte mekitud. Teisel pool pesitsesid oma autoelamus austraalia pere (ema, isa ja kolm poega), väga toredad inimesed. Pererahva endaga väga palju ei suhelnud, eks neil olid oma tegemised ja mured ja väga kuidagi ei klappinud, mistõttu oli seal viibimine kohati veider. Aga viga ka ei olnud :)



Kaks tillukest koera jooksid ka ringi


Maitsmisruum külastajatele

Backgammon jälle

Hommikuti nägime taamal kängurusid hüppamas

Aussi pere elamine



Seal õunte vahel jalutasime

Esimese retke tegime kõrgustesse. Kõndisime 40 meetri kõrgusel kergelt õõtsuval metallkonstruktsioonil puulatvade vahel (treetop walk). See õõtsumine oli minu kõrgusekartusega küll natuke liiast ja kõige kõrgemas punktis arvasin tõsimeeli, et me vajume kogu selle jamaga kummuli ja mind tabas järsku halvav paanika. Tegelikkuses see õõtsus vb paari millimeetri jagu, aga no ega hirmul loogikat ei ole... Aga see oli ikkagi päris äge ja jalutasime pärast teise ringi veel seal. Meile pileti müünud mees mainis, et lähedal on üks kohvik, kus on keegi eestlane, kellel oma kodused retseptid. Eestlast ei leidnud, aga meekoogi küll.







Kahel korral käisime Greens pool'is, mis on suurte kivimürakatega ookeani eest varjutatud basseinike, kus sain lõpuks oma snorkli ka korralikult vette kastetud. Nurga taga on veel suuremad kivimürakad, Elevandi kivid.




Üks päev ronisime ühe teise kivi, Ahvi kivi otsa. Vaade oli super ja natuke sai turnida ka. Samal hommikul nägi Külli istanduses madu ja mina nägin ühte seal kivi otsas. Nii et madu nähtud, veel üks linnuke kirjas 🐍 


 
Nägu jälle päikse poole

Denmarki linnas käisime toiduvarusid täiendamas, jalutamas, pagaripoes... Kord otsustasime läätsi teha söögiks. Külli on varem teinud punaseid, aga mulle meeldivad rohelised ja Külli ütles, et tee siis neid. Aga tal olid kahtlused minu söögitegemise osas ja tuleb välja, et põhjusega. Leidsime poest läätsed üles, hakkan kodus vaaritama, ja mõtlen ikka, et kahtlased on. Et muidu on ikka pruunimad ja üldse peaksid hakkama valmis saama, aga midagi ei toimu. Kuni me lõpuks aru saime, et oleme herned hoopis ostnud! Läätsede pähe võtsime kõige tavalisemad poolitatud herned, mida me siis lõpuks seal karavanis ilmatuma aeg keetsime ja terve aja hirnusime naerda. Ja siis sõime mitu päeva seda möksi, mis me kokku olime keeranud.




Tee sai otsa

Ühel hommikul sõitsime ringi ja käisime küsisime paaris viinamarjaistanduses, ega tööd ei ole lähiajal tulemas, aga kahjuks ei olnud. Järgmisel pärastlõunal istandusse jõudes oli tore austraalia perekond kiiruga lahkumas. Sosistasid nurga taga, et omanik on hetkel imelik ja saatis nad minema ning läinud nad olidki. Kobisime oma karavani ja hakkasime exit plaani koostama. Panime vedelevaid asju natuke kokkupoole, et vajadusel kiiremini jalga lasta ning hakkasime tööd otsima. Olime viinamarjahooaega kaua oodanud, aga aeg oli sellest nüüd loobuda. Järsku näeme Fabebookis kuulutust, et Perthist pisut põhja pool otsitakse kahte viinamarjakorjajat. Kuulutus oli pisut kahtlane ja olin just kaks päeva meelelahutuseks bäckerite õuduslugusid lugenud, aga pimedas karavanis kükitada oli ka päris jama ja otsustasime helistada. Järgmisel päeval ütlesime õunaistanduse omanikule, et lahkume ja esmaspäeval hakkasime sõitma. Jõudsime õunaistunduses täpselt nädala elada ja teisipäeva hommikul kl 6.30 pidime juba 500 km kaugusel viinamarju korjama! Aga see on elu ja nii muidugi ei läinud. Sellest seiklusest järgmisel korral.
🔆🔆🔆

Viimati kirja pandud

Lühike, aga veinirohke postitus

Peale minireisi Kangaroo saarele jätkasime töö lainel. Seekord ei ole mul väga pikalt ja põhjalikult midagi kirjutada, sest veinitehas, kus ...