Britta: Ei tea, mida see õpetaja talle seal küll rääkida võib. Meil siin sajab rahet peale ja märg ja külm on ja siis tema on seal vihmavarju all ja oi-oi veel kellega! Mina tahan ka kuulda, mida see õpetaja räägib. Poleks ikka pidanud mainima seda ajalugu, nüüd õpetaja kandis mu täitsa maha vist. Laske mind ka vihmavarju alla!
Karin: Olen siin rahe käes, kõnnin Kelli ja Õpetaja taga ja nii tahaks ikka Kelli asemel olla. Mina pean siin Brittaga jalutama, aga ta ei räägi midagi. Vahib ainult Kellit ja unistab. Raske arvata küll millest. Aga vähemalt saan siin Tartus olla korra. Järgmine aasta asendab ta mu Merkaga ja siin on Brittal tants ja trall ja rõõmupidu. Ja mina ei peagi rohkem keemiaraamatuid lugema ja siis ma ei saagi kord aastas katset teha. Kui kahju.
Keegi siin kergelt mainis, kui vilets mu blogi on ilma ühe õige monoloogita. Siit ta nüüd tagantjärgi tuli. Tollased emotsioonid on muidugi ammugi tuhmunud juba ja õiget elamust ei saanud kirjutamisest ja ei saa lugemisest. Aga te kujutage lihtsalt ette, kuidas nad tilkuvana, silmad suured peas, meile järgi vaatasid ja hingepitsitava kõrvalejäetusetunde raske koorma tassimisest vaikisid. Kurb.
Ammu pole nii tegusat Suurt reedet olnud. Üks tore inimene, keda juba 9 aastat (!) polnud kohanud, tuli külla ja koos sai mune koksitud ja albumeid sirvitud. Üle juba väga mitmegi aasta esimest korda läks minu muna rohkem puru. Õnneks olen juba sellina inimene, et suudan kaotust väärikalt tunnistada. Siinkohal tuleb veel meelde üks inimene, kes seda nii hästi tavaliselt ei suuda ja eile 7. aprillil veelkord seda fakti kinnitas. Tead, kui sa poleks nii kõvasti karjunud, et ma enam kunagi ei mainiks, kui halvasti (kusjuures minu arust isegi ei olnud tulemus üldse halb) sul katse läks, siis ma arvan, et ei oleks toimunud seda, mida mina siis simlmanurgast nägin. Kõik need innukad pilgukesed, mis pöördusid tulemusi vaatama, et näha, kui halvasti sul siis ikka läks! Laupäeval ei olnudki me ainus võiskond, kes ei näinud välja nagu oleks matustel. Ka üks TIKi võistkond, kellel paluti isegi vaiksemini naerda, oli nakatunud meie lummavast lõbususest, mis meid Tartus teistest eristas.
Aga jah, laupäeval me ikka panime oma oskused mängu ja saime väärikalt tasutud diplomitega. Mis kõige tähtsam, me saime kätt suruda oma suurimal iidolil (Karini puhul on suurim iidol küll keegi teine, aga teise koha haldajal siis), kelle poole me vaatama kõik alt üles, kui oma jumalale. Meie oma maailmavalitseja Vladimir O oli meie käeulatuses! See, just see, oli päikesekiir minu päevas, nädalas, aastas.., päikesekiir, mis tuhmistas kogu mu ülejäänud elu mälestused ja hetk, mida ma elan läbi ikka uuesti ja uuesti. Muidugi, koos nende hetkedega, mil Karin on Brittale meeletut piinlikust valmistanud, nimetades seda A tähega nime. Need lihtsalt panemad naerust kõverduma.
Korraga tuli meelde, kuidas ma kunagi eesti nukufilmide (või oli see multifilmide) esitusel Kosmoses käisin. Tekkis tahtmine praegu seda rannamultikat näha, kus mingid paljad luukered ringi sebisid ja end talveks toki otsa ajasid.
Taaskord olen suutnud endale hunniku plaane juurde teha. Miks kõik asjad ühel ajal toimuvad? Ja siis mõni teine aeg on lihtsalt igavlemiseks. See on tobe. Ja raha iseenesest on ka üks vastik asi. Mõnel on ja mõnel pole ja kangesti tahaks esimeste hulka kuuluda. Äkki siis inimesed teeksid asju minu ajagraafiku järgi ja jõuakski igale poole?
Lähengi rahasaamisplaane hauduma. Äkki kellegil on head tasuvat tööd pakkuda, mis ei nõuaks eriti aega ja mõtlemist.
Ei arvanudki.
Karin: Olen siin rahe käes, kõnnin Kelli ja Õpetaja taga ja nii tahaks ikka Kelli asemel olla. Mina pean siin Brittaga jalutama, aga ta ei räägi midagi. Vahib ainult Kellit ja unistab. Raske arvata küll millest. Aga vähemalt saan siin Tartus olla korra. Järgmine aasta asendab ta mu Merkaga ja siin on Brittal tants ja trall ja rõõmupidu. Ja mina ei peagi rohkem keemiaraamatuid lugema ja siis ma ei saagi kord aastas katset teha. Kui kahju.
Keegi siin kergelt mainis, kui vilets mu blogi on ilma ühe õige monoloogita. Siit ta nüüd tagantjärgi tuli. Tollased emotsioonid on muidugi ammugi tuhmunud juba ja õiget elamust ei saanud kirjutamisest ja ei saa lugemisest. Aga te kujutage lihtsalt ette, kuidas nad tilkuvana, silmad suured peas, meile järgi vaatasid ja hingepitsitava kõrvalejäetusetunde raske koorma tassimisest vaikisid. Kurb.
Ammu pole nii tegusat Suurt reedet olnud. Üks tore inimene, keda juba 9 aastat (!) polnud kohanud, tuli külla ja koos sai mune koksitud ja albumeid sirvitud. Üle juba väga mitmegi aasta esimest korda läks minu muna rohkem puru. Õnneks olen juba sellina inimene, et suudan kaotust väärikalt tunnistada. Siinkohal tuleb veel meelde üks inimene, kes seda nii hästi tavaliselt ei suuda ja eile 7. aprillil veelkord seda fakti kinnitas. Tead, kui sa poleks nii kõvasti karjunud, et ma enam kunagi ei mainiks, kui halvasti (kusjuures minu arust isegi ei olnud tulemus üldse halb) sul katse läks, siis ma arvan, et ei oleks toimunud seda, mida mina siis simlmanurgast nägin. Kõik need innukad pilgukesed, mis pöördusid tulemusi vaatama, et näha, kui halvasti sul siis ikka läks! Laupäeval ei olnudki me ainus võiskond, kes ei näinud välja nagu oleks matustel. Ka üks TIKi võistkond, kellel paluti isegi vaiksemini naerda, oli nakatunud meie lummavast lõbususest, mis meid Tartus teistest eristas.
Aga jah, laupäeval me ikka panime oma oskused mängu ja saime väärikalt tasutud diplomitega. Mis kõige tähtsam, me saime kätt suruda oma suurimal iidolil (Karini puhul on suurim iidol küll keegi teine, aga teise koha haldajal siis), kelle poole me vaatama kõik alt üles, kui oma jumalale. Meie oma maailmavalitseja Vladimir O oli meie käeulatuses! See, just see, oli päikesekiir minu päevas, nädalas, aastas.., päikesekiir, mis tuhmistas kogu mu ülejäänud elu mälestused ja hetk, mida ma elan läbi ikka uuesti ja uuesti. Muidugi, koos nende hetkedega, mil Karin on Brittale meeletut piinlikust valmistanud, nimetades seda A tähega nime. Need lihtsalt panemad naerust kõverduma.
Korraga tuli meelde, kuidas ma kunagi eesti nukufilmide (või oli see multifilmide) esitusel Kosmoses käisin. Tekkis tahtmine praegu seda rannamultikat näha, kus mingid paljad luukered ringi sebisid ja end talveks toki otsa ajasid.
Taaskord olen suutnud endale hunniku plaane juurde teha. Miks kõik asjad ühel ajal toimuvad? Ja siis mõni teine aeg on lihtsalt igavlemiseks. See on tobe. Ja raha iseenesest on ka üks vastik asi. Mõnel on ja mõnel pole ja kangesti tahaks esimeste hulka kuuluda. Äkki siis inimesed teeksid asju minu ajagraafiku järgi ja jõuakski igale poole?
Lähengi rahasaamisplaane hauduma. Äkki kellegil on head tasuvat tööd pakkuda, mis ei nõuaks eriti aega ja mõtlemist.
Ei arvanudki.
