Töö veinitehases

Jõudsime Külliga jaanuari keskel Mildurasse ja käisime samal päeval kohe uue töö kohta õppimas. Algamas oli veinitegemise hooaeg ja meid oli ootamas töökoht veinitehases! Olime juba mõnda aega selle tegemisele mõelnud ja saime Adelaide'is teiste eestlaste kaudu Mildurasse kontakti. Esimesel päeval räägiti natuke väga üldist juttu ja saime suurte veinimahutite vahel jalutada. Üks tünn mahutab enam kui veerand miljonit liitrit mahla või veini (või vahepealset produkti).

Selline catwalkide süsteem on kõrgel mahutite peal käimiseks

Siis läksime oma uude koju...

Enne kui ma tööst räägin kirun veel tagantjärgi majaomanikku. Esiteks oli ta veider. Seda ei saa otseselt inimesele ette heita, iga üks on omamoodi ja me saime juba telefoni teel suheldes aimu, mis inimene ta on. Kahjuks meeldis talle ka väga ise asju nikerdada, näiteks tema tuba, mis ta oli endale elutoast eraldanud. Seinad ei ulatunud päris lae alla, aga see võis ka taotuslik olla, sest toal ei olnud ühtegi akent. 

Siia vahele, et kohe esimesel nädalal kodus olles juba saime kaks korda näha, milline Mildura liivatorm välja näeb (olime nendest ennegi kuulnud).

Kaugelt näha, et tuleb, ja väga kiiresti

Paari minutiga on liiv kohal

Ja pärast on jälle kõik korras

Majaomanik jõudis päev varem basseini püsti panna ja oli ainuke, kes seal liivatünnis hiljem suplemas käis

Tõeline katastroof olid omaniku kokku klopsitud voodid. Minul oli õnneks lihtne madrats maas, Külli pidi esimese kuu jooksul kahe erineva leiutisega elama õppima. Õnneks saime seejärel tuba vahetada ja maja ainus hea voodi sai meile. Üks hea voodi oli veel, aga selle kolis majaomanik õue telki peale seda kui ta väga ahnelt ka viimase toa ehk enda toa välja üüris. Peale teist ööd väljas pidi ta tunnistama, et see on tema jaoks liiga külm ja jättis voodi sinna vedelema. Vahepeal käis ta kuskil vetsuta kuuris magamas, aegajalt magas krõnksus kunku põrandal vanni kõrval. Tema tuppa kolinud paar kukkus koos madratsiga voodihakatisest läbi.

Pani meid alguses üheinimese tuppa

Kohalejõudes oli see kolaruum, millest pidi saama luksuslik jaapani stiilis vannituba, hiljem Barry magas lihtsalt seal põrandal

Siia sai kõik kolaruumi kola

Õnneks oli majal mõnus aed, majaomanik ise haihtus vahepeal kuuks ajaks ja teised inimesed majas olid toredad. Üks paar töötas meiega samas veinikas ka :)

Veinitehases tegime Külliga erinevaid töid ja nägime üksteist vaid lõunapausidel, mis oli vahelduseks väga huvitav. Saime õhtul koju minnes rääkida, mis kummalgi päeval toimus :D

Külli tööst valgete viinamarjade pressis ja veinika tööprotsessist saab täpsemalt lugeda tema blogist. Mina töötasin tsentrifuugi masinatega. Masinaid kasutati selleks, et mahlast muda ja paksu välja saada. Meile öeldi, kust tangist kuhu tanki mahl peab minema ja kui puhas peale tsentrifuugi läbimist olema. Me ühendasime torud tangist tsentrifuugini ja sealt uue tangini, näppisime natuke näitajaid ja lasime siis seda mahla läbi masina. Üks tank võis sisaldada kuni 275000 liitrit mahla või veini, aga tavaliselt me täis tankidega ei tegelenud. Pigem oli tüüpiline tangipõhja sõeluda. Igal juhul oli alati erinev, mõnikord sai paari tunniga tehtud, mõnikord jooksutas terve ööpäeva ühte tööd. Aegajalt saime ka erinevaid aineid mahlale lisada, tavaliselt happeid. Töötasin koos kahe austraalia kutiga ja väga tore oli.

Tsentrifuugid

Meie shed väljast ja meile tulevad torud

Öösel mahutite otsas

Mahutite peal tuli käia, et seal sees oleva produkti kogust mõõta

Üks meie mudamahuti läks natuke elama ja hakkas üle ajama

Paar korda nädalas käis veok ja viis muda minema. Mudast saab peale töötlust uuesti kätte viinhappe, mida veinikas laialdaselt lisandina kasutatakse

Ühendame mahuteid torudeni

Pidevalt tuli proove võtta, et näha, kui efektiivselt masin töötab (ülemine pilt) ja kui puhas mahl on (alumine pilt)

Sodi kogus mahlas enne ja pärast tsentrifuugi läbimist

Masinavärk

Selline pump pumpas produkti meile shedi, taga paistab pump, millega samal ajal tünnis produkti ringi liigutada (ühest otsast välja pumbata ja teisest sisse tagasi)

Mahl on käärima läinud

Ilusal ilmal tünnide otsas. Lõpuks harjusin kõrgusega pisut rohkem ära ja võisin seal üleval naeratada ka :D

Kahveltõstulkil sai keset ülekäiku gaas otsa

Paneme mahutit ääreni täis

Mõnikord oli külm ja vihmane ka

Lühikest toru sai vedada üksi, pikka oli parem kahekesi vedida

Pudeldamiseks valmis vein sõitis rekaga minema

Pidevalt tuli mahutitest labori ja veinitegijate jaoks proove võtta

Siin on näha, kuidas viinamarjad sisse tulevad

Midagi on kuskil käärima läinud

Päike tõuseb!

Tsentrifuugid on väga valjud ja nende ümber tuleb koguaeg mürasummutavaid klappe kanda

Väga palju korraga toimumas

Igal nädalal alustasime uut vahetust, pärastlõuna vahetus, siis hommikuvahetus ja seejärel öövahetus. Pärastlõunane vahetus lõppes kell 12 öösel ja peale tööpäeva lõppu kogunesime tehase väravast teistpool teed, et enne kojuminekut töökaaslastega mõned õlled juua. Need olid väga toredad õhtud :)

Kui meie kord oli õllesid tuua

Üldiselt pärastlõuna oligi kõige parem vahetus. Kõik kontoriinimesed ja suured ülemused olid koju läinud ja oli pisut lebom olla, lisaks sai pisut rohkem palka ka. Päeval oli mõnikord väga palav, lisaks võis juhtuda, et kui tööd parasjagu väga palju ei olnud, siis otsustasid ülemused, et mõned inimesed peavad koju minema. Meil vist üks kord ainult oli nii. Kõige viletsam oli öövahetus, sest nii lühikese ajaga ei jõudnud ümber harjuda ja esimene tuba, mille Barry meile andis oli ilma konditsioneerita ja päevane unekvaliteet jättis ikka soovida.

Kahjuks ei olnud eriti hea viinamarja aasta ja kõige otsa tuli veel COVID ka ja siis tõmmati asjale veel kiiremini joon alla. Lõpetasime töö juba kaks kuud peale alustamist.

Kuna vabu päevi oli vahepeal rohkem kui oleks tahtnud, jäi aega ka muud elu veidi elada. Korra oli lausa 3 või 4 päeva vaba ja sõitsime Melbourne'i aega veetma.

Neljapäeval kella nelja ajal tööd lõpetades oli selge, et enne järgmist nädalat tööd ei ole. Pakkisime kiiruga mõned asjad autosse ja hakkasime sõitma. Läksime ööseks samma kohta, kus esimesel korral Mildurasse tulles juba ööbisime. Jõudsime küll ainult paar tundi sõita, aga reedel olime juba varakult valmis ja pisut lähemal.

Täpselt siis kui esimesed pilvelõhkujad paistma hakkasid ja jõudsime korra ahhetada, tuli sõnum: pühapäeval tööle. Esimese hooga ei teadnud, kas peaks kohe otsa ringi keerama siis? Kuna järgmisena algas öövahetus, siis uurisime üle ja mõeldi pühapäeva ööd vastu esmaspäeva. Väga hea. Sõitsime edasi ja käisime esimese hooga Melbsi kuulsaid rannamajakesi vaatamas.

Järgmisena otsisime üles oma hotelli. Esimest korda oma reisi jooksul siin bronnisime hotellitoa endale. Võtsime koha, kus sai tasuta autot parkida ja kust jõuab jala linna käia. Panime ennast ka Carltoni õlletehase tuurile kirja ning sellestki oli hotell jalutuskäigu kaugusel.

Reede õhtul jõudiski natuke linna peal käia, jõe ääres happy hourit nautida ja hiinakas käisime söömas. Õhtupimeduses käisime Melbourni kõrgeima hoone viimaselt korruselt suurlinnatulesid imetlemas. Ruumi nurgas akna ääres seista oli ikka kõhe.

Hommikul suundusime oma õlleka tuurile. Hea oli, et autot ei pidanud võtma. Me ostsime poole hinnaga oma tuuripiletid, kuid eksikombel pandi meid vähe uhkema tuuriga kokku. Jalutasime mööda massiivset tehaseala ja nägime, mis masinad kus on. See, et mis kuhu läheb ja mis sealt välja tuleb oli pigem teoreetiline, sest tehases oli kahjuks vaba päev. Käisime ka pudeldamise ja vaatimise tehast uudistamas, ka seal oli rahval vaba päev.

Kahjuks sees ei saanud pilti teha

Peale õppeosa lõppu läksime õllesaali erinevaid tooteid mekkima. Teistel oli õlledega koos ette nähtud ka lõuna ja eksikombel tehti meile ka söök valmis. Kõik oli suurepärane! Ja lisaks ettenähtud prooviklaasikeste jagati veel nii palju õlut, et terve lauaga seal tegelesime pikalt selle olukorraga. Tore seltskond oli ka tuuril.

Peale seda sõitsime retrotrammiga ringi, käisime turul, interaktiivse kunsti näitusel, kus sai seinamaali "sisse" minna ja silmamoonutavaid pilte teha ning veidi linna peal veel.

Ilus päikseline päev

Avastasime, et juhuslikult olid paar eestlast, keda Adelaide'ist teadsime, samuti nädalavahetuseks Melbsi tulnud ja õhtu lõpuks käisime nendega aega veetmas.

Vahepeal olime saanud sõnumi, et töö lükkub veel päeva jagu edasi ja meil oli aega esmaspäeva õhtuni, et Mildurasse tagasi jõuda. Lahkusime hotellist ikka pühapäeva hommikul nagu esialgu plaaniski ja sõitsime natuke linnast ida pool ringi. Melbsist väljasaamine võttis ainult pisut aega, aga lõpuks jõudsime Mt Dandenongi ümbrusesse. Suure osa meie ajast võttis rongisõit vana auruveduriga. Minnes oli nii suur hirm, et päeva viimane sõit veel ees, aga meil ei olnud veel pileteid ja rahvast muudkui vooris sinnasuunas, et jäämegi ilma. Õnneks oli rong väga pikk ja kõik soovijad said vist peale.

Viimase vaate Melbourne'ile saime veel ühe künka otsast ja siis oli aeg hakata tagasi sõitma. Valisime ööbimispaigaks mõne tunni kaugusel oleva tasuta telkimisala ja lootsime, et seal on mõni inimene ikka veel. Tegelikult oli metsaalune rahvast täis ja õnneks saime söögitegemiseks naabritelt paar asja ka laenata, sest kiiruga pakkides köögitarvetele üldse ei mõelnud. Ega meil palju süüa ka ei olnud...

Melbourne kauguses

Õhtusöök

Tüüpiline Aussi linnake

Kuiv soolajärv

Väikse seiklus reisi lõppu

Esmaspäeval jõudsime Mildurasse tagasi, tegime väikse uinaku ja läksime ööseks tööle.

Milduras käisime vabal ajal mõnikord söömas, botaanikaaias korra, Holdeni muuseumis (Austraalia auto, mille tootmine kohalike kurvastuseks sel aastal lõpetati), veine maitsmas, grillimas... Korra käisime oma vahetusega tegime korraliku peo linna peal. See sai õigel ajal tehtud, mõni nädal hiljem pandi lokaalid juba viiruse pärast kinni. Üks töökaaslane elas supervisori hoovis rongis ja mõnikord kogunesime seal. Väga ilusaks tehtud vana rongivagun. Teisel töökaaslasel oli paat ja veesuusad ja kõik muu seesugune, käisime jõe peal korra.

Hommikusöök peale öövahetust

Sõitsime Mildura lähedale Mungo rahvusparki, mis on pindalalt pisut suurem kui Hiiumaa ja koosneb mitutuhat aastat tagasi ära kuivanud järvedest. Saime selle omapärase maastikuga koha ühe päevaga läbi käia, sest seal oli põhimõtteliselt üks ringtee ja palju tühja maad ehk iidset järvepõhja. Mõned telkimiskohad olid ka, kus oleks öösel kindlasti väga kena olnud. Ma pole kindel, kas ma olen seda enne maininud, aga Austraalias on palju telkimiskohti, mis on linnadest sadade kilomeetrite kaugusel ja valgusreostuse puudumise tõttu on tähistaevas lihtsalt imeline! Kuivanud Mungo järve iidsete kaldavallide seest on leitud olulised fossiilid. Mungo mees elas järve ääres võib-olla 50000 aastat tagasi ja tema luud on vanimad inimsäilmed, mis on Austraalias leitud. Mungo naise säilmed kuni 40000 aasta tagusest ajast on vanimad kremeeritud säilmed, mis seni kuskil leitud.

Muidu tööpäevade vahel käisime jõuksis ja seal saime saunas kohalikega juttu vesta. See oli esimene koht, kus kuulsime piiride sulgemisest jutte. Austraalia sisepiirid osariikide vahel just. Me töötasime ühel pool piiri, elasime teisel pool. Üks mees küsis, et kuhu poolele me siis jääda kavatseme, kui piirid kinni pannakse. Me läksime kohe tööle, et mis toimub, mis meist saab. Kõik arvasid, et see on mingi hull jutt, sellist asja pole enne olnud, et piirid kinni pannakse. Ma mõtlesin ka, et no sellist juttu jäin kohe uskuma, see ei ole kuskilt otsast ju loogiline. Aga vot läks paar nädalat mööda ja hakkasid päevapealt piirid kinni minema. Lääne-Austraalia osariik tegelikult tahakski omaette riik vist olla, varsti kaheksa kuud juba teisi sisse ei lase. (See sai kirjutatud mõni aeg tagasi, nüüd juba vahelduva eduga natuke lihtsam selle piiriga.)

Ma sain ka veel napilt üle piiri Lõuna-Austraalia osariiki, aga see lugu on juba järgmise postituse jaoks. Mildura elu lõppes sellega, et mina ja Külli läksime mõneks ajaks eri teed, aga lõpuks sellest natukesest ajast sai pool aastat. Nüüd oleme rõõmsalt taasühinenud ja veinika kohta võib öelda, et seda võiks veel teha küll.

Asjad peaaegu pakitud

Viimane õhtu Milduras

🔆🔆🔆