Ecology is great! I don't know, I've done so much.. Just saying. I'm still alive..

UNI!!!

I should probably write something :) I'm in Tartu now having fun and sleeping in lectures (not on purpose of course!), living in a nice big dorm and sharing my kitchen with 5 other people. My subjects are interesting (chemistry, bio etc ;)) and life in general is great! I feel like I'd like to be in Duino now and see all the people and talk to my friends, but they're mostly all over the world anyway... Now I should start writing postcards again!

Finally back in the world of... the world

I just spent ages travelling around Belgium and Holland and now I really had to do a lot of reading to catch up with the blogs I regularly check... And I'm still not in the civilisation so all those who I bought a postcard for will have to wait until that happens :D
Well, Belgium was good! A bit like a hippie camp for a week with the little addition that we had at least a few lectures every day and ended with going to Brussels for an action in front of the European Commisions building. I enjoyed a mid-night swim in a canal, dancing all night with weird music, talking some Italian, drinking honeybeer, watching a Sir David Attenborough movie and laughing 1 in the morning, having a coffee in a fancy/comfy Brussels cafe, travelling with trains and always missing one and having to wait for the next.
Holland was even greater! I spent two days couchsurfing in Utrecht, the best choice possible! I was so so lucky to arrive excactly on the day of the Holland-Uruguay match and we watched it with some dozen people, most dressed in orange and drank dutch beer. Before that I went cycling to the city. It was really nice, though mostly I was scared of other crazy bikers :D
Next I went to Amsterdam for a day. Or more like for half a day. I was plannnig to leave quite early from Utrecht, but when I finished packing and got down to the living room I had a coffee with Hanna (my official host) and the others who lived there so I ended up staying for another 1,5 hours. Amst was nice to walk around in and for the night I went to the airport which to my great dismay closed at twelve (!?) and I ended up walking to a random little forest and sleeping there (I had a sleeping bag). Actually I laughed a lot (alone) when I heard the voice from the loudspeaker announcing the closing of the airport :D
Now I'm working in a children's camp and just had a long day. When the kids where having their quiet hour after lunch, many of us ran to the lake and swam for as long as we could. To the suprise of many of my foreign friends I have to tell you this - it's warm here! Let's hope the kids will be behaving nicely and that I will see the finals!!!
And I forgot to tell you about my trip to the camp place which was a complete failure from the beginning to the end. We left home at 11, 11.30 found out that the bus we intended to take was full, decided to hitchhike, had problems because of some road repair works, got to Rakvere (half way), waited for 1 whole hour, decided to walk the 3 km to the town and take a bus (with the extreme hot weather btw), hitched on a car for the last half km and got to the bus station exactly on time. Then I had some sleep and Külli woke me up and told we're there, we shouldd go off. We got off, but it wasn't the right place! Well, we finallly arrived after 18.30! Now again I'm waiting for her to bring some chocolate to my office/working house/med point.

PANIC!!! Lost my phone charger!

Pretty much broke... and just before my trip to Belgium and Holland! It's not like I've been spending a lot, only a bit at the time. It's just that there have been so many of those times :D Now was summer soltice celebration (and it actually wasn't raining!!!) which we spent in my countryside after all. Four nights and 10 people, we definitely spent something, but much less than I had expected in the first place, thanks to the two boxes of extremely cheap beer that Jarko had got for us. Before that was the weekend and on Friday we went out with Enni and our new Finnish friends. First we had our private party with Merka and Karin in Hirve and then in another park with Old Tallinn cream and milk and then moved on to Enni's appartment. We wanted to show them some bars we go to ourselves and also wanted them to experience some cultural shock so we took them to Vallibaar to try 'Millimallikas' ('Medusa' in translation, for Cindy and Iva and some others from Villa Lucchese). First thing we saw when we got in was a guy puking and then touching what had came out with both his fingers and his tongue. Miraculously we still managed to convince them to try the drink and while we where waiting a man was playing accordion and the whole bar was singing 'Pärlipüüdja' () with Karin leading :D Enough of cultural shock, we thought and finished in Karjakelder. Next day we went to Karin's graduation, gave her the flowers and hitched to her place where we spent the whole day until she had to go to her grad party. I had just got home when she called me and said she's picking me up with a taxi and we're going out. We told Merka to come too and finally she took the last, 00.30 bus to town and met us in Juuksur, where we had a warm drink. She then revieled a little bottle of rum that she had with her which we drank in a well-known drinking place nearby. We then moved to Karjakelder again, but we're not going there for another 15 years for sure! A drunkard was sleeping at the table next to us and his friend soon moved to our table to talk to us, imitate our laughter and constantly intrude into my personal space. We also heard people imitating our laughter from the other end of the bar at least three times and a woman was yelling at us from the opposite table to shut the f*ck up, but in a less polite way. The last actually secretely made me feel great, because it felt so good to be the happy and not the bitter one. Nevertheless, we escaped as soon as we finished our drinks. The thing was, we weren't drunk at all, just happy, and I thought I just can't wait to get to Tartu where there are so many happy young people. As I told to Paula at least 100 times: can't wait for September! We met a random guy from Shanghai who we also took to vallibaar and he gave us presents from China. Then we moved on and after B-52 in Nimeta we got out of the bar and it was light. Such a party-killer!! But we still kept meeting random people and moved from place to place. Levikas, Hess, CoffeeIn and first bus/trolley/minivan home and got to sleep at 7. Pretty much the same every day in my countryside too, but we got to go out on the lake with our water-wheel at 4-5 in the morning and enjoy the complitely calm lake and the song of early birds. Now I want to go and meet Britta, she's back in Estonia :)

Should I write about my graduation?? Post some pictures??

Tuesday is my drinking day... or night, whatever you prefer.Yesterday was excactly a week from when I showed up at home in the middle of the night in quite an embarassing state. It's been a few years now since I have unintentionally made faces every time someone mentions rum, but that time I could not say no, it was a night of remembering the Old Times (and yes, I did just write it with capital letter, all grown-up and nostalgic as I am). I still don't know how my friend got to work the next day... This then was another week from the time when Cindy was still here and I took her out to a little sitting with beer and friends and which I still think might have been a bit weird for her, taking into consideration where this little meeting happened. However, I don't think there is actually much I can do to make Cindy think I'm any weirder that she already believes me to be :D Then yesterday was another one of those Tuesdays. Hanna got to Tln and was more than ready for a little drinking in a public place followed by a pub-tour and some beer. Ironically, a week before, while drinking the 'nice' rum, we had been discussing about the Estonians who desperately run after every foreigner in clubs and bars and this time, yesterday, I already had to see some of those people. I wasn't sure if I should be happy that an American was having fun in Estonia or I should be embarassed that those girls with him were Estonian. I don't know if our conversation was any better, but yelling your great (or well...) phylosophical (??) discussion about being friends with your ex all over the bar was not the most intelligent or charming thing I had ever heard. Or a reason to let a hideous half grey-haired (at least English-speaking) tourist have his hands all over you. The night ended well however with a hamburger on the main square (couldn't have been anything more typical).

Now I don't know if I should cry or accept the facts, but weather forecast said that there is more chance for a dry day on 23rd than for a warm day. Who doesn't know - on 23rd it always rains! During my lifetime I don't remember a singe year when it didn't and neither does my grandma. I'm not so sure how well it is with her memory though, but you get the point.. Still, at the moment it seems we'll spend that day in my country-side with a few friends, but I'll see how that works out. Still haven't been good and responsible enough to find a host for Amsterdam, wash the coridor and switch on the dish washer. I'm living just with my dad now for a while and the way we distribute the work is well, if nothing else then just random.

Sufferings of a devoted fan

Sunday afternoon I finally got to Tallinn and had access to TV and football! This was after a few days of a kind of a working and holiday camp with my parents and family friends couple hundred of kilometers from here, always surrounded by mean mosquitos and a Duino-winter-like weather - awful wind (saw quite a lot of tree trunks lying in the middle of the road on my way back), raining every once in a while and air temperature some 10-15 degrees. I walked in the wavy lake (that looks like sea though) a couple of times, just because the water seemed warmer than air. And I'm still not sure if I've got used to the bright sky in the middle of the night. Every time I decided to go to sleep, around 12 (the work and keeping an eye on my brother was quite tiresome), I walked back to my house and felt like it's early morning and it's already time to wake up.I even read with the light coming from outside around midnight and and didn't see the need of switching on the light.
Now I'm making some arrangements for the time I'll spend in Amsterdam soon, and when not watching football, I'm complitely preoccupied with reading about European policies, biodiversity analyses and UN directives. Luckily, I enjoy it, however awful that might sound.

I have had some problems with deciding on whose side to be on with some games. Still, ususally it's simple, like last game yesterday, of course, Italy and right now, Slovakia-New Zealand it is obviously my roommate's homeland - NZ. And of course Slovakia scored exactly when I was typing 'NZ'. Damn.

Thoughts of Venice in the night

Just something I wrote during my last day in Italy

Even though it was the full moon, it appeared as a little dot in the sky so pale compared to the warm light coming from the hundred lit windows of the Venezian houses. I was moving along the canal towards San Marco, the warm air softly touching my skin and meanwhile I watched dining people holding up their feet as the water rose and submerged the ground under their chairs and tables. A single star appeared. Dark siluettes with even darker gondolas quietly slided past me as if driven by magic. The magic of Venice.
We arrived to San Marco and saw other people dining and some playing classical music for them. Claping everywhere and water everywhere. We took off our shoes and sloshed through the water across the piazza and enjoyed the dirty water almost reaching our knees. That night I could not help thinking that this city of labyrinths is sinking and in a way this was true. As long as I don’t know when I am going back, Venice will have to sink to the bottom of the vast pond of my memories – a safe place where I can always dive into and find it.
The good bye was gentle and calm, no tears. Not like Duino over the previous few days when every hug or word could make me cry. It was hard, but I can only be happy – there is something that letting go of hurts so much and I can only be thankful for the people who have made it all worth it. I know I have been very lucky. I feel lucky.

Lõpp on alanud

Täna on maja barbeque, peaks tore olema. Ilm ei ole küll kõige ilusam, aga usun siiski, et riideid on mul vähem seljas kui nii mõnelgi tallinnlasel praegu (rääkides siiski neist, kes vabas õhus ringi tammuvad). Eile oli erakordselt päikseline ja kena ilm, nii et jalutasime/matkasime üle küngaste (eesti mõistes vist väikeste mägede) teistesse küladesse ja käisime ühel vanatädil möödaminnes külas. Nagu ikka, oli tal kohe jäätist, mida lauale tuua ja tunnikese rääkisime elust, poliitikast, immigrantidest ja haigekassasüsteemist, siis tulime läbi jahisadama jalutades tagasi. sain aru, et saan itaalia keele mõistmisega väga hasti hakkama, rääkimisest siinkohal küll ei räägi, ning et ma hakkan siinset elu väga igatsema...
Teepeal nägime ka kitse, oli ainult ~5 meetri kaugusel üks hetk.
Meeleolult on täna väga raske päev olnud, kuigi oma paari entsüklopeedia jagu paberite ära viskamine tegi elu kohe palju kergemaks. Aga peaks vist minema, enne kui kogu toit ära süüakse (bbc pole küll veel alanud, aga UWC inimeste seas on igasugune toit väga hinnas ning kuulutati välja, et kooke on saadaval...)
Duino ja kindlus matkateelt tagasi vaadates

Physics in half an hour. I am so NOT ready!

postitus 101!

Viimasest koolipäevast:






(Tegin reedel esimese eksami ära, 2 eksamit koos. 14 veel. Loodan, et kirjandikirjutajatel läks hästi, mulle teemad ei meeldinud.)

Hehee

Naudin vaba aega :) Käisin täna ujumas ka esimest korda sel aastal, nii hea oli! Laupäeval käsin Bolognas... Muud pole suurt teinud, ainult õppinud, rääkinud, magannud, pikutanud, naernud. Homme panen pilte viimasest päevast. Ujuda oli ikka nii hea!!!

Viimane 'day 2'

See on eilsest.

Mata, füüsika, maailma kultuurid, inka ja vaba. Pärast istusin tunnikese sööklas mehhiko primoga :) Polnud temaga kaua rääkinuud ja tore oli kergelt vestelda, sest mis peale seda tuli (ja osaliselt juba tundide ajal) oli päris intensiivne. Seda on raske lühidalt edasi anda, kuid keegi saatis NC (no clue) nime all mass-e-maili kutsudes kõiki anonüümselt allkirjastama manifestot. Sellele järgnesid vaidlused kõkjal anonüümsuse ja ideede üle (kuidas aasta jooksul on reegleid juurde tehtud õpilasi protsessi kaasamata ning ka karistused on mitmekordselt karmistatud). Tegelikult, kui ridade vahele vaadata, on see kiri aga otseselt millegist muust, ja kuigi manifesto punktid jätavad külmaks, siis selle "varjatud mõttega" nõustun. Need manifesto punktid ei olegi enam olulised... Sellegipoolest pidasin paar päris tulist vaidlust mõne suuure NC toetajaga, millest siiamaani vähe uimane. Tegelikult olen ka ise hullusega pisut kaasa läinud ja tean üle keskmise hästi, mis suunas asjad liiguvad.Eks näis, kas need kuhugi jõuavad ka, aga praegu on see küll igal pool kõige olulisem jututeema!

Rõõmsamates toonides ja konkreetsemalt rääkides - pühapäeval oli tutorial lunch. Jalutasime Medeazzasse ja sõime seal lõunat, pärast kiikusime ja olime niisama. Kena oli :) Täna orienteerumas olime ka niisama, mina ja Iva vähemalt. Me ei otsinud mitte ühtegi punkti üles, vaid jalutasime tagasi algusesse, kui seal enam kedagi ei olnud ja rääkisime juttu, päevitasime :)

Pilte tutorialist:

Viimane 'day 1'

Ma nägin eesleid!!!

Ei hakanud reedel kirjutama, sest unustasin ära/ ei viitsinud/ mõtlesin, et kirjutan niikuinii koristuspäevaga koos. Majandus oli tore. Ja sain aru, kui palju ma õppima pean. Ja Malcolmil polnud mu kolmapäevasest puudumisest sooja ega külma ja ta teadis, et mul oli esta suuline ka. Samas ta teab ka, et ma ei ole majanduses väga tugev...
Siis teesklesin, et ei tea, et inglise keel on (blokkide vahetus oli) ja läksin oma vaba tundi nautima, + INA jätsin ka vahele. Kasutasin aega aga väga produktiivselt - viskasin ära kuhja pabereid, mida ma enam kunagi ei kasutaks ning koristasin oma nurga ära. Toakaaslastele avaldas muljet ;)
Füüsika, siis itaalia keel. Cristina ütles, et tal pole kunagi ühegi klassiga nii lõbus olnud :)
Pärast ruttasin Monfalconesse punasesse risti ja tegin oma vabatahtlikku tööd paar tundi. Käisin Gorizia haiglas, kus polnudki enne käinud ja uus abiline Marko oli ka autos, kellega polnud enne koos töötanud. Alguses ta mulle ei meeldinud, aga kui me Gorizias patsiendi neurokirurgiasse ära viisime ja tühja ratastooliga tagasi ooteruumide poole läksime, olid nad Ivaniga nagu lapsed oma ratastooliralliga ja mu mulje tast muutus :D

Täna hommikul ärkasime vara, et Sloveeniasse koristama minna (http://www.ocistimo.si/). Nagu tavalisel koolipäeval, kuskil peale seitset. Tegelikult ainult mina ja Iva ärkasime, teisi käisime äratamas, Allit ei suutnudki üles ajada :D Väljasõiduga jäime ca 40 minti hiljks, nii et Komenisse jõudsime ka siis, kui kõik olid juba ära läinud ja kohtumispaik oli hüljatud. Õnneks lõpuks läks kõik hästi, Petar hakkas ühe naisega rääkima (ta sai keelega hakkama, serblane), kes viis meid ühte teise kohtumispaika, kus ühed inimesed küsisid ühtedelt teistelt, kes helistasid kellelegi, kes tuli oma autoga ja viis meid ühte teise kohta, kus me pidime teeäärt koristama hakkama. Tee läks kaheks, 4 ühte, 4 teise suunda ja minu rühmal oli kuskil nelja-viiekildine jupp teha ja tagasi saime ühe prügikotikogumisauto pagasnikus :D Kohalikud olid väga tänulikud ja tegid meile lähedal joogid välja kuni me teist rühma ootasime. Neil oli vähe pikem jupp teha ja nad saabusid tagasi suurema prügikotikogumisauto kastis. Seisid seal ja lehvitasid :) Ilm oli ka super!







Piiriäärsed külad, huvitav oli kuulda sloveenia keelt väikeste itaaliakeelsete väljenditega vahepeal (eccolo, porco dio ect.)

Viimane 'day 8'

Päev 8 on hea, tähendab hommikust vaba tundi. Saan mõnusalt tund hiljem ärgata, kui maja on juba tühi. Täna olin küll hetkeks üllatunud, Cindy magas veel kui ma tõusin, aga ma arvasin, et ta on sicklistis. Tegelikult oli tema ka üllatunud, kui ta üles ärkas ja nägi, et esimesse tundi ta enam ei jõua... juba teist päeva järjest. Homme on tal päriselt esimene vaba tund, aga ükskõik kui palju mina ka ei tahaks esimese tunni jaoks mitte üles ärgata, ma ei saa seda teha. Majandus on ja ma eile juba ei läinud tundi. Ja kuradi INA (nii rumal asi, ma ei viitsi isegi seletada, mis) võtab mu ainsa vaba tunni homme ära.
Esimese tunni jaoks võib aga üles tõusta juba selle pärast, et ma magasin täna peale kooli päris palju. Füüsikas oli pikk tund, kontralltöö relatiivsuse ja astrofüüsika peale ja peale seda läksin peaaegu et masendunult sööklase. Tegelikult rohkem selle ajal, sest ma lahkusin varem, polnud midagi kirjutada. Aga täpselt siis, kui sööklasse jõudsin, tuli raamtukogutädi sealt välja ja mulle tuli meelde, et ma ei ole veebruari algusest saati tema juurde läinud, kuigi ma peaksin seda igal nädalal tegema. Ja temal on see alati meeles... Niisiis peale tunniajast vestlust Enniga (jeei!) töötasin raamatukogus tunni ja olin isegi et üsna produktiivne, aga lõpetades oli mul selline peavalu, et käisin Sarah juures ja ütlesin, et täna ma küll joonistada/maalida/vesivärvidega mängida ei taha. Siis neljast kuueni on tühi auk, kuigi mäletan, et istusin suures tos uuel diivanil ja tundsin, et olen väga väsinud. Heitsin natukeseks teki alla ja kui ma üles tõusin oli pime ja vaikne. Kõigest 22.40 küll, kuid olin kõik maha maganud (sõna otseses mõttes) – peale 22.30 enam pessu minna ei või, operatioon ananassi miiting oli just lõppenud ja curfew oli kohe algamas, nii et polnud enam mõtet end teise residentsi ka vedada, et küsida, mis need kõik sada asja olid, mis inglise keele jaoks selle nädala jooksul teha tuli. Õpetajale see homme ei meeldi, aga mulle ei meeldiks seda kodutööd ka niikuinii teha.


Ja nüüd vastus populaarsele küsimusele selle kohta, kas kavatsen teid iga päev oma tegemiste kirjeldustega pommitada ja üle külvata. Vasus on Jah. Kuni viimase koolipäevani (st järgmise reedeni, mitte lõpetamiseni. Ka minul on mingisugused piirid).

Viimane 'day 7'

Esimeses tunnis Cristina õnnitles meid - viimane itaalia keele tund esimeses blokis. Jee... Siis inka ja peale seda ajasin blokid sassi ja jalutasin rahulikult Lucchesesse tagasi, kuigi oleksin pidanud majandusse minema. Sain om veast küll õige pea aru, aga kuna järgmised blokid olid niikuinii vabad, ei viitsinud enam tagasi minna. Tegin eesti keelt hoopis, sest suuline oli täna. Sain täpselt selle küsimuse, mida tahtsin :)

Sõin taaskord ka liiga vürtsikat aasia toitu, mm.. Ja open mic oli täna, sest theatre week on. Käisin esmaspäeval nende etendust ka vaatamas, ja kuigi pean tunnistama, et mõni asi oli minu arust liiga palju, siis tervikuna oli tükk väga hea ja nauditav :)

Ilm on külm :( Aga sel laupäeval on Sloveenia versioon Teeme ära'st ja sain koolilt loa autotäis inimesi sinna vedada, nii et saatsin teate just laiali. Loodetavasti leidub piisavalt entusiaste, kes laupäeva varahommikul naabermaale müttama tahaksid minna. Rääkidest loodusest jne, siis meil oli 'sustainability competition', et kes suudab rohkem elektrit ja vett kahe nädala jooksul säästa, ning minu maja võitis. Saime selle eest uue diivani (kasutatud)!

Grados randa koristamas:

Viimane 'day 6'

Täna oli esimene viimane päev tunniplaanist, päev 6, mis minu jaoks enam ei kordu. Füüsika, matemaatika, vaba tund, inglise keel, maailma kultuurid. Esimesed kaks olid nagu ikka - füüsikas öeldi igasuguseid rumalaid asju (relatiivsusteooria, raske haarata...) ja teises oli raske unega võidelda. Vaba tunni ajal jõin kaks tassi kohvi ja inkas ei piinelnud nii nagu tavaliselt (kunagine peaaegu et lemmikaine muutus selle aasta jooksul igapäevaseks piinatunniks, aga kõige hullem on vist möödas). Pärast orienteeruma ei läinud, sest väljas oli kole sajune ning lihavõtetest pärit köha on ainult hullemaks läinud. Ostsin kartuleid hoopis ja nautisin pikka lõunasööki. Homme on eesti keele suuline, aga selleks valmistumise asemel õppisin paar tundi korea keelt... Pole seda väga ammu teinud, aga entusiasm tuli ootamatult (ja üsna valel hetkel...) tagasi. Eks täna tuleb taaskord unetundide arvelt näpistada ;)


Muidu lihavõtted olid toredad, ainult et haigeks jäin. Enne seda värvisime mune ja nautisime kevadilmasid. Pärast tuli päris suvi ka juba, üle kahekümne kraadi. Unfortunately I was pretty pissed with life (and for a reason!!!) on that day and didn't care.

Esimene eksam on 16 päeva pärast. Ei jõua ära oodata.

Aehh

Kõige kiiremad nädalad, mis mul siin olnud on, on nüüd möödas! (Füüsika) Aitas kah juba...
Tänasest algab neljapäevane puhkus, jeeei! Kevad on ka siin koos t-särgi-ilmadega, nii et tõotab tore tulla. Loodetavasti sama hea, kui eelmiselgi aastal.
Midagi suurt juhtunud ei ole, suusatamise lõpetasime ära. Viimase võistluse üks päev oli täielik katastroof, enamuse aja oli mõttes lihtsalt: "Great, just what I needed!" Rada oli raske, esimese punkti leidmiseks läks 45 minti (10 punkti). Siis murdsin suusa ära. Mõtlesin, et lähen ikka edasi, kuid siis kaotasin oma elektroonilise asjanduse ära. Läks hästi, varsti leidsin selle kuskilt lumehunnikust üles (€30..) ja läksin edasi. Lõpus enamuse ajast roomasin metsa all, suuski lohistasin käes järel. Aegajalt mõni roomas vastu ka, siis ei tundunud nii feilina see sõit. Õnneks teadsin, et olen endale kaks paari suuski ka kaasa võtnud. Lõpetasin raja ikkagi ära, sest paarissõit (open kategoorias) ja ei tahtnud teist alt vedada. Pärast tuli välja, et ainult pooled paarid lõpetasidki, meie kooli omadest ainult minu paar. Teisel päeval võitsin, hea lõpp hooajale ;)
Nüüd käin iga nädal jooksuorienteerumas koos selle Trieste klubiga, kellega mägedeski käisime, nii et suusatamist enam ei ole, aga neid inimesi näeb ikka :)
Muidu, tuba on meil Lucchese sotsiaalkeskuseks saanud (vb oli juba enne, kuid mitte nii sagedase külastusega). Eile oli üle pika aja esimene kord, kui ainult kolmekesi seal magasime, mina, Cindy ja Alex. Eks ole suure toa asi, ja meie kavalus, et aasta alguses külma kurtsime ja lisatekke küsisime ;) Ainult, et kui esimene tund vaba on ja võiks kauem magada on toas nii palju alarme, et eriti nautida pole saanud :D
Kõvasti head aasia toitu olen ka söönud, kuid üldiselt olen see, kelle üle naerdakse (sõbralikus mõttes), sest vürtsitaluvus on üsna nullilähedaseks muutunud. Ei teagi, mis juhtus.
Eelmisel aastal lõpetanud tulid ka külla, tore oli :)

Muidu on sageli lõpu tunne. Väljas on soe ja kõikides tundides kordame eksamiteks. Esimene on kuu aja pärast juba, suulised eksamid on juba tehtud. Paljudel on lõpu tunne. Nostalgitseme ehk liigagi palju.

KEVAD!

Tahaksin kirjutada midagi nii tähenduslikku nagu Britta seda tavaliselt teeb, aga pean tunnistama, et pole isegi teinud midagi tähenduslikku. Minu päevad on mööda läinud Gossip Girl'i vaadates :D Ka teised pole sellest pääsenud - igaüks, kes korra ekraani vaatab, jääbki vaatama. Nagu needus.

Seekord on esimene nv üle pikka(!) aja, kus saan vähemalt ühel päeval kaua magada. Viimane suusatamine oli eelmine nv ja eile käisin Mantovas, aga täna sain tõusta siis, kui enam und ei olnud, ja mitte hetkegi enne! Üllatavalt oli see juba enne kümmet... Õues aga särab päike. Lumetormist, mis siin vahepeal möllas ja mille sarnast isegi vanemad õpetajad ei mäleta, pole enam jälgegi - päike paistab, linnud laulavad ja kevad vaatab vastu igast värskest lillest, mis viimaste päevade jooksul maapõuest tärganud. Sellest inspireerituna.. kevadpuhastus! Viimane aeg ka juba :)

Väike meenutus lumisest Duinost:

Picture stolen from Ieva (A)
Aga see oli ilus lõpp põrgulikule päevale, kui tuule keskmine kiirus oli 150 km/h ja hurricane warningu tõttu ei sõitnud bussid ega olnud mõnus tundidesse kõndida. Võttis kaks korda kauem aega ka, kui jää-lume segu näkku tuiskas ja vahetevahel pidi puust kinni võtma ja ootama, millal hullemat sorti iil mööda läheb. Aga sellesama tõttu oli ka tee alla Lucchesesse suletud ning kui enam lumesõda mujal ei viitsinud mängida, võtsime Plesist prügikotid ja sõitsime Ieva ja Cindy'ga alla Lucchesesse peaaegu ukse ette :D Järgmiseks lõunaks oli kõik kadunud.

Pärast lisan Mantova ja suusapilte ka :)

Tagasi :)

Ja juba ma kirjutangi jälle siia, alles lubanud, et seda enam ei juhtu. Nagu ma kartsin, juba varsti tundsin, et tahan üht või teist kirja panna, kuid panin soovile vastu. Harjumus, mõtlesin. Kuid nüüd sain inspiratsiooni, millele ma ei saa vastu hakata. Veel arvan, et sain ka aru, miks ma ei ole kirjutanud - pidev rahulolutunne ja rõõmus meel pole kirjutama pannud. Mulle tundub, et istusin ikka maha, kui tahtsin kaevata või mõni eriti suur sündmus ei lasknud maha rahuneda. Kuid pikemat aega (nii pool aastat) on kõik olnud nii ühtlaselt hea, et pole vajadust olnud midagi avalikult välja elada. Nüüd on vist viimaks aeg, kui rõõm hakkab üle ääre voolama ja peab hakkama jagama!

Üle kolme nädala on jälle kool ja kuigi mulle veel eile tundus, et ma ei taha tundides uuesti käima hakata, ärkasin ma hommikul siiski suure rõõmuga ja terve päev olin energiat täis! Isegi kohvi polnud vaja ;) Pärastlõunal siiski läksime Mickey'sse kohvile, sest energiat oli nii palju, et tahtsin jalutada ja vastsaabunud kevadet nautida, aga muidu oli tegu täiesti loomuliku energiaga :)

Proovieksamite aeg, see kaks nädalat, oli nii hea, et ma usun päriseksamid mais tulevad ka üsna meeldivad. Nädal peale seda oli kurnav. Kõigepealt käisin jälle terveks nädalavahetuseks suusaorienteerumisvõistlustel, ühe võitsin isegi ära, ja siis projektinädalale. Olin seekord Trieste lähedal väga ilusas kohas (Val Rosandra), kus ööbisime vanas koledas külmas majas, kus polnud kütet ega sooja vett ja hingates tuli auru suust välja. Seltskond oli ka huvitav, mu primo saaks aru :D Tüdrukutest mina ja Hannah.. ja siis Pala poisid. Kui üheks päevaks tagasi tulin, oli nii mugav, kui sai oma toas riideid vahetada, duši all käia ja vetsus oli iste kogu aeg püsival poti peal (rääkimata sellest, et see oli puhas, mitte täis ropsitud... ) Muidu oli nädal hea, lihtsalt väsitav.
Val Rosandra
Seltskond :P


Järgmisel päeaval läksin juba suusatama jälle ja muidugi olid peale minu ainult poisid, kellega ma pidin ühte suurt tuba jagama. Vähemalt õppisin oma tuba (veel rohkem) hindama, sest päris üle viskas juba. Sõit oli kah üle kuue tunni autostradal, seeeest koht oli ilus, kohe Prantussmaa ja Šveitsi külje all :)



Siis Roomast ka veel mõni pilt:










Parim elamus Roomast oli see, kui hilisõhtul viimasel pildil oleva kindluse kõrval jõe ääres uisutamas käisime :)

See ka et, kevad on tõesti kätte jõudnud. Varem läks õhtuti külmaks, ikka alla 10 kraadi oli peale üheksat, aga õnneks just Christofi sünnipäeval täpselt oli esimene soe õhtu. Kogusime Olga ja Ievaga Lucchesest terve varanduse asju kokku ja läksime metsa. Mõned olid kooke teinud (millest ühest Hoang lõpuks läbi astus ja, kõike hullem, koogiga isegi ei juhtunud midagi (peale selle, et see peale seda ära söödi :O)) ja Christof toodi silmad kinniseotult ka kohale. Kuskil paarkümmend inimest ilmus lõpuks, nii et istusime, laulsime, sõime, jõime teed, räppisime ja naersime. :) Pärast jäid mõned Plesi tüübid meie toas peale lubatud kellaaega vahele, juba päris mitmendat korda... Kandikutäis teeküünlaid, mida metsas valgusallikana kasutasime, jäid kah paar päeva tagasi valedele inimestele silma, aga midagi vist ei juhtunud :)

Christofi sünna:


(Ja ball oli ka:)

.

See postitus on siin, et (vähemalt mõneks ajaks) teatada, et minu blogimine on lõppenud.

Nii mõnigi on täheldanud, et juba kuude kaupa pole siia õieti midagi ilmunud ja eks ta ole tõsi, need paar-kolm sõna, mis kirja on saanud on olnud vaid selleks, et teada anda, et olen veel elus. Muus osas on blogi pidamine end antud hetkeks ammendanud.



Niisiis, see on praegu lõpp. Ei anna pead, et juba järgmisel nädalal oma sõnu sööma ei hakka, kuid oodata ei tasu enam midagi. Aitäh kõigile, kes lugesid ja kommenteerisid :)