Minu esimene Kagu-Aasia reis - Bali. Ma arvan, et see on hea intro, sest kohtades, kus me käisime, on siin vist turiste pea sama palju kui kohalikke ja kuigi veits eksinud tunne on vahepeal, siis tegelikult pole millegi pärast muretseda. Isegi söögikohtades ei pea vaeva nägema, sest menüüs on inglise keeles ka kõik kirjas. Aga samas on ikka põnev: liiklus on hullumeelne, arhitektuur täiesti teine ja usukombed omamoodi. Tänaval ei tea, kuhu vaadata, kas maju ja kujusid ümberringi või hoopis, et mopeedi alla ei jää või tänavale asetatud andamile ei astu.
Reisitunnet on muidugi raske saada, sest me tegelikult kogu aeg ju reisime! Enne Balile jõudmist ei käinud 2 nädalat juba tööl ja avastasime uusi kohti. Jõudsime juulis vilja kokkuostu firmasse kandideerida, algusega oktoobrist, ja aega tuli parajaks teha.
Kohale jõudsime napilt peale keskööd ja ma kahtlustan, et esimese asjana võtsime lennujaamas liiga kalli autojuhi ja saime kohe vastu pükse. Mis jääb praktiliselt ainuisikuliselt minu peale. Aga see üüratu summa, mis me (võib-olla) üle maksime oli umbes 3 eurot, nii et ma suudan sellega vist elada. Päris hotelli ukse ette autojuht meid visata ei saanud, sest tänav läks liiga kitsaks, aga õnneks meil on nii vähe kodinaid kaasas, et sellest polnud midagi. Unised, kuid rõõmsad, jalutasime majutuse väravast sisse ja saime mingi segase teksti osaliseks, et me ei ööbi seal. Selgus, et torud on umbes ja tädi viib meid oma mopeediga ükshaaval kuskile mujale. Üsna mühklik sõit viis läbi veel kitsama tänava teise kodumajutusse ja sain selle lühikese aja jooksul selgust, et järgmiseks päevaks on torud korras ja meie tuba valmis. Jee! Esimese öö veetsime üsna trööstitus, kuid puhkas toas. Vannituba oli nagu ehtne kelder ja tsemenditud lagi oli nii madal, et vähe jäi puudu, et oleks juba kummardama pidanud, kuid und see ei seganud. Hommikul toodi toa ette lauale hommikusöök ja siis kolisime oma õigesse öömajja ümber. Tuba on väike, aga ülimõnus! Vahetasime veel dollareid ruupiateks ja ilmselt saime natuke jälle piku pükse, aga kui, siis vähesega.
Ülejäänud päeva veetsime enamuses mööda rannaäärt jalutades ja täitsime esimese ülesande: piletid liinil Bali-Nusa Penida ja tagasi Nusa Lembongan-Bali. Sõime väga palju värskeid puuvilju ja häid toite, käisime meres ujumas ja ööturul veel söömas.
Teise päeva hommikul sõime üsna kiirustades ja ootasime kokku lepitud ajal oma sadama transporti, mis tunnike hiljem ka saabus. Edasi läks kõik isegi üllatavalt õigeaegselt ja jõudsime suurema põnevuseta Nusa Penidale. Võtsime enne ka hulga ingveritablette sisse, sest ees olev 1,5 tundi loksuvat sõitu max täistopitud laevas tundus veidi hirmutav, aga kui kitsad pingid välja arvata, siis oli üsna sujuv sõit. Reisikaaslasteks olid ainult teised noored, sest vanade ausside reisikavva see üldiselt ei kuulu. Oleneb, kelle juttu uskuda, aga see on see, mis Bali oli 15-30 aastat tagasi. Rahulikum oli küll ja rollereid liikus ohtralt, aga autod olid ainult turistide sõidutamiseks, lisaks mõned töö kastikad. Jõudsime üsna lõuna ajal ja nägime alles hiljem, kui meeletult palju neid turiste vedavaid autosid on, aga esmamulje oli mõnus. Läksime ka rolleri jahile ja peale väikest kauplemist olid meil järgmiseks kolmeks päevaks sõiduvahendid olemas. Esmapilgul ei osanud ma selle rolleriga midagi teha ja käisin esimesel ristmikul pikali, aga sealt edasi läks õnneks ainult ülesmäge. Ja kui võtta meie ööbimiskoht, siis ülesmäge sõna otseses mõttes. Seejärel liiga järsust orust alla, üles ja siis veel mõned minutid mööda asfaltijäänuseid. Jõudsime kohale ja mõtlesime, et ära me sealt rohkem minna ei julge. Aga meie majake oli seda väärt ja etteruttavalt võib öelda, et peale tutvumist ülejäänud saare mägisuse ja teedeoludega tundus kodutee hiljem päris mõnus.
 |
| Tee uude koju |
 |
| Vaade hüti aknast |
NUSA PENIDA
Esimesel päeval avastasime saare idaosa, kuhu jõuab vähem inimesi, sest sinna sõidab lihtsalt nii kaua! Aga väga ilus oli!
Teisel päeval käisime teisel pool saart, kust avanevad imeilusad vaated on Penida instagramis nii tuntuks teinud, et end ekstra pildi jaoks maani kleitidesse riietunud üles löödud rahva vahel endale teed teha on pea võimatu. Aga saime meiegi oma klõpsud tehtud, asjad nähtud, vaated imetletud ja päeva lõpuks jõudsime veel ujumagi. Suurem osa ajast kulus siiski sõitmisele, isegi kui kilomeetreid nii palju ei olnudki.
Kolmandal päeval käisime snorgeldamas. Ideaalis tahtsime manta raisid näha, aga nende nägemise kohas oli liiga suur lainetus. Viidi ikka kohale sinna, et näidata, et ei saa, kuigi see oli juba poolel teel kõigile selge. Sellegipoolest jäime seal seisma.
"No good, go back. ok?"
Keegi ei vaielnud vastu, igaüks vaatas kust kinni saab hoida. Üks hetk käis laine ka üle paadinina. Minu usk meie kaptenisse oli täielik, aga ka tema jaoks oli see vist midagi suurt, sest järgneva paari tunni jooksul rääkis ta sellest väga elavalt koos laineid imiteerivate zestidega igale vastutulevale paadijuhile.
Käisime veel kolmes või neljas kohas, kus sai ikka vette ka ja mõnes neist oli ka midagi vaadata, nii et kokkuvõttes võis rahule jääda. Suht väsinutena veetsime pärastlõuna rannabaaris tšillides ja õhtul nägime lõpuks üle mitme kuu esimest korda vihma!!
NUSA LEMBONGAN
Järgmisel hommikul viisime rollerid tagasi ja otsisime rannast kohta, kust Nusa Lembonganile minevale paadile saaks. Hommikused tuuritajad olid Balilt iga hetk saabumas ja suures sadamas oli täielik hullumaja.
Kui lõpuks paarisaja meetri kauguselt õige koha leidsime, saime ka kohe merele, kapteniks üsna närvilise olekuga vanem mees, kes kõigele otsa sõitis ja ümbritsevatelt meresõitjatelt veidraid pilke sai. Õnneks oli Lembongan vaid 15 minuti kaugusel.
Peale randumist ületasime kõigepealt kollase silla ja jalutasime Nusa Cheninganil.
Kohvitasime sinise laguuni kohal ja jõime varbad vees puuviljakokteile.
Jalutasime tagasi Lembonganile, vaatasime vanapagana pisaraid ja seadsime end hotellis sisse. Kuna Küllil oli sünnipäev, siis valisime õhtustamiseks saare kõige uhkema restorani. Broneeringut meil muidugi ei olnud nagu sellise koha külastamisel tavaks, kuid õnneks oli üks laud tunni jooksul vabanemas. Vahepealseks ajaks sätiti meid baari istuma ja ootama ning lasti baarmenidel meie meelt lahutada. Vaatamata (indoneesia mõistes) krõbedale hinnale ei olnud toit mu selle reisi lemmik, kuid koht ja teenindus olid superluks. Magustoidu toomisel pandi tuledki kustu ja kõik teenindajad tulid üheskoos sünnipäevalaulu lauldes koogi ja küünlaga kohale.
Järgmisel päeval käisime süstaga mangroovimetsa avastamas :)
Saare ainsad transpordivalikud on rollerid ja kastiautod, millega ma ka väga sõita tahtsin. "Sadamasse" viimiseks õnneks sellist kasutatigi!
TAGASI BALIL - SEMINYAK
Suundusime seekord pisut teise piirkonda elama. Meie kodumajutus Seminyakis oli rannast mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel ja veetsime järgmistel päevadel palju mere ääres aega. Jalutasime Kutasse ja tagasi, käisime surfamas, ujusime, päevitasime. Vahepeale jõime rohkelt häid ja odavaid ananassi ja mango mahlu ja smuutisid. Mmmm.
UBUD
Viimane osa reisist möödus sisemaal, Ubudis, mis on Bali kunsti- ja usukeskus, samuti kõigi joogafännide ja veganite kogunemispaik. Kesklinnas oli turiste rohkem kui kohalikke ja esmapilgul oli tegemist sama hullumeelse kohaga kui lõunapoolsed keskused, rahulikust džunglipuhkusest polnud nagu haisugi. Õnneks on kohe kesklinnas paar pisemat tänavat, kust viie minutilise jalutuskäigu järel jõuab riisipõldude vahele vaikusesse. Ka meie hütike asus üsna lähedal sellisele piirkonnale, tupiktee lõpus, riisipõldude alguses.
Niisama ei tahtnud Ubudi jõudmiseks raha välja käia ja liitusime odava tuuriga, mis meid tee peal mitmesse turistikasse kohta viis ja Ubudis irdusime tuurist. Käisime kohviistanduses kassikakakohvi joomas, riisiistanduses ja koske vaatamas.
Teisel päeval avastasime Ubudi ümbruse riisipõlde.
Kolmandal päeval käisime saare idapoolt avastamas.
Goa gajah:
Menange kohviistandus:
Kehen Temple:
Besakih mother temple:
Bukit jambul riisipõld:
Klungkung:
Järgmisel päeval oli pisut sajune, aga käisime varahommikul kohalikul turul, saime hotellis enne suuremat sadu basseini nautida, käisime veel linnapeal ja õhtul ronisime varakult voodisse.
Neljandaks päevaks/varahommikuks oli jälle väljasõit planeeritud: öine matk vulkaani otsa! 2.30 öösel korjati meid hotellist peale ja viidi Mt. Baturi baasjaama, et enne ronimist väike banaanipannkook nahka pista. Krõbe külm, väike lõke ja kondentspiim tõid kodused sügisesed matkad meelde, seest läks kohe soojaks.
Rahvast oli palju ja matk ise oli hanerivis mäe otsa marssimine. Võttis pisut alla kahe tunni ja kordagi ei pidanud isegi natukegi hingeldama. Kuigi ronimine ei pakkunud loodetud väljakutset, siis vaated olid veel kaunimad kui ette võis kujutada!
Batur on tegevvulkaan ning päeva teiseks hommikusöögiks oli vulkaanist tulevates aurudes keedetud muna!
Ja siis oli juba käes viimane päev. Sõitsime enne saare lõunaotsa (50 km, 2 tundi sõitu!?), käisime kahes rannas, Uluwatu kloostris ja päikseloojangul Kecak tantsu vaatamas. Tunniajane etendus oli minu arust päris äge ja hea reisi lõpetus.
