Hästi on jälle :)

Mul on viimasel ajal kergelt raskusi raskelt magamisega olnud. Tõusen näiteks kell neli üles, kui Joanna äratuskell heliseb või ärkan närviliselt umbes 5 minutit enne oma äratuskella. See on väga veider, sest mul pole kunagi seda muret muidu olnud, ma sain lapsepõlves väga hea treeningu iga reede- ja pühapäevaõhtuse/öise sõiduga läbi poole Eestimaa, mille elasin üle magades. Ma võisin magada ükskõik kus ja siin väike list 10st huvitavast kohast, mis minu jaoks ei valmistanud varem suuremat probleemi. Nimekiri on nummerdatud, kuid ei oma tähtsusejärjekorda seadvat tähendust.
Prahas rongijaama ees ööd veetmas













1. Lissaboni lennujaam (üksinda)
2. Londoni (Stansted?) lennujaam (suurema kambaga ja väga hea uni!)
3. Pangaautomaadi putka väikeses Läti linnas (koos ustava kaaslase Hannaga)
4. Varssavi rongijaam (käisid külas ka turvaonud, kes küsisid piletit, mida ei eksisteerinud. Õnneks lubasid jääda)
5. Milaano lennujaam (üksinda, kuni paar (ilmselt Maroko pärisoluga) meest otsustasid istumiseks valida kõikidest tühjadest toolidest just selle, kus mina magasin. Tagamõttega - sel ajal kui nemad väljas suitsul käisid, olin mina nende magav "pagasiomanik", et seda kuskil lennujaama tagaosas omanikuta pagasi näol õhku ei lastaks.)
6. Praha non-stop mäkk (me ei olnud ainsad)
7. Poolenisti katkine (üks kaartest enam ei kandnud ning pool telki oli kaelas), avatud ja tuules lipendava uksega ning Pranglilikult sääski täis pungitud telk (Hanna proovis keset ööd kõigepealt neid elukaid tappa, lõhkus telgi tegevuse käigus ära ning põgenes randa magama. Mina. JÄIN. Ahjaa, muuhulgas oli Hanna ka oma prillid sel päeval sukeldudes ära lõhkunud, no palju võib!?! Tervitusi sulle Tlna!)
8. Poolkülm püstkoda (armas lapsepõlvemälestus :))
9. Berliini lennujaam (Monikaga teel Portugali; kui lõpuks põrandale kolisin, oli väga hea uni)
10. Hanna juures laua all (kõigil juhtub)

Ja näe, nüüd ei saa soojas voodis magatud!

Muidu olen 2009 esimese ujumise juba ära teinud, Aadria meres käinud :D Eelmine neljapäev oli esimene süstasõitmistund ja kui peale nii tund aega süstamist Sistiana randa jõudsime, otsustasime veidi jalgu sirutada. Süst pooleldi randa sõidetud, teine pool vees, tõstsin ühe jala välja umbes 20 sentimeetrisesse vette. Jalg oli aga teepeal nii ära surnud, et kui ma sellepeale püsti tõusin, siis ma ei suutnud seda lihtsalt kontrollida. Paar sekundit proovisin tasakaalu taastada, kuid üsna tugevad lained tegid ka oma töö ning lendasin lihtsalt selili vette. Kuna mu jalad aga tõesõna ei töötanud (!) siis ei saanud sealt esimese hooga välja ka ja kui lõpuks kaldal seisin, siis pidin paar minutit (!) ootama, kuni liikuda saan. Muidu nii kui üht jalga liigutada proovisin, kadus igasugune tasakaal ja (maapinna)tunnetus.

Ahjaa, täna mõtlesin välja, et mis ma oma extended essayga teen (*edaspidi kõikjal EE). EE on midagi, mille eest mul tuleb tunnistusele konkreetselt punkte ning millega ideaalis juba suvel päris kõvasti töötama pean. Eessee muidu 4000 sõna. Teen selle (kui mul õnne on) majanduses ja uurimusküsimus on mul ka juba enam-vähem olemas. Ja IB-sõprade valimine oli täna. Teise aasta õpilased hakkavad varsti (ja osaliselt juba praegu) IB (International Baccalaureate) eksameid tegema ning õppida on palju. Selleks, et neile sel raskel ajal tuge pakkuda on igal esimese aasta õpilasel IB sõber, kellele anonüümselt kinke teha, kirju kirjutada ja keda muul moel toetada. Sama oli aasta alguses EE-sõprade puhul, lihtsalt siis nad kirjutasid EEsid ja stressasid meeletult nende pärast. Kuna mina ja Daiga olime esimesed ajaleheruumis, valmis oma valikut ära tegema, siis oli meil võimalus kõigi vahel valida. Ta oli enda valiku ammu välja mõelnud ja võttis kohe selle, siis hüppas Roxy sinna ja pani om valmismõeldud valiku kirja. Ma olin ka midagi mõelnud, aga kuna valik oli korraga nii lai, siis otsustasin asja saatuse hoolde jätta (nnivõrd kuivõrd) ja osutasin lihtsalt näpuga nimekirjale. (Kuna see esimene variant kohe päris ei sobinud, siis läksin sõrmega mööda nimekirja niikaua allapoole, kuni see jõudis nimeni, mis mulle meeldis. Homme kirjutan siis talle esimese kirja :)

Tervitused Norrast jõudsid kohale (suur A2 paber igast sõnumitega teisest UWCst), nii hea meel oli. Esimest korda tuli kaart koolist, kus teisi eestlasi ka on! Mul oli kohe oma nurk, aitäh Eva-Liis ja Eliis! Kõike hääd teile ka :)

Perele: Naersin ennast pooleks, kui DVD arvutisse panin! "Puskariajajad"? :D:D

*Jõuluvaheajal koju minnes kurdeti, et kasutan liiga palju tundmatuid lühendeid ja mõisteid, millest keegi aru ei saa, nii et proovin olla mõistvam :)

Euroopat nägemas!

Nonii, nüüd on kaks nädalat vist mööda läinud viimasest korrast, aga puhkus oli. Kohe hea puhkus, kuigi mulle absoluutselt ei meeldinud enne minekut mu grupp või see, mis me Toriinos tegema peame. Lõpuks tuli välja, et kõik on tegelikult hea, kuigi ma pole vist kunagi elus nii palju muretsenud. Kogu asi seisnes selles, et mul polnud internetti, mis tähendas, et ei ole võimalik meili lugeda, oma kohustusi täita ja kõige hullem, teada saada oma Pariisi kodu aadressi ja telefoninumbrit (õnneks lõpuks, enne Toriinost ära minekut siiski õnnestus need saada!). + hirm oli ka veel, et raha saab otsa, sest mulle oli selgeks tehtud, et Pariisis lennujaama ja linna vahel liikumiseks kulub terve varandus. Eks ta tagasi minnes tõsi oligi, aga tulles sain täiesti tasuta kesklinna... Tegelikult esimene asi, mis ma Pariisis tegin, oligi see, et sõitsin metroos poolteist tuni jänest. šokk oli küll, kui tises otsas maha tulin ja mõistsin, et ilma piletita sellest süsteemist VÄLJA ei saa. Minu õnneks olid kõik pariislased, keda kohtasin ja kellelt abi palusin, väga abivalmis ja head inimesed ja päris kinni ma sinna jaama lõpuks ei jäänud. Teisena käisin Pariisi lähistel poolteist tundi ringi, et oma "kodu" leida ilma kaardita ja kuna seal lõpuks kedagi ei olnud, kui kohale jõudsin, siis kolmandaks sõitsin lapsepiletiga Pariisi keskele, tuuritasin Notre Dame'is ja läksin Kadrit otsima. Kuna ma telefoniga rääkida ei saanud (number suletud, whatever...) ja meil konkreetset kohtumist veel kokku polnud lepitud, siis mul on ülihea meel, et meil pooljuhuslikult kohtuda õnnestus! Aga Pariis oli äge! Käisime Eiffeli tipus, Mona Lisat Louvrist otsimas, jalutasime niisama, poodlesime ja mis peamine, rääkisime eesti keeles. Ja muidugi naersime meeletult, sest lõpuks oli see meile kahele ikkagi legendaarne reis ("Jookseme või?" :D) Tagasi tulles tutvusin lenmnukis ühe naisega, kes viskas mu rongijaama ära, nii et sain 2 tundi varasemale rongile ja normaalsel ajal (12 öösel, aga parem kui 2) tagasi Duinosse. Siis pidin pool tundi Sitsiilia grupi pilte vaatama, seejärel pool tundi Ungari grupi oma ja siis sain magama! Viimaks ometi. Täna sain ikka päriselt kõvasti magada, sest mingil põhjusel ei kuulnud ma hommikul ühtegi oma kolmest alarmist, toakaaslase kolmest alarmist ja teise ühte alarmi (kolmas oli kadunud, siiamaani pole teda näinud, see tähendab poolteist nädalat juba!) Ärkasin kell 10 selle peale üles, et und lihtsalt ei olnud enam ja jooksin matemaatikasse. Siis oli break, seejärel füüsika ja koolipäev läbi. Läks lihtsalt, aga peale kooli oli igateisipäevane kahetunnine piinamine esmaabis, kuhu õnneks pool tundi hiljeks jäin. Vähemalt niipaljugi :D Ja Külli vist tuleb aprilli keskel!!! Igastahes tore puhkus oli, aga 5 päeva Toriinos, tunnike Milaanos, 4 päeva Pariisis - liiga palju nägin ja tegin, ei oska kirjutada midagi... Aga üsna puhanud tunne on, ütleks :D