Vahepealsest

Nädal jäänud.

Midagi asjalikku sai viimati üleeelmisel reedel kirja, vahepeal on justkui midagi toimunud ja samas on aeg otsekui iseenesest ära kadunud. Tahtsin palju väljas käia, et võimalikult vähe aega maha magada ja võimalikult palju inimesi näha. Laupäeval ärkasin hilja, aga ikka sai palju tehtud. Väikse karnevali otsa komistasin näiteks ja jõe äärde jõudes irdusin rütmidest ja kostüümidest, et päikseloojanguks ookeani äärde jõuda.

Õhtul/öösel nägin Adegas korterikaaslaseid ja jõudsin üle pika aja Plano B-sse. Nii tore oli, kui sai jälle peolt kambakesi koju liikuda. Sõime veel hommikusöögiks pitsat ja magasime lõunani.

Teisipäev oli vaba ja esmaspäeval Erasmuse karnevalipidu. Korterikaaslastel olid ammu piletid olemas ja käisin ka siis lõunapausi ajal ESNi kontoris endale seda ostmas. Megajärts oli uksest välja, aga kuulsin eestpoolt eesti keelt ja läksin vaatama, kes seal on. Sai paar sõna juttu räägitud ja juba olingi letis. Õhtul rõõmustasin, et olin ikka pileti saanud, aga korterikaaslased ei olnud üldse kahelnud, nad ostsid, siis öeldi, et 500 piletit müüakse. Vaatasime siis minu piletit – nr 498. Arvestades, et ma juhuslikult umbes 10st inimesest ette trügisin, tõesti vedas! Ja hea pidu oli.

Aga hea pidu oma tagajärgedega. Teisipäeva õhtul hakkas pisut raske ja kolmapäeval võitlesin tööl külmavärinatega. Õhtul koju jõudes oli olemine juba väga palavikuline ja kui lõpuks magama läksin, siis pooleteiseks ööpäevaks. Alles reede lõunal ilmusin oma tekikuhja seest välja. Igavesti halb ja katkendlik uni oli, aga mõjus, reede oli jälle pidupäev :D

Laupäeval nautisin täiega päikest seal toredas pargis me kodu lähedal, aga kuna üks uneöö oli vahele jäänud, tundsin, kuidas haigus tahab tagasi tulla ja pidin laupäevase peo vahele jätma. Hea pikk uni, mida olin lootnud, jäi siiski saamata, sest manustasin ravimeid valesti (või mine tea, mis neil seal Kasahstani pulbrites on) ja pikutasin hommikuni päranisilmi voodis ja avastasin uusi dimensioone, mis mu elule järsku lisandud olid. Lõpuks magama jäin olid kõik mu unenäod ainult sinistes toonides. Pühapäeva päris maha ka magada ei tahtnud, oli vaja linnas käia ja pärast töötasin poolde öösse, et eelmise nädala puudutud päevi pisut tasa teha.

Park:

Pühapäeval linnas:

Esmaspäeval, st eile, käisime Zhanerke ja Askhatiga Black Panther’it vaatamas! Väga nauditav film, visuaalselt lihtsalt nii võimas! Millegipärast küll saab seda meie kinos näha ainult kas keset päeva või keset ööd ning tunnen, kuidas puuduvad unetunnid tunda annavad. Täna jalutasin tööle nagu pahur porikärbes ja kohe lähen kraban neljanda kohvi, äkki see tõmbab lõpuks käima. Aga mulle nii meeldis see film!

Täna õhtuks on ka mõned plaanid, kuid ei midagi suurejoonelist, saab vara magama ja homme olen kui puhanud lilleke :)

___________


Siiani jõudsin teisipäeval kirjutamisega, aga jäi postitamata. Plaanid kujunesid siiski suuremaks kui arvasin. Itaalia keelest mõtlesin aegsasti Portugali kultuuri õhtule minna, aga kogemata toodi mulle ka juba praad ja jäin siis juba pikemaks. Selleks ajaks oli tegelikult Portugali peo toit juba otsas, nii et hea, et sööma jäin. Kuna Portugali pidu koduteele jäi, hüppasin sinna ka ikka sisse, vaatasin paari etteastet ja läksin lõpuks hunniku belglastega Adega spordibaari. Seal läks juba pikemalt, sest õlled tulevad 5 liitristes kankudes :D Mängisime ülihalva mängu piljardit ja oli muidu tore. Ainuke baar, kus poisid kaebavad pikkade vetsujärjekordade üle, aga naistel järtsi üldse pole :D

Õhtu läks pikalt öösse, aga kuna tahtsin seda puhanud lillekese tunnet ikka, siis magasin lõunani. Järgmisel päeval olin nagu uuesti sündinud ja õhtupoolikuga tööl sain kindlasti rohkem tehtud kui magamata peaga terve päeva jooksul oleks teinud.

Eile oli neljapäev ja käisin oma viimasel portugali keele õhtul. Lõpuks kujunes rohkem itaalia keele praktiseerimiseks, sest õhtusöögi ajal sattusin itaallaste keskele istuma ja jäimegi itaalia keele peale. Itaalia keele arengu üle viimase poolaasta jooksul võin küll õnnelik olla :) Ütlesin enne keeletunni ajal ka, et mu viimane nädal (é a minha última semana...) ja õhtu lõpuks tegin esimesed hüvastijätud ära. Keeleõpetaja andis mõned töölehed, et ma ikka harjutaks kuni tagasi tulen :D Pärast läksime brasiillaste ja poolakatega spordibaari ja nad lubasid, et aitavad mul maja peo käigus maatasa teha kui soovin. Plaanisin järgmisel nädalal hoogsalt ööelu nautida, aga nüüd lubab esmaspäevast iga päev kohutavat vihma, ei teagi, mis saab. Vb peab tõesti siis kõik kokku kutsuma ja selle majaga 1-0 tegema :)

Tegelikult tehakse kodu ilusamaks praegu, jube tüütu

Kodutu Pedro sünnipäev, poola pidu ja muidu tegus nv

Sel nädalavahetusel oli viimane suurem head aega ütlemine, Max ja Till lendasid täna hommikul tagasi Saksamaale. Kuna neljapäeval ärgates oli must mase imetabaselt üle läinud, otsustasin, et on taas aeg end maailmale näidata ja unarusse jäänud sõprussuhted uuesti üles soojendada. Võtsin nädalalõpu suuremalt ette ja juba neljapäeval läksin peale tööd portugali keele õhtule. Nii tore oli, lisaks tulid peale keeletundi ja õhtusööki paar muusikut sealt läbi ja otsustasid veidi pilli mängida. Mõnus!

Reedel tähistasime Gabrieli ja Paweliga jõevaatega pargis päikseloojangu saatel eksamite lõppu. Paweli polnud väga kaua näinud, sest ta liigub põhiliselt poolakate pidudel. Nad hoiavad siin üldiselt väga kokku! Tean selliseid, kes muudel pidudel ei käigi, aga ka neid, kes iga hinna eest neid kokkusaamisi väldivad. 90% majapidudest, kus siin käinud olen, on mõne poolaka juures. Sinnaminek on selline riskantne värk, sest algne väike tõenäosus inglisekeelset vestlusringi leida kaob teatud joobeastme juures sootuks. Mõni pidu on aga väga suur, sada inimest ilmub kohale ja see pole probleem, aga mitte alati. Kuna õhtu oli väljas olemiseks liiga külm, võtsime selle riski. Tulemus oli midagi vahepealset. Peaaegu kõik peolised olid Poolast, suurem osa inimesi lähipäevadel lahkumas, aga ka need poolakad, kes alles eelmisel päeval uueks semestriks Portosse jõudsid, olid „omade“ seltskonna juba üles leidnud. Siiski oli ka arvestatav hulk hispaanlasi. Nad õppisid siin portugali keeles ja ei rääkinud üldse inglise keelt. Vaatamata keskpärasele meelelahutusele jäin liiga kauaks.

Laupäeval käisid Max ja Till viimaseid oste tegemas. Sõpradele mõeldes olid nad muuhulgas alusetäie mini-moscateli pudeleid kingitusteks ostnud, aga selleks ajaks kui ma 77-sse jõudsin, olid nad jõudnud järeldusele, et need kohe ära juua on veel parem mõte. Nii oligi hiliseks lõunaks menüüs Tilli uusim leiutis: õlu moscateliga. Kiitsime heaks. Ok, tegelikult see ei olnud tema leiutis, vaid kodutu Pedro oli sellest kombost talle rääkinud. Ja Pedro on üks huvitav kuju. Kahtlase väärtusega eluviisid on ta välimusele hea paarkümmend aastat lisanud, aga tegelikult on ta umbes 40-ne aastane, teab vist pooli inimesi Portos ja käib oma vahva koeraga mööda linna ringi ja ajab oma ärisid. Tillil oli vaja veel üks koolitöö enne õhtut esitada ja kui ta lahkus läksimegi Pedrot otsima.

Juhtus aga nii, et Pedrol oli sünnipäev ja suur soov meile näidata baari, kus õlu on sama odav kui 77s ja muu veel odavam. Ootamatult veetsimegi väga meeleoluka õhtu kodutute ja diileritega väiksel kõrvaltänaval 50 sendiseid õllesid ja chiripiti šotte juues. Ontlikumat rahvast oli ikka ka ja üldse pooled möödujad astusid ligi, et õnne soovida ja sünnipäevalapse terviseks üks pits võtta. Aeg-ajalt vaatasime Maxiga üksteisele otsa ja rõõmustasime vaikivas üksmeeles, et õhtu sellise pöörde oli võtnud.

Laupäeva öösel oli ka uue semestri esimene Erasmuse üritus, botellón (kogunemine ja ühisjoomine pargis) ja pidu Villa Portos. Seltskond tundus üsna pooleks, osad kohe kohe lahkumas ja teised just saabunud. Kaks ühes, sain kõik hüvastijätud ära teha ja uute inimestega tutvuda. Nagu nendel üritustel ikka, põhijook on see kõige odavam sangria, millele mõeldes oksemaik suhu tuleb. Need, kes joogist huvitatud olid sai kohe ära registreerida, et ahhaa, uus. Lisaks oli seal veel neid, kes aastaks siin. Mõnda polnud endiselt alates jõuludest näinud ja kogu vahepealne aeg tuli tasa teha! Lõpuks jõudsime Villasse ka. See oli muidugi täpselt selline Despasito pidu nagu alati, aga vahelduseks nauditav.

Peolt lahkusime taksoga mulle tundmatus suunas ja nagu hiljem selgus, siis minu kodust kaugele eemale. Vähemalt kasutasime lahkujatega kogu allesjäänud aja koosviibimiseks ära ja oma kodu mugavused võis korraks teadmatusse aega tulevikku lükata. Ja pühapäevaga alustamiseks oli asukoht suurepärane. Tahtsin juba ammu moodsa kunsti muuseumisse minna, põhiliselt küll selle pargi pärast, mis sinna juurde kuulub. Igal kuu esimesel pühapäeval on külastamine tasuta ja kuna ma olin parasjagu sellele väga lähedal, otsustasin lõpuks võimalust kasutada. Keegi teine liigutada ei viitsinud ja seiklesin üksi. Arvestades eelmiste päevade sündmusi liikusin nagu tont seal ringi ja kuigi mõni kunstiteos mulle väga meeldis, jätsid modernsed saviplönnid mu üldiselt külmaks. Aias ringi liikumine oli juba märksa meeldivam, aga selleks enam niipalju aega ei jäänud. Tagasi linna oli veel pikk tee ja kell nii palju, et loodetud uinak ja pesu enam graafikusse ei mahtunud.

Saime Maxiga Casa da Musica juures kokku ja liikusime vaevaliselt ja rohkete pausidega võimalike söögipaikade suunas. Tundus väga sobilik, et oma viimase ühise päeva Portos veedame üsna sihitult aegluubis kulgedes ja arusaamatuid lausejuppe ja häälitsusi produtseerides. Ja siis väsimusest tingitud segaduseolekus enda ja üksteise üle naerdes. Lubasime endale kaunilt ja asjalikult veedetud semestri eest preemiaks imemaitsvaid kreppe.

Askhat ja Zhanerke tulid, veel inimesi liitus ja läksime mere äärde päikeseloojangut vaatama. Viimane õllering peaaegu merevaatega baaris, segamini nali, naer, peavalu ja paratamatu kurbus. Mõned ühised peatused metroos, lõpukõned ja kallid. Tagasitee mere äärest on ikka nii pikk, peale hüvastijättu panin klapid pähe ja pigistasin 5% akuga telefonist veel viimased minutid muusikat välja. Plaan esimesel võimalusel voodisse vajuda kukkus läbi. Täna peaksid uued korterikaaslased saabuma ja kasutasime võimalust kodus kolmekesti aega veeta. Kunagi ammu jäi Stranger Things’i II hooaeg pooleli ja vaatasime paar osa. Siis ma ei tea, mis meil hakkas, aga tegime lolli nalja, jooksime ringi, kiljusime ja karjusime. Enne magama minekut avastasin, et teine külmkapp on tagasi tööle pandud ja seal on kaks õlut sees. Üleval oli ühe toa uks kinni. Meil on vist uus korterikaaslane juba ja loodetavasti ta ei vihka meid.

Oktoobrist novembrisse

Kui nüüd kaks päeva tubli olen, suudan kojumineku ajaks ehk blogiga detsembrisse jõuda :)


Oktoobri lõpp

Vahepeal meid oli korteris jube palju. Kseniia ema tuli kaheks nädalaks meile ja Maxi tüdruksõber tuli teist korda külla, päev peale tema lahkumist tuli Maxi parim sõber Saksamaalt, pluss Anne poisssõber ka umbes kaheks nädalaks. Külalistevabal ajal leidsime õhtuti koos ühiseid aegu et LOTRi vaadata, sest osad ei olnud kunagi näinud ja valmistusime Kseniia sünnipäevaks (20!!!!)

 Korterikaaslane tegi mulle ükspäev süüa :)

 Zhanerke joonistas igal hommikul neid südameid :)

 Väike laupäevane jalutuskäik enne kingiotsinguid

Kseniia sünnipäev

Kõik 7 ühe pildi peal

Sünnipäev oli väga vahva ja lõppes meie esimese ja siiamaani ainsa korraliku korteri tantsupeoga. Taaskord ei saanud ühisest väljamineku plaanist asja, sest aeg läks liiga kiiresti ja läksime lõpuks ainult Tilliga kahekesti, aga Kseniia jäi peoga väga rahule.

Pühapäeval ruttasime rongi peale ja viisin teised ka mereäärset kabelit vaatama. Vaatepilt oli eelmise nädalaga võrreldes hoopis teine. Lebotasime niisama rannas ja vaatasime päikseloojangut. Jutustasin Miinaga, kes on semestriks Itaalias praktikal, mõnus päev!

November!

Novembriga koos tuli suur muutus. Peale kella keeramist oli järsku pime ja ...külm! Kui seni oli ebanormaalselt soe ja kuiv olnud, siis nüüd sadas paar päeva ja seejärel kukkusid kraadid märgatavalt. Endiselt ebanormaalselt vihmavaba, aga piisavalt niiske, et olukord ebameeldivaks teha. Tegelikult see oli see ilm, milleks ma vaimselt valmistunud olin, Kreeka talve mälestused on veel selgelt meeles. Vanadel majadel, nagu meie omal, puudub igasugune soojustus ja kui õues on öösel 5 kraadi siis ega toas ka väga mõnus ei ole. Hommikul ronid vastumeelselt voodist välja, paned külmad niisked riided selga ja vihkad maailma. Köök on ainuke ruum, mida me suudame soojaks teha, sest see on piisavalt väike ja sealt ei lähe uks otse õue. Kui juba teevee pliidile paned, hakkab asi vaikselt paremaks minema. Ühel eriti külmal hommikul jõin oma kohvi kui trossis korterikaaslane sõnagi lausumata kööki jalutas, otse ahju juurde, pani selle tööle ja kükitas tagumikuga sinna sisse :D

Esimene november on siin vaba päev ja Halloweeni puhul oli vist iga inimene väljas peol. Välja arvatud minu korterikaaslased küll, kellest keegi ei viitsinud lõpuks midagi teha. Tahtsime Erasmuse peole minna, aga kui me lõpuks kontorisse pileteid ostma jõudsime, olid kõik 600 piletit juba välja müüdud, mis võttis teistelt tuju ära. Kuna muud sõbrad plaanisid kõik sinna minna, läksin siiski linna ja lootsin, et äkki nad kohapeal müüvad veel, kuigi hind oli kolmekordne. Käisin Adegast läbi ja teel peopaika kohtasin inimtühjadel tänavatel ainult kolme inimest, aga need olid selleks hetkeks kõige õigemad inimesed üldse! Kuulsin juba kaugelt, et nurga taga keegi rõõmsalt laulab ja kui nendeni jõudsin, hakkasime juttu rääkima. Nad olid ka teel peole, teise linna ESNi esindajad, ja arvasid, et küll nad mu sisse saavad, ehk isegi tasuta. Nad teadsid kõiki korraldajaid, võtsid mu käevangu ja jalutasid mu ilma ühegi küsimuseta väravatest sisse :)

Järgmine päev oli muidugi täiesti raisus, aga nagu kodustel päevadel/õhtutel ikka, ronisime kõikide tekkidega kobarasse diivanile ja vaatasime filme.

Neljapäeval käisin juhendajatega suures valges majas töörühma koosolekul ja tegin väikse ettekande. Peale oma kümneminutilist säravat esitlust kuulasin poolteist tundi portugalikeelset koosolekut (ja vaidlust) ja kui silm juba päris kinni tahtis minna, tegin väikse ringutus- ja vetsupausi ning suutsin tagasiteel koosolekuruumi täielikult ära eksida, aga muidu oli tore. Ainult ilm täiesti kohutav.

 Jõudsime hiljem kohale, aga ootasime teisi ikka tund aega

Endiselt oktoober

Peale Lissaboni võtsin vähe rahulikumalt, olin kodus ja käisin jooksmas. Kõikide põlengute tõttu sadas taevast tuhka ja oli üsna kole. Muidu, leidsin endale õhtuteks natuke lisategevust: teisipäeviti on ühes toredas kohas, Casa da hortas, itaalia keele õhtu ja neljapäeviti sealsamas portugali keelevahetus. Peale Lissaboni nädalavahetust käisin esimest korda. Itaalia keeles on tavaliselt umbes 10 inimest, itaallased ja pooleldi itaallased suuremas osas. Üldiselt tunnikese räägime niisama juttu, siis mängime mõnda mängu ja umbes 9 saab nö ametlikum osa läbi ja sööme koos õhtust. See ei ole päris söögikoht, pigem nagu kogukonna- või kultuurikeskus paljude vabatahtlikega. Igal lõunal ja õhtul teevad nad häid vegan toite kohalikest toorainetest :) Olen seal nüüd tublilt peaaegu iga nädal ikka käinud. Arusaamisega ei ole suurt probleemi, aga pole nii ammu itaalia keeles rääkinud, et lausete moodustamiseks on vaja pingutada. Esimesel korral üle kolme tunni itaalia keeles võttis ikka päris läbi. Lõpuks koju sain, olid sakslased Lissabonist tagasi jõudnud ja veetsid viimast päeva Portugalis, kuid mul oli 0 energiat, et nendega veel aega veeta.

Kuna itaalia keeles oli nii tore, läksin neljapäeval ka portugali keele õhtule. Seal on palju rohkem rahvast ja tegevused toimuvad vastavalt tasemele kolmes erinevas grupis. Erasmuse inimesi seal palju ei ole, ja keskmine vanus ka kõrgem kui Erasmuse pidudel, üldiselt alates 25 aastased, 60ni välja. Mulle meeldib. Portugali keelde suutsin ka oma toakaaslase ja teisel korral Anne kaasa tõmmata. Me istume seal täitsa algajates :D Peale väikest algelist enesetutvustust loeme kamba peale ühe portugalikeelse laulu ette, tõlgime kohaliku tüdruku abiga ära ja lõpetuseks siis kuulame ka. Ja siis õhtusöök. Olen siin nüüd juba niikaua olnud, et hakkan portugali keele kõlaga harjuma ja arusaamine on kõvasti arenenud. Ise kahjuks veel suurt midagi öelda ei oska, aga eks selleks need õhtud ongi :)

Casa da horta toit

Matkamise igatsus aina kasvas ja lõpuks leidsin ajutise leevendusena, et mööda mere äärt läheb kilomeetrite kaupa mõnus laudtee. Hea seegi :) Laupäeva hommikul otsustasin selle üle vaadata ja sõitsin rongiga pool tunnikest Portost lõuna poole. Vaatamata üsna tugevale tuulele oli ilm täpselt parasjagu soe ja ookeanilaineid oleks võinud vaatama jäädagi! Rahvast oli seeeest üsna vähe ringi liikumas ja nautisin poole ajast üksindust (kajakad välja arvata). Sõin mere ääres lõunat ja reaalselt, see oli kõige parem burger, mida ma siiamaani Portugalis saanud olen. Kuigi inimesi oli vähe, oli iga paari kilomeetri taga kohvikute näol meeldetuletus, et ega ma ikka kuskil väga üksildases kohas ei ole. Eks tegin siis vahepeal kohvipeatuseid ja muidu mingi mustmiljon pilti. Jõudsin täpselt päikeseloojanguks Douro jõe suudmesse ja sealt oli veel ainult tunnike, poolteist koju. Kokku tuli hea 25 kilomeetrit :)

Tahtsin varakult koju jõuda, et enne õhtut peoks puhata, kuid Askhati kaks kasahhi sõpra olid külla tulnud. Õnneks käisin koju jõudes esmalt pesus ja teistega enam samale tasemele ei jõudnudki, aga mängisime oma lemmikombinatsiooni kahest joomismängust ja tulemused olid ilmselgelt katastroofilised. Jõudsime siiski peole, kuskil majas meie poolt tunnike linnast välja jalutada. Ma ei tea, kui palju inimesi neil seal majas täpselt elas, aga neil oli eraldi diskoruum :D Ja ülisuur õu ja üldse hea koht peo pidamiseks. Paar tundi võttis vist aega, aga kuidagi suutsime kõik koos viiekesti sealt jälle koju ka tulla. Maxile läks see pidu päris kalliks maksma, ta oli pärast kaks nädalat haige, aga vähemalt sai ta endale ühe uue lemmiku joomakaaslase Paša.

Pühapäeval käsin lõpuks Francesinhat söömas. Olin seda väga kaua edasi lükanud, sest kuigi ma näen seda iga baari ja resto ees plakatitel iga päev, ei ole see minu jaoks väga kutsuv tundunud. Kaks saiaviilu, vahel kõikvõimalik liha, mida ette kujutada, peale sulatatud kamakas juustu ja rasvaga üle kallatud. See on omaette ettevõtmine. Üks sakslane, kes aeg-ajalt meie juures peatub, on suur fänn ja sööb vähemalt ühe nädalas ja läksin siis ka lõpuks kaasa ühte tema lemmikohtadest. Esimene veerand oli täitsa hea, aga poole peale jõudes läks päris raskeks ja viimane osa läks juba teistele jagamisele. Veeresime koju ja seedisime terve ülejäänud päeva.