Sel nädalavahetusel oli viimane suurem head aega ütlemine, Max ja Till lendasid täna hommikul tagasi Saksamaale. Kuna neljapäeval ärgates oli must mase imetabaselt üle läinud, otsustasin, et on taas aeg end maailmale näidata ja unarusse jäänud sõprussuhted uuesti üles soojendada. Võtsin nädalalõpu suuremalt ette ja juba neljapäeval läksin peale tööd portugali keele õhtule. Nii tore oli, lisaks tulid peale keeletundi ja õhtusööki paar muusikut sealt läbi ja otsustasid veidi pilli mängida. Mõnus!
Reedel tähistasime Gabrieli ja Paweliga jõevaatega pargis päikseloojangu saatel eksamite lõppu. Paweli polnud väga kaua näinud, sest ta liigub põhiliselt poolakate pidudel. Nad hoiavad siin üldiselt väga kokku! Tean selliseid, kes muudel pidudel ei käigi, aga ka neid, kes iga hinna eest neid kokkusaamisi väldivad. 90% majapidudest, kus siin käinud olen, on mõne poolaka juures. Sinnaminek on selline riskantne värk, sest algne väike tõenäosus inglisekeelset vestlusringi leida kaob teatud joobeastme juures sootuks. Mõni pidu on aga väga suur, sada inimest ilmub kohale ja see pole probleem, aga mitte alati. Kuna õhtu oli väljas olemiseks liiga külm, võtsime selle riski. Tulemus oli midagi vahepealset. Peaaegu kõik peolised olid Poolast, suurem osa inimesi lähipäevadel lahkumas, aga ka need poolakad, kes alles eelmisel päeval uueks semestriks Portosse jõudsid, olid „omade“ seltskonna juba üles leidnud. Siiski oli ka arvestatav hulk hispaanlasi. Nad õppisid siin portugali keeles ja ei rääkinud üldse inglise keelt. Vaatamata keskpärasele meelelahutusele jäin liiga kauaks.
Laupäeval käisid Max ja Till viimaseid oste tegemas. Sõpradele mõeldes olid nad muuhulgas alusetäie mini-moscateli pudeleid kingitusteks ostnud, aga selleks ajaks kui ma 77-sse jõudsin, olid nad jõudnud järeldusele, et need kohe ära juua on veel parem mõte. Nii oligi hiliseks lõunaks menüüs Tilli uusim leiutis: õlu moscateliga. Kiitsime heaks. Ok, tegelikult see ei olnud tema leiutis, vaid kodutu Pedro oli sellest kombost talle rääkinud. Ja Pedro on üks huvitav kuju. Kahtlase väärtusega eluviisid on ta välimusele hea paarkümmend aastat lisanud, aga tegelikult on ta umbes 40-ne aastane, teab vist pooli inimesi Portos ja käib oma vahva koeraga mööda linna ringi ja ajab oma ärisid. Tillil oli vaja veel üks koolitöö enne õhtut esitada ja kui ta lahkus läksimegi Pedrot otsima.
Juhtus aga nii, et Pedrol oli sünnipäev ja suur soov meile näidata baari, kus õlu on sama odav kui 77s ja muu veel odavam. Ootamatult veetsimegi väga meeleoluka õhtu kodutute ja diileritega väiksel kõrvaltänaval 50 sendiseid õllesid ja chiripiti šotte juues. Ontlikumat rahvast oli ikka ka ja üldse pooled möödujad astusid ligi, et õnne soovida ja sünnipäevalapse terviseks üks pits võtta. Aeg-ajalt vaatasime Maxiga üksteisele otsa ja rõõmustasime vaikivas üksmeeles, et õhtu sellise pöörde oli võtnud.
Laupäeva öösel oli ka uue semestri esimene Erasmuse üritus, botellón (kogunemine ja ühisjoomine pargis) ja pidu Villa Portos. Seltskond tundus üsna pooleks, osad kohe kohe lahkumas ja teised just saabunud. Kaks ühes, sain kõik hüvastijätud ära teha ja uute inimestega tutvuda. Nagu nendel üritustel ikka, põhijook on see kõige odavam sangria, millele mõeldes oksemaik suhu tuleb. Need, kes joogist huvitatud olid sai kohe ära registreerida, et ahhaa, uus. Lisaks oli seal veel neid, kes aastaks siin. Mõnda polnud endiselt alates jõuludest näinud ja kogu vahepealne aeg tuli tasa teha! Lõpuks jõudsime Villasse ka. See oli muidugi täpselt selline Despasito pidu nagu alati, aga vahelduseks nauditav.
Peolt lahkusime taksoga mulle tundmatus suunas ja nagu hiljem selgus, siis minu kodust kaugele eemale. Vähemalt kasutasime lahkujatega kogu allesjäänud aja koosviibimiseks ära ja oma kodu mugavused võis korraks teadmatusse aega tulevikku lükata. Ja pühapäevaga alustamiseks oli asukoht suurepärane. Tahtsin juba ammu moodsa kunsti muuseumisse minna, põhiliselt küll selle pargi pärast, mis sinna juurde kuulub. Igal kuu esimesel pühapäeval on külastamine tasuta ja kuna ma olin parasjagu sellele väga lähedal, otsustasin lõpuks võimalust kasutada. Keegi teine liigutada ei viitsinud ja seiklesin üksi. Arvestades eelmiste päevade sündmusi liikusin nagu tont seal ringi ja kuigi mõni kunstiteos mulle väga meeldis, jätsid modernsed saviplönnid mu üldiselt külmaks. Aias ringi liikumine oli juba märksa meeldivam, aga selleks enam niipalju aega ei jäänud. Tagasi linna oli veel pikk tee ja kell nii palju, et loodetud uinak ja pesu enam graafikusse ei mahtunud.
Saime Maxiga Casa da Musica juures kokku ja liikusime vaevaliselt ja rohkete pausidega võimalike söögipaikade suunas. Tundus väga sobilik, et oma viimase ühise päeva Portos veedame üsna sihitult aegluubis kulgedes ja arusaamatuid lausejuppe ja häälitsusi produtseerides. Ja siis väsimusest tingitud segaduseolekus enda ja üksteise üle naerdes. Lubasime endale kaunilt ja asjalikult veedetud semestri eest preemiaks imemaitsvaid kreppe.
Askhat ja Zhanerke tulid, veel inimesi liitus ja läksime mere äärde päikeseloojangut vaatama. Viimane õllering peaaegu merevaatega baaris, segamini nali, naer, peavalu ja paratamatu kurbus. Mõned ühised peatused metroos, lõpukõned ja kallid. Tagasitee mere äärest on ikka nii pikk, peale hüvastijättu panin klapid pähe ja pigistasin 5% akuga telefonist veel viimased minutid muusikat välja. Plaan esimesel võimalusel voodisse vajuda kukkus läbi. Täna peaksid uued korterikaaslased saabuma ja kasutasime võimalust kodus kolmekesti aega veeta. Kunagi ammu jäi Stranger Things’i II hooaeg pooleli ja vaatasime paar osa. Siis ma ei tea, mis meil hakkas, aga tegime lolli nalja, jooksime ringi, kiljusime ja karjusime. Enne magama minekut avastasin, et teine külmkapp on tagasi tööle pandud ja seal on kaks õlut sees. Üleval oli ühe toa uks kinni. Meil on vist uus korterikaaslane juba ja loodetavasti ta ei vihka meid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar