Kirjutasin alguses pealkirjaks "Iga õhtu on kellegi viimane õhtu" ja uuesti lugedes tundus nii kohutavalt morbiidne. Mõte ikka selles, et peaaegu kõigil on nüüd eksamid tehtud/ praktikad läbitud ja neid päevi, kus ei pea kellegagi hüvasti jätma, on viimasel ajal vähe olnud. Lasin sellel kõigel endale juba üsna negatiivselt mõjuda, aga kas oli asi kolmapäevases väljasõidus mere äärde tööd tegema või lihtsalt paratamatusega leppimine, täna hommikust tunnen, et kõik on jälle hästi :)
Esmaspäeval ikka
ei jõudnudki ujuma, läksime hoopis veinipudeliga jõe äärde Kseniia viimase tööpäeva
lõppu tähistama. Proovisime teisedki õhtud koos aega veeta: teisipäeval vaatasime filmi, mis jäi küll pooleli, sest mul
oli vaja kolmapäeval kl 8 tööl olla ja seitsmest pidin juba
kodust väljas olema, ning kolmapäeva õhtul elasin pakkimisele kaasa. No kui
ühe ajal magama läksin, oli kohver endiselt tühi, nii et ma ei olnud
suureks abiks :D Hommikul olid asjad igal juhul koos ja ütlesime head aega.
Peale Anne lahkumist jäime korterisse ainult neljakesti, mina ja kolm vene
keele kõnelejat, sama seltskond, mis esimesel nädalal septembris. Päeva pealt
oli inglise keel meil korteris unustatud teema. Midagi ma tegin kuskil valesti
ja nad on kõik veendunud, et ma saan neist suurepäraselt aru :D Aga isegi see, et
Max paar viimast päeva meil jälle oli, ei muutnud midagi. Samas ega see keelekümblus
mulle kahju ei tee.
Ja nüüd oleme
siis esmaspäevani kolmekesti. Juba neljakesti oli maja kuidagi väga suur ja
tühi, veider. Esmaspäeval nägin Adegas värskeid Erasmuse tudengeid ja ei pea ilmselt kaua
kõikide hüvastijättude pärast nukrutsema, küll ma selle veebruari sisustatud
saan. Kevad on siiski veel kaugel ja järgmisel nädalal lubab öösel miinuskraade.
Ei oota, ükspäev jäin just koduteel rahe kätte ja vihmavari pidi otsad andma.
Üks kiir niigi katki, kordamööda tuulega kakkusime teda õigetpidi ja tagurpidi.
Ehk peab veel lõpuni vastu ja kui suuremat katastroofi ei tule, ei hakka enam uut ka ostma. Vist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar