Üheksast üheni, kahest kuueni

Üldiselt on kontoris palju ringi sagimist. Keegi läheb, keegi tuleb, keegi kutsub teed tegema, kellelgi vaja ülemuste kabinetti joosta jne. Ja kui kellegagi üle ruumi vestlust hakkad pidama, siis liituvad järjepanu ka teised ning isegi kui esimene lause oli tööga seotud, siis kahe lausega saab sellest mingi nali. Kõik naeravad ja lobisevad paar hetke kuni keegi kuskilt nurgast hüüab, et olge tasem, me oleme kontoris. Ja sellest siis jälle uus sagimine, sest sa pead nüüd püsti tõusma, ruumi teise otsa minikoosolekule minema (sest tööasjad jäid ju selle toreda vestluse käigus täiesti arutamata). Siis käid kõik vajalikud inimesed läbi, lepid mingiks ajaks basementi koosoleku kokku ja ongi järjekordne päev, kus koosolekuid on nii palju, et tegelikult tööd ei jõuagi teha.
Hetk tagasi oli jällegi see vastupidine hetk, kus kõik istuvad vaikselt ja keskendunult ning ainukesed helid on klaviatuuriklõbin igast suunast ning vaheldumisi teisel pool seina ülemus telefoniga rääkimas, ülemuse telefon(id) helisemas või mõlemat korraga. Ja järsku ajab Alicia oma veeklaasi ümber, Yianni haarab oma arvuti kätte, kõik tõusevad järjest oma toolidelt, kes jookseb vetsupaberit tooma, kes haarab vihikuid ja pabereid laualt.. Terve kontor ärkab hetkeks ellu, et siis uuesti rahuneda ja vaikuses edasi klõbistada. Kuni keegi üritab kelleltki midagi küsida, kõik üritavad oma (täiesti teisel teemal) arvamust vestlusesse lisada kuni nurgast tuleb üks, "Guys, we're trying to work here". Ja nii üheksast üheni ja kahest kuueni.

Muidu on õues torm. Padukas ja äike, ainult tuul on vahelduseks vaibunud (just üks õhtu enne filmi vaatamist jäime poolest popkorni kuhjast ilma, sest tuul puhus selle teel tuppa lihtsalt laiali). Järsku võiks vahelduseks köögi ja kontori vahelise ukse lukust lahti teha, et me mööda õue ringiga lõunale ei peaks silkama? Nõup, not happening. (Meie ülemuste äge suhtumine vabatahtlikesse ;))

(Vb ma olen täna liiga kriitiline. Asi on vist ilmas. Või selles, et ma läksin oma toakaaslasega juba kell 6.35 hommikul tülli.)

Õhus on kevadet

Uskumatu, et olen pidevalt mõelnud, kuidas veebruariga lõppeb talv ja hakkab kevad, ja nüüd ongi see aeg juba nii lähedal! Veel mõni aeg tagasi tundus talve lõpp väga kaugel, aga täna rannas istudes ja tormiseid laineid vaadates ütles Carine, et oleme talve juba peaaegu üle elanud ja jõudis kohale, et see on tõesti nii. Hetkel puhub akna taga küll vali tuul ja õhtul paneme rõduukse ette rätiku, et vihm ikka õue jääks, aga juba on tunda, et soojad ilmad on soojemad kui varem (iga vähemgi parem päev proovime lõunat õues süüa. Sel nädalal said teised juba nalja teha, et ega ma vaene põhja inimene ära ei põle, näost nii punane :D)

Laupäevaks kutsuti meid kõiki Pythagoriosse lõunale, et kohtuda mõnede lapsevanematega, kelle mudilastele kord kuus loodusalast haridust jagame ja et niisama süüa ja juua (Kreeka ju). Ilmateade midagi ilusat ei lubanud, aga kui me sinnapoole väntama hakkasime, tegime kohe järjepanu mitu riiete vähendamise peatust, et poolel teel lihtsalt ära ei sulaks! Suurem osa inimesi mahtus autode peale, aga laenasin Bibilt (endine toakaaslane) ratta ja otsustasin päikest nautida. Teadsin, et sõit tuleb pisut stressirohke, sest mägine tee, aga töökorras on ainult esipidurid, kuid jõudsime kõik ilusti kohale (ratastega olime kolm inimest). Viis tundi hiljem tagasi tulles oli taevas juba hall ja pilves, aga teed olid autodest tühjad, vaade mägedele ja merele imeline, kõht täis head toitu ja veini, ma olin õnnelik!

Reedel sain kodustelt paki koos hulga hea ja paremaga :) Tom küsis, mis vanemad saatsid, kas alkoholi? Jaatava vastuse peale vangutas pead ja mainis midagi estonian parenting'u kohta. Aga küll need vanakad head kasutust leiavad, näiteks kui 24ndal Eesti õhtu teen :)

Reedel läks Alice mõneks ajaks Inglismaale ning heade sõpradena ärkasime samuti hommikul kuuest üles, et ta lennujaama ära saata. Või noh, tegelikult oli peamine põhjus ärkamiseks see tore plaan Pythagorios enne tööd bakery'st midagi värsket ja sooja võtta ja päiksetõusu imetlemise kõrvalt üks kohvi juua. Väga mõnus hommik :) Ainult algus oli pisut hirmus, sest autoomanik ja -juht on kanapime. Ilmselt see ei ole parim lahendus, kui autotäis inimesi hakkab iga kord paaniliselt karjuma, kui autojuht kurvi tajumata peaaegu naabermajale või mõnele parkivale autole sisse tahab sõita või siis viga parandades teelt välja tahab tagurdada, aga seisma ta jäi ja meie ärkasime ka mõnusa šokiga kohe üles, 40 minutit enne lennu väljumist jõudsime lennujaama ka (ja check-in sai järjekorrata tehtud, sest enamus kreeklasi saabus ilmselgelt hiljem).

Piim ja leib

Jalutasime laupäeval Pythagorio lähedal vanades ajaloolistes paikades ringi. Ilm oli natuke nukker ja mingi hetk ei viitsinud enam lonkida, nii et jätsin teised ilma minuta kloostrit otsima ning hüppasin alla linna, sest nägin mõni aeg tagasi ühes suvalises poes leiba. Ehtsat pruuni leiba! Läks pisut üle kahe euri maksma, aga hommikusöök muutus kohe hulka meeldivamaks. Otsustasin siis juba asja päris täiuslikuks teha ja ostsin paki värske(ma)t piima kah. Selle, mis "ainult" pool aastat kapis joodavalt võib seista. Ilus-ilus!!

Oiii, see põõsas! Nagu näha, nii kui paar meetrit merepinnast kõrgemale sain, leidsin jälle oma vana vaenlase üles, aga õnneks seekord sisse ei kukkunud.

Väike seiklus, 23-25 jaanuar

See viimane pilt eelmises postituses oli meie reisikesest Kreeka saarte vahel. Ülemustel oli pisut asjatamist ning selle juures abi vaja ja kutsusid mu kaasa ja sain veel valida ühe inimese, kes kaasa tuleks. Nii me siis Carine'iga seiklesimegi Archi uue paadi peal kõigepealt Patmosele, sealt Marathile (kus elab muideks ainult 2-3 inimest!). Marathil tegime kõvasti tööd ja pärast istusime poole ööni piraadi tavernas, jõime ouzot ja sõime kaheksajalatükke (piraat ülemuste vana sõps ja mõned nende tuttavad tulid ka paadiga kuskilt teiselt saarelt) , hommikul saime tavernas veel endale ja ülemustele ise kohvi teha enne kui omanik välja ilmus. Edasine tee: Arki, Leros ja Lipsi. Lerosel sai päris kõvasti jälle tööd tehtud, aga Lipsil saime toreda õhtusöögi sealselt rahvalt ja nii tore oli korra jälle oma vanas arsmas baasis aega veeta :) Ööbisime jälle paadis, aga hommikul saime veel baasis aega veeta, ülemustega töötada ja poistele tööga abiks olla ning siis oligi aeg tagasi Samosele suunduda. Torm tuli juba peale ja lõpus oli ikka päris rõve sõit juba, aga tore tore tore oli!

Patmos:

Marathi:

Leros:

Lipsi: