Uskumatu, et olen pidevalt mõelnud, kuidas veebruariga lõppeb talv ja hakkab kevad, ja nüüd ongi see aeg juba nii lähedal! Veel mõni aeg tagasi tundus talve lõpp väga kaugel, aga täna rannas istudes ja tormiseid laineid vaadates ütles Carine, et oleme talve juba peaaegu üle elanud ja jõudis kohale, et see on tõesti nii. Hetkel puhub akna taga küll vali tuul ja õhtul paneme rõduukse ette rätiku, et vihm ikka õue jääks, aga juba on tunda, et soojad ilmad on soojemad kui varem (iga vähemgi parem päev proovime lõunat õues süüa. Sel nädalal said teised juba nalja teha, et ega ma vaene põhja inimene ära ei põle, näost nii punane :D)
Laupäevaks kutsuti meid kõiki Pythagoriosse lõunale, et kohtuda mõnede lapsevanematega, kelle mudilastele kord kuus loodusalast haridust jagame ja et niisama süüa ja juua (Kreeka ju). Ilmateade midagi ilusat ei lubanud, aga kui me sinnapoole väntama hakkasime, tegime kohe järjepanu mitu riiete vähendamise peatust, et poolel teel lihtsalt ära ei sulaks! Suurem osa inimesi mahtus autode peale, aga laenasin Bibilt (endine toakaaslane) ratta ja otsustasin päikest nautida. Teadsin, et sõit tuleb pisut stressirohke, sest mägine tee, aga töökorras on ainult esipidurid, kuid jõudsime kõik ilusti kohale (ratastega olime kolm inimest). Viis tundi hiljem tagasi tulles oli taevas juba hall ja pilves, aga teed olid autodest tühjad, vaade mägedele ja merele imeline, kõht täis head toitu ja veini, ma olin õnnelik!
Reedel sain kodustelt paki koos hulga hea ja paremaga :) Tom küsis, mis vanemad saatsid, kas alkoholi? Jaatava vastuse peale vangutas pead ja mainis midagi estonian parenting'u kohta. Aga küll need vanakad head kasutust leiavad, näiteks kui 24ndal Eesti õhtu teen :)
Reedel läks Alice mõneks ajaks Inglismaale ning heade sõpradena ärkasime samuti hommikul kuuest üles, et ta lennujaama ära saata. Või noh, tegelikult oli peamine põhjus ärkamiseks see tore plaan Pythagorios enne tööd bakery'st midagi värsket ja sooja võtta ja päiksetõusu imetlemise kõrvalt üks kohvi juua. Väga mõnus hommik :) Ainult algus oli pisut hirmus, sest autoomanik ja -juht on kanapime. Ilmselt see ei ole parim lahendus, kui autotäis inimesi hakkab iga kord paaniliselt karjuma, kui autojuht kurvi tajumata peaaegu naabermajale või mõnele parkivale autole sisse tahab sõita või siis viga parandades teelt välja tahab tagurdada, aga seisma ta jäi ja meie ärkasime ka mõnusa šokiga kohe üles, 40 minutit enne lennu väljumist jõudsime lennujaama ka (ja check-in sai järjekorrata tehtud, sest enamus kreeklasi saabus ilmselgelt hiljem).
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Viimati kirja pandud
Lühike, aga veinirohke postitus
Peale minireisi Kangaroo saarele jätkasime töö lainel. Seekord ei ole mul väga pikalt ja põhjalikult midagi kirjutada, sest veinitehas, kus ...
-
Peale poolt aastat omaette tegutsemist oli paras aeg Külliga jälle kokku saada! Külli töö mandlitehases oli läbi ja ta leidis kahe töökaasla...
-
Viimasel nädalal enne jõule ma eriti tööd ei teinud, pühademeeleolu segas. Ja isegi kui oleks viitsinud midagi teha, siis iga natukese aja t...
-
Päev rannas - Gialiskari Ikaria pidavat olema maagiline koht. Inimesed elavad keskmiselt saja aastasteks ja kõik on kogu aeg õnnelikud....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar