Ausalt öeldes ei jõudnud ma uue töö algust ära oodata ja olin isegi liiga rõõmus, et meie koolitamise päev lõpuks kätte jõuab. Olles asja mõned päevad seedinud, ei teadnud ikka, mida sellest sissejuhatusest või tulevastest töökaaslastest arvata. Suure firma kohta ootasin midagi paremini korraldatut. Teise päeva lõpuks vist ühtteist õppisime ka, aga kui enne neid kahte päeva mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, siis koolituse lõpuks olin tegelikult pisut mures, sest ma ei saanud üldse aru kuidas ja mida me reaalselt tegema hakkama. See ka ei aidanud, et kõik kellele oma töö valikust rääkisime, tegid suured silmad ja imestasid "aga te olete ju tüdrukud!". Mingit tööd lubati meile leida veel enne viljakoristuse algust, mis oli super. Esimest vilja oli oodata alles 2-3 nädala pärast. Lõpuks töötasime kolm kuud tarpimise tiimis ehk panime suuri presentkatteid viljakuhjade peale. Veokid toovad järjest punkritesse vilja, hakkavad ühest otsast sisse laskma ja kui piisavalt vilja on juba punkris, siis meie tõmbasime järgemööda viljale katte peale. Valmis kaetud kuhi on umbes kahe jalgpalliväljaku suurune. Nii suuri presentkatteid muidugi vedelemas ei ole ja üheks ülesandeks oli meil Külliga neid presente järgepanu üksteise külge keevitada (kuumusega kokku sulatada).
Peale kahte päeva klassiruumis istumist ja väljas presentkatetega mässamist sõitsime lõpuks Adelaide'i. Adelaide on Lõuna-Austraalia pealinn ja rahvast on siin sama palju, kui Eestis kokku. Kesklinna plaani pani üks mees sada ja midagi aastat tagasi juba paika ja praktiliselt plaani järgi on seda ka hoitud. Kogu väga kandilist sirgete tänavatega linnakeskust ümbritsevad ulatuslikud pargid. Parkide taga algavad elurajoonid ja kagusuunas läheb pea ühtlane asustus 50 kilomeetri kaugusele meie töökohani välja. Teistes külgedes on ookean ja mäed, ümberringi on lugematuid viinamarjaistandusi ja veinitegijaid.
Esimesel päeval palju ei jalutanud, aga väga hea mulje jäi kohe kohast.
Kolisime ajutiselt Adelaide'i peaaegu kesklinna, Eesti Majja. Öeldakse ju ikka, et ajutised asjad püsivad kõige pikemalt... Meid võeti seal nii lahkelt vastu ja elasimegi seal lõpuks kõik kolm kuud, mis siinkandis olime. Vahepeal ikka vaatasime variante, et tööle lähemale kolida, aga lõpuks nii ei läinud. Ja see kommuunielu mõnda aega oli väga tore.
Esimesel nädalavahetusel kui Adelaide'i jõudsime täitus Küllil üks aasta Austraalias. Jõime sel puhul Eesti õlut ja veetsime teiste eestlastega aega. Seda hakkasime igal nädalavahetusel tegema :D Alguses polnud palju tööd ka, siis ei olnud nädalapäevadel üldse suurt vahet. Nädalavahetustel oli all korrusel baar avatud ja tutvusime lisaks väga toredate kohalikega. Üks väga tore tutvus oli Leedu Maja president, kes meile matkamiseks soovitusi ja varustust andis ja lisaks aegajalt leedu märjukesi proovimiseks tõi! Eestlasi käis meie seal oldud aja jooksul majast läbi üksjagu. Esialgu, kui me veel mõned üksikud päevad nädalas tööd saime, oli majas palju rahvast, kes oma viljavõtuhooaja töö algust ootasid. Tagusime igapäevaselt kaarte ja tihtilugu istusime ning jutustasime mängulaua taga hommikutundideni.
Vahepeal oli jälle päris rahulik ja enne jõule, kui paljudel hooaeg või muu töö läbi, hakkas rahvast jälle uksest ja aknast sisse voolama.
Novembris ja detsembris oli õnneks päris palju tööd ja nädalavahetusel oli meil Eesti Majas tihtipeale tegevust. Igal laupäeval koristasime üheskoos maja ja käisime seejärel kohvitamas. Mõnikord oli ürituste ajal vaja natuke köögis abiks olla ning korra sain ka baarileti taga olla.
 |
| Balti jõululaat |
Vahepeal juhtus ka kaks õnnetust. Üks vahejuhtum leidis aset üsna alguses, kui Leedu Maja president laenas meile kaks swag'i (kolm ühes: magamiskott+telk+madrats) ja järgmisel hommikul avastasime, et keegi oli meie autokuuti sisse murdnud ning läinud olid mu kohver, me seljakotid, mõned autoasjad ja kõige otsa muidugi ka laenuks saadud swagid :( Mure oli ilmatu, eelkõige just swagide pärast ja nädalavahetuseks plaanitud matkale polnud enam isu minna. Swagide omanik võttis asja palju rahulikumalt ja õhtul helistas juba entusiastlikult: ta oli meile uued swagid leidnud :D Reedel peale tööpäeva lõppu sõitsime mõneks päevaks 430 km kaugusele Flinders'i mäestiku rahvusparki.
Teine õnnetus oli avarii ühel päeval teel töölt koju. Kahjuks sai autoke niipalju viga, et kuigi tundus, et ta sõitis sama tublilt edasi, eelistas kindlustus ta raha vastu endale võtta ja meie pidime oma kalli autoga hüvasti jätma.
Uue auto otsimine oli pisut peavalu. Tagantjärele hakkasime Archiet veel rohkem hindama ja Adelaide'i kehv valik oli parasjagu frustreeriv. Lisaks kõigele tuli meil jätkuvalt iga päev 50 km kaugusele tööle käia. Õnneks Adelaide'is headest inimesest puudust ei ole. Laenasime sõprade autosid, lasime ennast tööle viia, paariks päevaks rentisime auto. Lõpuks jõudsime 6 erineva autoga tööl käia, aga leidsime ka endale uue uhke masina.
Jõulud olid sel aastal ilmselgelt pisut teistmoodi. Jõululaupäeval mahtusid päevaplaani kõigepealt uisutamine, siis rannas peesitamine.
Nädal enne oli ka suur austraalia eestlaste jõulupidu. Askeldasime tublisti köögis ja nautisime koori etteasteid ja head jõulutoitu.
25. detsembril oli majas seljakotiränduritele suur lõunasöök Thomase ja ta naise poolt. Nii kaunilt kaetud lauda polnud meil seal enne olnud :)
Peale lõunasööki praktiliselt veeresime auto peale ja sõitsime töökaaslaste juurde järgmisele suurele söömale. Meil oli tööl väga tore supervisor, kes oli just mõned kuud varem Eestis trippimas ka käinud. Ta isa töötab samuti samas kohas ja nad lahkesti kutsusid meid enda juurde. Saime süüa, juua, Mölkky-t mängida ja ööseks jäime nende karavani.
Ja siis sai aasta läbi.
Jaanuari alguses sai päevapealt meie töö läbi. Rõõmustasime, et olime nii kaua tööd saanud ja samas ka selle üle, et see oli lõpuks läbi.
Võtsime nädala, et auto reisivalmis teha ja kokku pakkida ning käisime enne lahkumist veel McLaren Vale'is veine mekkimas ning tegime veel ühe vahva reisi Adelaidest lõuna poole, ja veel muud (Hahndorf, Port Adelaide ja austrid).
Lahkusime jaanuari keskel ühel esmaspäeva pärastlõunal ja olime üsna nukrad. Seda küll mitte kauaks, sest uued seiklused ootasid ees.
Nagu näha, olen ma blogi kirjutamisega kaheksa kuud maha jäänud. Et natukene kiiremini ajas edasi reisida, ei hakka ma eraldi tööst kirjutama. Kirjutada oleks küll, aga Külli on selle juba mõnda aega tagasi oma blogis kenasti ära teinud ja meie tööst võib pikemalt lugeda siit: natuke tööjuttu.
🔆🔆🔆
