IKARIA!

Päev rannas - Gialiskari

Ikaria pidavat olema maagiline koht. Inimesed elavad keskmiselt saja aastasteks ja kõik on kogu aeg õnnelikud. Ja siis veel muidugi on seal kõige kuulsamad panigyrid... Peale lihavõttepuhkust oli mu viimane soov veel enne minekut Ikarial panigyril ära käia. Mul oli viimane täitsa vaba nädalavahetus, seega pühapäeval hüppasime praami peale ja õhtul jõudsime Ikaria tähtsuselt teise linna Evdilosi. Johanna on Ikarial päris mitu korda käinud, nii et seadsime sammud tema valitud randa linna kõrval ja magasime hommikuni mõnusat und (mõned seltskonnast vaidleksid vb vastu). Meie rannakeselt oli praamisadamale ideaalne vaade ja panigyri pidi toimuma täpselt meie kohal kirikus. Super! Esmaspäeval hääletasime Gialiskarisse, et keskpäeval ühes mõnusalt hipilikus kohvikus hommikust süüa ja siis Ikaria kõige ilusamasse randa. Plaanid olid tegelikult palju suuremad, aga läksime aeglaselt kulgeva kohaliku eluga kaasa. Meri oli ägedalt kuri ning hüppasime tundide kaupa üle pea käivates lainetes ja magasime liival ning käisime gyrost söömas. Kui päris aus olla koosnes kogu meie reis selle hetkeni söögist-joogist, magamisest ja meres olemisest, aga niiiii mõnus oli! Õhtuks jõudsime tagasi oma esimesse randa, ootasime seal, et pidu pisut käima läheks ja kui muusika juba üleval valjemaks muutus, läksime panigyri platsile. Nende sadade kreeklaste seast leiti meie välismaised näod üsna ruttu üles ja mingi hetk toodi meile kuskilt letist hunnik klaase (sellised suurte shotiklaaside laadsed, millest nad siin tavaliselt veini rüüpavad) ja pudel veini, tere tulemast Kreekasse :) Aga tantsimine ei hakanud enne 11, millest oli väga kahju, sest me pidime üsna pea praamile minema, aga natuke sai ikka samme jälle harjutatud. Kõik veinid hävitasime ära, mis meil olid, leidsime kanada-kreeklastest sõbrad endale ja iga natukese aja tagant pidi keegi alla randa minema, magavat Johannat kontrollima ja vaatama ega praam veel ei paista. Me ei tahtnud enne sadamasse minna, kui praam tulekul, sest tavaliselt jääb see hiljaks. Mingi hetk üks meie uutest sõpradest mainis, et siit näeb praami alles siis, kui see on lahkumas. Aaaaa, paanika! Üks tiim alla Johannat äratama, teine ees praami püüdma! Praam pidi minema 1.40, meie hakkasime kl 2 jooksma. Kaheksakesi jooksime alla linna poole, väike vint sees ja võhm suurest tantsust täiesti väljas, seljakotid, magamiskotid ja mis kõik veel igas ilmakaares tilpnemas! Linna kohal näeme, et praam keerutab sadama sissekäigu juures, aga aru ei saa, kas tuleb või läheb! Nii absurdne lihtsalt, kõige naljakamad 15 minutit vist üldse :D Aga praam oli muidugi alles sadamasse tulemas ja oleksime sealt rannast täpselt sama pilti näinud ja natuke oleks võinud selle paanikaga tagasi hoida, aga ega üle 10 minuti hiljem lahkuda ei oleks tohtinud... Kokkuvõttes saime enam-vähem terve ekstra tunni oma süsteemiga pidu nautida :)

Minek:

Olek:

Tulek:

Igal juhul oli väga õnnestunud trip ja nii äge, et ma saan lihtsalt teisele saarele peole minna ja hommikul kl 7 tagasi jõuda ja kontori suunas hääletama hakata. Mul oli õnneks vaba päev, siukse peavaluga ei anna mingit tööd teha, aga keskpäevaks pidin ikka jälle inimeseks saama, sest Nailah tuli lennujaama ära saata. Uskumatu, et ta on läinud. Olime detsembri lõpust saati toakaaslased ja nüüd.. Emma kolib tema asemele ja ta on tore ja teine toakaaslane Tatjana on ka super, aga väga veider on! Kahe nädala pärast olen mina ka läinud siit. Samose nautimiseks on veel 12 päeva jäänud! Aga hetkel on Tatjana Thessalonikis puhkusel ja Margaux ja Noelia hoopis paar päeva siin enne kui Emma sisse kolib, nii e kõik on pea peal ja tagurpidi ja valesti...

PS. Selle kojutulekuga on ainult see mure, et olen 30+ temperatuuridega liiga ära harjunud. Eile õhtul tundsin, et veits jahe on ja tahaks jakki peale. Pärast nägin, kraadiklaas näitas 25 kraadi... Mis ma Eestis veel teen?