Eelmise aasta jaanuari alguses täitus mul mu esimene aasta Austraalias. Õnneks oli teise aasta viisa kohe käes ja seiklus võis jätkuda. Peale Roseworthy's viljatöö lõpetamist oli järgmiseks plaaniks veinitöö Milduras, mis on Adelaide'ist umbes 5 tunni sõidutee kaugusel. Aga miks minna otse, kui saab ringiga? Kasutasime kahe töö veahepealset aega, et mööda rannikut Melbourni suunas trippida ja sõitsime kauaräägitud Great Ocean Road'i läbi. Oleks tahtnud öelda, et kulgesime mööda ookeanirannikut, aga päris nii see ei läinud. Alustasime esmaspäeval üsna hilja Adelaide'ist sõitu ja juba järgmisel hommikul saime kõne, et töö koolitus on reedel ja neljapäeval peaksime narko ja alko testid ära tegema. Testid saime õnneks reede peale lükatud, aga aeg oli sellegipoolest korraga väga piiratud. Jõudsime reedel sinna õigel ajal kohale, läbisime edukalt oma testid ja siis kükitasime KAKS NÄDALAT ja ootasime, et tööle lõpuks kutsutaks. Ühe väikse reisi tegime veel selle kahe nädala jooksul, aga niiii väikse, sest kogu aeg aeti mingit udujuttu, et ülehomme.... Ma olin üsna kuri, et selle jaoks olime siis oma ookeani kulgemise reisi suht kiirustades ära teinud (kuigi lõpuks oli hea töö ja jäime väga rahule).
Esimesel päeval sõitsime nii palju kui valget aega oli. Teele jäid ilus maastik, hiiglaslik homaar ja kiire peatus mere ääres. Ööseks jäime kuskile linnakesse ja nii mõnus oli jälle katusetelgis põõnata!
 |
| Teepeal saime kodust tulnud jõulupaki sisuga maiustada |
Hommikul käisime läheduses koobastes ja seal saimegi telefonikõne reede kohta, ülejäänud päeva lihtsalt sõitsime. Korra jäime ilusas kohas seisma ka, seal sai väikse kõrvalepõike mööda ühesuunalist teed teha. Hea oli, et otsustasime minna, sest poolel teel peatasime auto ja nägime puulatvadesse vahtivaid inimesi. Vaatasime ka ja seal olid koaalad!
 |
| Koaalad kuskil puu otsas |
Aa, vaatasin praegu pilte, Mount Gambier läks täitsa meelest ära! Nii ilus ja hoolitsetud linn, veetsime pool päeva seal. Linn on ehitatud kunagise vulkaanikraatri ümber ja kraatri on täitnud ebamaiselt sinine vesi. Linnas on mõnes kohas karstikoopad sisse vajunud ja neisse on tehtud ilusad salaaiad.
Õhtul jäime väiksesse telkimiskohta ja seal anti kaart kohalike toidu- ja joogitootjatega. Ümbruses oli näiteks mitu juustutehast ja viskitehas. Viskikoht ei olnud väga kaugel, kuid kahjuks tundus et meil poleks selle jaoks hommikul aega ja läksin nukralt magama. Hommikul selgus aga, et meil võib ühe rehviga probleeme olla, kuidagi väga tühi oli. Sõitsime lähimasse linna ja autotöökoda oli kahjuks suletud, kuid seesama viskikoht mitte! Ja täitsime rehvi ka ära ja tundus, et peab.
Edasi jõudsime juba ookeaniäärsete vaatamisväärsusteni. Ja see üks päev kui meie seal olime polnud peaaegu midagi näha! No natuke ikka, ilus oli, aga pisut ebaõnn. Teadupärast eelmise aasta jaanuaris oli veel suur osa Austraaliast leekides ja kuigi Adelaidis jäi see meist üldiselt kaugele, siis selle reisi jooksul sõitsime ühest suurest põlenud alast mööda ning läbi paksu sudu polnud vahepeal teed üldse näha.
Õhtuks jäime ühe aussi tüübi juurde, kes paar korda Kununurras meiega samas karavanipargis ööbis. Ta sõidutas meid veits oma lemmikkohtades ringi ja nautisime ookeanivaatega mullivanni luksust.
Järgmisel päeval tuli kõvasti sõita. Üks osa teest oli veel väga ilus lõik Great Ocean Road'i ja ka ilm oli parem. Seejärel jõudsime juba Melbourne'ile väga lähedale, aga kahjuks selleks aega ei olnud ja keerasime autonina põhja Mildura suunas. Õhtuks jäime ühe linnakese staadioni taha kämpima ja järgmisel päeval sõitsime veel viimase jupi Mildurani ja tutvusime oma uue töökohaga veinitehases.
Selle reisiga tegime tutvust meie jaoks uue osariigi Victoriaga. Victoria on Austraalia üks väikseimaid osariike kuid kõige tihedama asustusega. Kuskil 24 inimesega ruutkm kohta on rahvastiku tihedus Eestile väga sarnane, eriti võrreldes Austraalia keskmisega: 3 in/km2. 6,6 miljonist inimesest kolmveerand elab osariigi pealinnas Melbourne'is ja selle ümber.
Mildura asub Victoria ja New South Wales'i osariikide piiri peal Victoria poolel. Osariike lahutab Austraalia pikim jõgi Murray (2508 km). Meil oli juba detsembris Adelaide'is olles Mildurasse tuba valmis otsitud ja tööl hakkasime käima teisel pool jõge 20 minuti kaugusel.
Vahepeal kui veel töö algust ootasime, käisime Grampians'i rahvuspargis. Poolel teel sinna tuli meelde ilmaennustust ka vaadata ja oh õnne, meid olid ootamas paduvihm ja äikesetorm. Õnneks sadas kogu järgmiseks päevaks lubatud vihm juba öösel maha ja järgmisel päeval oli ilm radade läbimiseks väga hea. Käisime The Pinnacle nimelises kohas, kus (hull)julgemad saavad ägedaid pilte teha ja teele jäi huvitavaid kohti nagu Silent Street. Nägime vaateplatvormide vahel sõites ka ilusaid vaateid! Ümber mäestiku keskse osa, põhilise linna Halls Gap'i ja selle kohal oleva paisjärve läks umbes 10 km ühesuunalist teed, kus sai mägist sõitu nautida.
Lubasime endale ka pisut luksust ning ööbisime köetava basseiniga karavanipargis ning õhtustasime linnas õllepruulikojas. Nämm!
Järgmisesse päeva mahtus veel matk mäestiku kõrgeima tipu Mt William'i (Duwil) otsa - 1167m. Selleks päevaks oli ilm juba väga ilus ja nägime kõrgelt kaugele.
Tagasisõiduks valisime pisut teise tee ja nägime veel koskesid ning kogu piirkonda teiselt kaljunukilt natuke teise külje alt :) Ööseks sõitsime enamuse teest Mildurani ära ja jäime mõnusa järve äärde ööbima.
 |
| Tagasivaade Halls Gap linnale ja paisjärvele |
 |
| Väga pop koht, paljudel olid suusatamiseks paadid ka |
 |
| Hommikul esimene vaade |
Edasi ei olnudki muud, kui töö algust oodata. Suutsin veel enne mingi müstilise haiguse endale külge hankida, aga õnneks jõudsin õigeks ajaks enam vähem paraneda. Kirjutan tööst ja muidu Mildura elust järgmisel korral. Ega elust vist palju ei olegi, põhiliselt kirun majaomanikku.
🔆🔆🔆
