Panigyri!

Pythagorios oli eile panigyri, üks parimaid, kus ma siiamaani käinud olen! Terve maja läks kohale ja saime palju tantsida! Ilmad on siin nii mõnusad ja õhtud nii soojad, mitte millegi pärast ei pea muretsema. No seda peab ikka meeles pidama, et järgmisel hommikul tuleb tööl olla, päris mitmed võtsid juba ennatlikult tänase päeva vabaks. Ma panustasin lihtsalt inimlikul kellaajal tagasi tulemisele ja peaaegu õnnestus ka. Tatjana magab ikka veel, lõuna kohe käes, aga ta tuli ka kuskil hommikul alles. Toas oli nii palav, et ma magasin rõdul jälle, aga Tatjana oli mu tühja voodit nähes päris paanikasse sattunud. Ajas kell 5 hommikul terve maja üles ja kuulutas kõigile, et minuga on vist midagi juhtunud ja ma olen kadunud, ma ise ei kuulnud muidugi midagi! Õnneks kõigil ei jooksnud mõistus niimoodi kokku ja mu "peidukoht" avastati üsna ruttu :)

Arghh, 't' täht ei taha üldse hästi töötada hetkel!

Eile sain kinnituse, et mul on olemas luba ainult poolest mid-termist osa võtta ja peale kahte päeva sealt koju lennata, seega on Ateena nüüd plaanis! Mul on veel üks korralik kuu aega aega, et Kreekat nautida, aga juba hakkab enam-vähem lõplik ajakava välja kujunema. Nädalavahetused on juba kõik kinni (ja neid on ainul 4 veel!), puhkusepäevad tuleb veel ülemusega kinnitada, aga pmst paberil on kõik juba kirjas ja 20. juulil asun Ateena poole teele. Võib-olla kolin isegi kahe nädala pärast juba baasist välja, aga see selgub hiljem.

Eile oli natuke stressirohke hommik, sest pidin Vathysse hülgevahti minema, aga midagi oli kindlasti vaja kontoris enne ära teha ja internet oli sama halb nagu alati ja ülemusel jube kiire jne, aga lõpuks olin rannas õhtuses vahetuses ja üks mees tõi meile külmad õlled (kas ma olen enne maininud, et inimesed on siin hästi lahked ja politseinikud tõid meile vett ükskord ja restodest tuuakse tavaliselt vett ja üks tädike tõi virsikuid ükskord ja osad on üldse puuviljavaagnaid saanud...) ja külm jook oli seal hullus palavuses väga hea. Aga ega see vist päris lubatud ei ole niimoodi tööajal... Igal juhul, mida kunagi kunagi tavaliselt ei juhtu, meie väga kuri organisatsiooni direktor tuli vaatama, kuidas meil läheb. Me teesklesime, et neid õllepudeleid ei ole olemas ja tema ka vist, ma teesklesin, et teen parasjagu märkmeid hülge käiumisest. Ta tegi meist paar pilti, kus pudelid täpselt varju jäid ja läks ära. Živjeli/terviseks selle peale.

To the end of the world!

Kuskil saare all paremas kõige kaugemas nurgas on koht nimega "Taverna at the end of the world". Tahtsin juba ammu sinnakanti nädalavahetuseks minna ja no kes suudaks sellisele kiusatusele vastu panna, oli aeg maailma lõppu hääletada!

Kolmekesti jõudsime üsna ruttu saare teise otsa. Nautisime teel mägiseid vaateid ja Kamposesse jõudes jalutasime randa nimega Psili Ammos (tõlgitult 'peen liiv', tean saarel kolme sellenimelist kohta, aga seni olin ainult meie baasi lähedal Psili Ammoses käinud). Tüübid, kes meid kohale viisid, peatusid ühe beach bari ees - autojuht oli selle omanik ja teine tüüp DJ, ning kutsusid õhtuks peole. Etteruttavalt võin öelda, et mina sinna peole ei jõudnudki, sest jäin baari ees magama ja ärkasin alles hommikul...

Psili Ammosesse jõudsime kuskil 5 ajal. Käisime ujumas, mängisime kaarte ja ootasime teisi 2 reisikaaslast järgi. Olime neid kuskil kolmandiku tee peal tee ääres näinud, aga kella 6 ajal saime järsku sõnumi, et nad on mingi autoga tagasi Pythagorioni läinud ja istuvad neid sõidutanud kuttidega baaris, kas on üldse mõtet enam tulla? Aga kuna oli vaja suve algust tähistada ja maailma lõpp vallutada ja Psili Ammoses ära käia, siis suutsime neid ikka veenda ja enne pimedat jõudsid nad umbes 5 autoga kohale. Rannas ei olnud peale meie õhtu lõpuks mitte kedagi ja me nautisime suve algust ikka täiega! Taevas oli ka nii tähti täis... Vahepeal ulpisime vees ja vaatsime niisama tähti, tegime tantsupidu ja istusime niisama. Enne südaööd võtsime jälle teekonna Kambosesse ette, aga baarini jõudes tundus, et tulime liiga vara. Mingid tüübid istusid baari ees ja lubasime poole tunni pärast tagasi tulla. Kõrval resto ees olid ülimõnusad sunbedid, nii et viskasime ennast sinna lebosse. Järgmine hetk oli kell umbes 5 midagi, ärkasin selle peale, et keegi kuskil oksendas ja tõusva päikese esimeste kiirte valguses tundus, et A. on väga purjus. Järgmisena ärkasin 9 ajal, sest magamiskott hakkas jalgade külge sulama ja aeg tundus paras, et ujuma minna. A. oksendas endiselt. Üks onu restost tuli ja küsis, kas kõik on korras. Ütlesin, et on küll. Onu ütles, et turistid tulevad varsti. Ütlesin, et korjame oma asjad enne kokku, no problem. Onu vaatas uuesti A. poole, kes kükitas ühes sunbedi otsas ja tegi aeg ajalt mingeid häälitsusi. Küsis uuesti, kas kõik on ikka korras. Täpselt sel hetkel keeras A ennast tooli pealt maha ja jäi nagu meritäht käed jalad laiali oma okse sisse vedelema. Vaatasime teda kaks hetke koos vaikides, siis ütlesin, jaa kõik on ok, me hakkamegi minema. Pärast kuulsin, et kaks tükki meist olid väga pika peo eile maha pidanud ja baariomanik oli lahkelt jaganud rohkem alkoholi, kui organism taluda jõudis. Vist oli hea, et ma enne juba magama jäin :)

Igal juhul A maailma lõppu ei jõudnud. Korjasime kõik asjad kokku, A kolis kuskile turistide eest varjatud kohta puu taha magama ja me hakkasime hääletama. Autosid oli minimaalselt ja jalutasime palju! Palav oli, palju üles-alla teid, teekond tundus üsna lõputu. Vahepeal jõudsime kuskile randa, kus sai ujuda ja siis veel viimased 3 km. Taverna maailma lõpus oli väga kaunis! Võtsime väga väga külmad joogid ja seejärel natuke süüa, pärast läksime mööda kauneid treppe alla mereni ja katsusime varbaga ka, aga kuna aeg liikus väga kiiresti ja meil oli vaja A.ga uuesti kokku saada, Ormoses käia ja enne ööd tagasi jõuda, siis ujuma ei läinudki ja alustasime pikka jalutuskäiku tagasi. Söögiks võtsime fetaga täidetud suvikõrvitsa õied ja täidetud paprikad :)

Ormos on väga armas koht. Varem olen sealt ainult pimedas läbi sõitnud, nüüd ka peatusime ainult jäätise ja väikse jalutuskäigu jaoks. Oleks võinud tänase ka vabaks võtta, sest õhtul hakkas seal jaanipäeva tähistamine... Tagasi saime kõik 5kesi ühe pick-upi kastis ja neid pick-upe jään kindlasti siinsest elust igatsema!

Mid term

No nüüd juhtus selline asi, et Kreeka National Agency otsustas ellu ärgata ja meile viimaks vahekohtumise korraldada. 21-25 juuli. Ja minul rõõmsalt piletid 23. juuliks ära ostetud. Kuupäevi muuta ei saa. Ma ei usu, et see training mingi hull põnev on ja niikuinii Ateena rõvedalt palav ja vastik suvel, aga nii hea oleks veel korra näha neid inimesi, keda ma novembris saabumisjärgsel koolitusel nägin ning veits teisi sõpru Ateenas ja lisaks, kui osad lähevad siit koolitusele, teised on siin... Jube vastik selle head aega ütlemisega jne.. Halb ajastus, ma ütlen!

Nailah hakkas täna täie hooga pakkima.Võttis päeva vabaks ja lagastas terve toa täis ja viskas asju minema ja sortis riideid ja mida kõike veel. Päris hirmus kui aus olla, liiga reaalne. Ja Adam läks ära. Ostis üleeile Ateena-Londoni pileti ja eile läks praamile. Lõunapausi ajal käisime veel koos ujumas, viimast korda, vähemalt mõneks ajaks. Ryan istus kail ja mängis kitarri ja me mägisime, et me oleme vaalad ja pritsisime vastikult soolast vett taeva poole ja olime muidu lollakad ja siis ta võttis oma kolm kotti, kitarri ja surfilaua ja istus taksosse ja sõitiski ära praami poole. Ma läksin tagasi kontorisse... Õhtu enne oli pidu ka, algul minu toas, siis Tomi toas ja siis ühed õlled lähedal hotellis ja siis kogunesime kõik (oma 20 inimest) kontorisse ja vaatasime miljon totakat youtube'i ja muud videot ja läksime ilmselgelt liiga hilja magama. Eile õhtul oli istumine Pythagorios, sest Rachel, mu ammu siit minema saadetud toakaaslane (kellega meil btw on keelatud suhelda..!) otsustas ka lõpuks saarelt lahkuda. Ta tagasitee Prantsusmaale tuleb üks äärmiselt põnev seiklus praamidega läbi Kreeka ja Itaalia vete ja paar nädalat mööda Lõuna-Itaaliat. Veetsime waterfrondil baaris palju aega ja nii palju inimesi tuli kohale ja kõik olid nii rõõmsad! Jäime sinna ikka väga kauaks ja lõpuks kui oli nagu liiga kaua istutud, siis tulid juba tantsima minemise jutud ja... No pikk jutt lühidalt, palju ouzot ja väga vähe und :D Ja kontoris on kõik pirnid jälle katki ja otsas omadega, nagu üks pime koobas. Varjabki väsinud nägusid.

Pool party, camping ja muu nv stuff

Niisiis, kirjutamisega olen laisaks läinud. Palju on vahepeal juhtunud, samas mitte midagi. Eelmine nädal venis nagu tatt, esmaspäev oli tore ja vaba, aga 4 päeva tööl tundusid igavikuna. Niipalju kui sain, olin väljas, liiva analüüsiks kühveldamas või snorgeldamas, aga no ikka jube kaua võttis see nädal aega! Ja nüüd nädalavahetus jälle möödas nii, et ei saanud arugi peaaegu. Nüüd tundub, et võib-olla oli tegu mingi üleüldise väsimusega, sest sel ajal kui kõik reedel täiskuud ja 13. kuupäeva tähistasid, võitlesin mina vastiku ja niitva peavaluga, mis minu puhul ei ole absoluutselt tavaline. Paar korda ronisin voodist välja ja vaatasin ka, mis toimub, aga kadusin tagasi ammu enne südaöist suplust. Viimastel nädalatel oleme palju rõdudel aega veetnud, raske oli teiste naeru taustal kannatada, aga vahepeal liikus hunnik inimesi minu rõdule ka, nii et istusin seal tuima näoga. Isegi nii halva enesetundega oli hea näha, et kõik on nii õnnelikud ja kuna läksin vara magama siis ärgates, kas siis õnnelike inimeste või pika pika une tõttu, tundsin ennast nii hästi... (mini-peavalu välja arvata). Laupäeva hommikust saati ei ole mitte miski suutnud mind vihastada, kurvastada või muul viisil mu tuju rikkuda. Tegelikult võib asi ka selles olla, et kuskil sügaval ajusopis saab mingi osa minust aru, et suvi on kätte jõudnud ja kojuminek pole ka kaugel, kogu see ülemuste idiootsus ja kontorikoobas hakkavad nii tühistena tunduma...

Sel nädalavahetusel (14-15.06) käisime Samose idaküljel tšillimas. Laupäeva hommikul olin ülemustele abiks kalameestega kohtumisel, see oli ok. Käisime vaatasime natuke hüljest ka ja peale päikeseloojangut liitusime lõpuks teistega rannas. Hull jamamine oli autoga ja kottidega ja inimestega ja poeskäiguga jne, aga lõpuks olime kõik õnnelikult kohal. Mul oli üsna suva ka, kas ja millal, igalpool oli tore :) Ma ei olnud seal rannas enne käinud, nii et hommikul rannast tagasi sõiduteeni matkates võttis natuke hinge kinni küll, kus küngaste äärtel me öösel pimedas sinna saamiseks kõlkunud olime. No worries, ma arvan, et ühtegi eluohtlikku kohta ei olnud, kõik laskumised olid põõsastega kaetud jne, aga haiget oleks ikka saanud.. Rand ise oli üsna suletud ja väike laheke, vaatega otse Kusadasi linna tuledele. Nii sürr oli istuda varbad vees Kreeka saarel ja mõelda, et kõigest paar kilomeetrit vett eemal on Türgi inimesed, hoopis teine keel ja teine elu...

Hülgega

Pühapäeval ärkasin kl 9 selle peale, et päike paistis näkku ja magamiskotis muutus vastikult palavaks. Aga paremat äratust oleks raske välja mõelda, tõusin üles ja kaks sammu ning otse ujuma! Kell 10 oli palavus juba talumatu! Üsna varakult läks enamus pagasist ja kolmandik inimestest autoga tagasi Vathysse, et hülgel silma peal hoida, meil ei olnud muud teha, kui soojas läbipaistvas vees vedeleda ja kiviklibul leboda. Ühe ajal otsustasime hakata kalataverna poole liikuma, Paleokastrosse. Halb valik! Ilmselt poleks hullu olnud, kui oleksime plaanipäraselt mööda 3,5km matkateed sinna läinud, aga mingil põhjusel lõpetasime 2h mööda asfalti kõmpides, terve aeg 30+ kraadi ja mitte ühtegi varju! Tavernasse jõudes otsustasime ennast korralikult premeerida ja sõime umbes 7 sorti erinevat kala, kõrvale tsipouro rohkete jääkuubikutega :)

Eelmisel nädalavahetusel (7-8.06) lahkus jällegi päris palju inimesi. Enne minekut oli basseinipidu kõige lähemas hotellis (pool minutit jalutada!) ja kuna neil veel külalisi majas ei ole, siis võisime nende grilli kasutada ning ükskõik, mis kellani pidu pidada. Pühapäeval käisime ühes rannabaaris, kus kaks endist vabatahtliku tööle hakkasid ja pühapäeva õhtul tegime Kariibi mere piraatide filmimaratoni. Kostüümid selga, rumm külmast välja ja joomisreeglid selgeks... Unustasin küll kõigile meili sel teemal saata, aga üllatavalt paljud olid riietuse ja meigiga natukenegi vaeva näinud. Kl 5 hommikul lõpetades olime veel 5 vaprat alles, kuigi viies magas nii sügavat und põrandal, et ei kuulnudki, kuidas me teleka kinni panime ja tubadesse kadusime. Igal juhul oli väga vahva ja järgmine maratoniplaan on ka juba valmis ;)

Basseinikal hüppasime ühe soome neiuga esimestena vette. Järsku tuli meelde, et ma ei viitsinud ju kotti kaasa võtta ja haarasin jookide jaoks viieka kaasa. Katsusin rinnahoidja seest - läinud... Pime ka juba, nagu midagi oli seal basseinipõhjas, päris kindel ka ei olnud. Igal juhul sai bassein tänu mu viieka jahile kiiresti sukelduvaid poisse täis ;)

 Piraadid. Lõpuks oli meid väikses elutoes u 15, nii et õhk meie pisikeses toas muutus üsna kariibiseks :/

 Teel Potokaki randa

Esmaspäeval ütlesime head aega neljale toredale inimesele, kelleta siin ei ole enam sama...

Vikerkaar

Samos on ikka ilus. Kirjutasin reisilt tagasi tulles, et nägin kõige ilusamat vikerkaart üldse! Internetis on üks pilt sellest, milline see välja nägi, kui päike loojuma hakkas:

http://epod.usra.edu/blog/2014/05/sunset-rainbow-over-samos-island-greece.html