Endiselt oktoober

Peale Lissaboni võtsin vähe rahulikumalt, olin kodus ja käisin jooksmas. Kõikide põlengute tõttu sadas taevast tuhka ja oli üsna kole. Muidu, leidsin endale õhtuteks natuke lisategevust: teisipäeviti on ühes toredas kohas, Casa da hortas, itaalia keele õhtu ja neljapäeviti sealsamas portugali keelevahetus. Peale Lissaboni nädalavahetust käisin esimest korda. Itaalia keeles on tavaliselt umbes 10 inimest, itaallased ja pooleldi itaallased suuremas osas. Üldiselt tunnikese räägime niisama juttu, siis mängime mõnda mängu ja umbes 9 saab nö ametlikum osa läbi ja sööme koos õhtust. See ei ole päris söögikoht, pigem nagu kogukonna- või kultuurikeskus paljude vabatahtlikega. Igal lõunal ja õhtul teevad nad häid vegan toite kohalikest toorainetest :) Olen seal nüüd tublilt peaaegu iga nädal ikka käinud. Arusaamisega ei ole suurt probleemi, aga pole nii ammu itaalia keeles rääkinud, et lausete moodustamiseks on vaja pingutada. Esimesel korral üle kolme tunni itaalia keeles võttis ikka päris läbi. Lõpuks koju sain, olid sakslased Lissabonist tagasi jõudnud ja veetsid viimast päeva Portugalis, kuid mul oli 0 energiat, et nendega veel aega veeta.

Kuna itaalia keeles oli nii tore, läksin neljapäeval ka portugali keele õhtule. Seal on palju rohkem rahvast ja tegevused toimuvad vastavalt tasemele kolmes erinevas grupis. Erasmuse inimesi seal palju ei ole, ja keskmine vanus ka kõrgem kui Erasmuse pidudel, üldiselt alates 25 aastased, 60ni välja. Mulle meeldib. Portugali keelde suutsin ka oma toakaaslase ja teisel korral Anne kaasa tõmmata. Me istume seal täitsa algajates :D Peale väikest algelist enesetutvustust loeme kamba peale ühe portugalikeelse laulu ette, tõlgime kohaliku tüdruku abiga ära ja lõpetuseks siis kuulame ka. Ja siis õhtusöök. Olen siin nüüd juba niikaua olnud, et hakkan portugali keele kõlaga harjuma ja arusaamine on kõvasti arenenud. Ise kahjuks veel suurt midagi öelda ei oska, aga eks selleks need õhtud ongi :)

Casa da horta toit

Matkamise igatsus aina kasvas ja lõpuks leidsin ajutise leevendusena, et mööda mere äärt läheb kilomeetrite kaupa mõnus laudtee. Hea seegi :) Laupäeva hommikul otsustasin selle üle vaadata ja sõitsin rongiga pool tunnikest Portost lõuna poole. Vaatamata üsna tugevale tuulele oli ilm täpselt parasjagu soe ja ookeanilaineid oleks võinud vaatama jäädagi! Rahvast oli seeeest üsna vähe ringi liikumas ja nautisin poole ajast üksindust (kajakad välja arvata). Sõin mere ääres lõunat ja reaalselt, see oli kõige parem burger, mida ma siiamaani Portugalis saanud olen. Kuigi inimesi oli vähe, oli iga paari kilomeetri taga kohvikute näol meeldetuletus, et ega ma ikka kuskil väga üksildases kohas ei ole. Eks tegin siis vahepeal kohvipeatuseid ja muidu mingi mustmiljon pilti. Jõudsin täpselt päikeseloojanguks Douro jõe suudmesse ja sealt oli veel ainult tunnike, poolteist koju. Kokku tuli hea 25 kilomeetrit :)

Tahtsin varakult koju jõuda, et enne õhtut peoks puhata, kuid Askhati kaks kasahhi sõpra olid külla tulnud. Õnneks käisin koju jõudes esmalt pesus ja teistega enam samale tasemele ei jõudnudki, aga mängisime oma lemmikombinatsiooni kahest joomismängust ja tulemused olid ilmselgelt katastroofilised. Jõudsime siiski peole, kuskil majas meie poolt tunnike linnast välja jalutada. Ma ei tea, kui palju inimesi neil seal majas täpselt elas, aga neil oli eraldi diskoruum :D Ja ülisuur õu ja üldse hea koht peo pidamiseks. Paar tundi võttis vist aega, aga kuidagi suutsime kõik koos viiekesti sealt jälle koju ka tulla. Maxile läks see pidu päris kalliks maksma, ta oli pärast kaks nädalat haige, aga vähemalt sai ta endale ühe uue lemmiku joomakaaslase Paša.

Pühapäeval käsin lõpuks Francesinhat söömas. Olin seda väga kaua edasi lükanud, sest kuigi ma näen seda iga baari ja resto ees plakatitel iga päev, ei ole see minu jaoks väga kutsuv tundunud. Kaks saiaviilu, vahel kõikvõimalik liha, mida ette kujutada, peale sulatatud kamakas juustu ja rasvaga üle kallatud. See on omaette ettevõtmine. Üks sakslane, kes aeg-ajalt meie juures peatub, on suur fänn ja sööb vähemalt ühe nädalas ja läksin siis ka lõpuks kaasa ühte tema lemmikohtadest. Esimene veerand oli täitsa hea, aga poole peale jõudes läks päris raskeks ja viimane osa läks juba teistele jagamisele. Veeresime koju ja seedisime terve ülejäänud päeva.