Hüvasti, Perth

Seekord veetsime Perthis natuke rohkem aega. Käisime veel Robyni juures lõunatamas, tegime kuskil äärelinnas eestlasestega pidu, käisime Australia Day ilutulestikku vaatamas, niisama linna peal ja välikinos. Sain veel korra Yianniga kokku, kellega Kreekas koos töötasin ja kes nüüd Perthis oma doktorikraadi teeb. Siis pakkisime ennast lõplikult kokku ja jätsime seekord meelega võtmed teispoole lukus ust. Aitas küll sellest linnajamast.

Kodutänav prügipäeval

 

Pargi ja kohviku päev

 

"Nii ei saa pilti teha, su nägu pole päikse käes." "Aga nüüd?"

Sõitsime kirde suunas ja veetsime mõned päevad Külli farmis. Tegime Leschenaultia järve ääres suplus- ja lõunapeatuse ja nägin seal senini kõigi veidramat lindu. Eesti keeles ilmselt sultantait (Australasian swamphen, Porphyrio porphyrio melanotus?) on põhimõtteliselt suurte jalgadega kana ja olekult meenutas ta väga dinosaurust. Proovisin ta hiiglaslikke jalgu pildile jäädvustada, aga teistel on internetis sellega paremini läinud.
 

Minu versioon

Etem versioon wikist

Farmi jõudes läksime  esimesel õhtul peale saabumist kängurusid otsima, sest kuigi kohalikele on nad nuhtlus, olin mina siiamaani neid ainult korra kaugelt näinud ja no mille muu pärast ma siis aussi tulin kui mitte kängurude nägemiseks! Sõitsime tasakesi põldude vahel ja Külli näitas mulle, kus ta töötanud oli. Järsku nägime kaugemal põllu peal midagi, mis võis kängu olla. Jäime seisma, punnitasime silmi ja lõpuks keerasime pilgu tagasi tee peale. Keset teed seisis känguru ja vaatas meile otsa! Veeresime talle lähemale ja vaatasime kuidas põõsa tagant tuli veel teine ja siis kolmas. Üks hetk jõudsime liiga lähedale ja nägin silme ees seda õiget Austraalia värki. Tühi sirge punane tee ja neli kängurut üksteise järel seda ületamas! Sõitsime veel päikseloojangu saatel natuke ringi ja varsti ei teadnud isegi enam, palju ma neid kängusid juba näinud olin.

Külli näitas oma chaser bin'i, millega töötas

Teise päeva pühendasime kividele. Külli oli neist esimesi küll juba näinud, aga käisime vaatasime suuri kivimürakaid, mida loodus on kaunilt kujundanud. Järgmisel päeval sõitsime nende suure venna wave rock’i (lainekivi) juurde, kus tuli maksta ja vaadet bussitäie turistidega jagada, aga Elachbutting ja Beringbooding olid täpselt sama head ja neid võis nautida omaette enda ajas 👍

Kuna wave rocki lähiümbruses kuskil tasuta telkimiskohta ei ole, võtsime juba eelmisel õhtul plaaniks, et ööbime siis wave rock’i karavanipargis. Vähemalt saab basseinis sulistada ja 40+ kraadises palavuses oleks see väga mõnus olnud! Aga kell oli veel vähe ja mõtlesime tunni paar edasi sõita. Sõitsime läbi ühe linnakese, teise, kolmanda... Kuna neil basseini ei olnud, tundus õhtule jäämiseks endiselt vara. Tegime väikse kõrvalepõike tin horse highwayle, teele, mille äärde igal aastal uus metallijääkidest hobune püsti pannakse. Ja siis hakkaski juba hämarduma ja jõudsime sihtkohta. Esimese hooga sõitsime ühe tänavaga linnast otse läbi ja ei ühtegi inimest, autot ega karavaniparki ei näinud. Keerasime otsa ringi ja saime aru, et see tühi tolmupõld keset mahajäetud asulat mingi välipeldikuga, kust me juba korra mööda sõitsime, see ongi see. Ja see meile ei sobinud! 50 km kaugusel Dumbleyungis oli järgmine karavanipark ja otsustasime parem edasi sõita. Ka see asus lihtsalt ühel avatud platsil keset linna, aga nägi viisakas välja ja üks karavan vanema paariga oli juba ees. Telkide jaoks oli ühes nurgas ka muruplatsike, piknikulaud mugavalt kõrval :) Edasisõidu plaan oli sõita läände, uuesti Donnybrooki ja Margharet Riveri kanti, aga google mapsi vaadetes selgus, et otse alla Albanysse sõita oleks sama maa. Albany, või õigemini selle kõrval olev Bluff Knolli nimeline mägi oli eelmise reisi ambitsioonikaima versiooli lõpppunkt. Otsustasime järgmisel päeval hoopis  sinnasuunas sõita ja sealt mööda rannikut Donnybrooki minna.

Ootame keset inimtühja teed rohelist tuld

Hommikul sõitsime Dumbleyungi soolajärve äärde, kus kunagi kiiruserekord püstitati (444,71 km/h). Ilm oli üsna hall, aga lootus jäi, et läheb selgemaks. Sõitsime Wagini nimelisse linnakesse, kus endalegi üllatuseks veetsime päris pika aja kohalikus vabaõhumuuseumis, kuhu oli kokku veetud erinevaid vanu hooneid (pank, postkontor, general store, kogukonnakeskus, farmeri savionn jne) ja masinaid (traktorid, tuletõrjeauto) ning näidati piirkonna asustamise ajalugu. Sissepääs maksis vaid mõned taalad ja sinnakanti sattudes on kindlasti külastamist väärt! Siis me veel ei teadnud, aga Waginisse tulime veel olukorra sunnil hiljem tagasi ja teisel korral sai sellest meie seiklustel üks väga oluline ja pöördeline punkt.

Dumbleyungi järv, natuke värvi halli päeva

Wagini muuseumis

Õhtuks olime valinud tasuta telkimisplatsi ookeani ääres, aga Mt Barkeri juures sai udust juba korralikum vihm. Tõmbasime teeäärsesse puhkekohta ja tegime mõttepausi. Eelmine vihmaga telkimine veel värskelt meeles, uurisime, mis seis õhtuks Albanys hostelitega on. Lõpuks otsustasime siiski, et väike vihm ja torm on ikka eri asjad ja suhkrust me ei ole, ja sõitsimegi ookeani äärde. Käisime Albanys veel poest läbi ja ostsime vihmakeebid, tarbi ja pisut liiga vänge hallitusjuustu. Tegemist oli väga populaarse telkimisplatsiga ja vedas, et üldse koha saime. Telgist oli mereni vaid minutike kõndida, aga ookean oli valli taga, nii et kuulsime, kuidas lained mühisesid ja tuul puhus, aga telgi juures ei tundnud midagi. Ideaalne! Isegi vihma ei tulnud.

Sinnakanti jäime veel terveks nädalaks ja kirjutan sellest järgmises postituses, natuke pikaks hakkab minema.
🔆🔆🔆