teisipäev, 16. aprill 2019

Autoasjad

 


Toyotad on põhilised autod, mis siin Austraalia teedel ringi vuravad. Kõige lollikindlamad ja vastupidavamad ja meilgi oli selline. Corolla sõitis igale poole kohale, kuigi mäest üles minnes jäi jõudu väheks ja kiirus ikka langes pisut. Olime paarsada kilomeetrit ära sõitnud, kui Külli sirge maantee peal küsis, kas me sõidame mäest üles. Kiirus kahanes kahtlaselt. Järgmisena nägi, et mootori pöörded on all ja temperatuur maxis. Tõmbasime tee äärde ja seisma jäädes nägime, et kapoti alt tuleb korralikult tossu! No niimoodi, et ma mõtlesin, et paneks üldse ajama. Tegime kapoti lahti ja hakkasime kahju hindama. Jõudsime ainult ära näha, et mobiililevi meil ei ole, kui juba jäi esimene auto seisma. Tuli vaatas ka ja nägi kohe, et üks rihm on purunenud ning lubas järgmisest suuremast asulast meile abi saata. Esimesest teelejäävast road house'ist tuli üks mees, võttis Külli kaasa ja koos sõitsid nad mobiililevi otsima, et mehaanikule helistada. Sealt lubati puksiir saata ja umbes tunnike jäi meil oodata.



Tund läks päris kiiresti, siis läks teine tund. Mõni auto peatus veel. Mehaanik Denmarkist andis meile ülevaate, kui palju meile vajalikud osad maksavad ja palju töötunni eest võidakse küsida, et me petta ei saaks. Üks saksa bäcker arvas, et kui läks rihm, siis ilmselt läks ka mootor (jahutusvedelik ei käinud ju enam ringi). Me ei teadnud ka, kas jätsime ise auto seisma või peatumise hetkel pani auto pildi tasku. Igatahes ootasime edasi ja kaalusime oma variante. Kolmas tund hakkas juba venima, neljandal tunnil olime üsna kindlad, et meid on unustatud. Aga mehaaniku kontakti ka ei olnud! Leidsime lähedalt võssist natuke levi ja internetist Arthur Riveri road house numbri. Helistasin sinna, rääkisin, et üks mees sealt käis enne meie juures, ega ta ei tea, mis töökojaga ta rääkis. Ta lubas töökojaga ühendust võtta ja paari minuti pärast helistas, et puksiir oli just mööda sõitnud ja peaks varsti meie juures olema. Ja nii oligi. Peale nelja tundi tee ääres praadimist (ja just siis kui mul oli esimest korda aussi aja jooksul vaja aja peale kuskil olla), jõudis puksiir kohale.

Külli leidis võsas levi


Sõitsime rõõmsalt 50 km kaugusele Waginisse, sinnasamma väiksesse linna, kust teel lõunasse läbi olime käinud. Lõppu lisasin ka video sellest, kui naeruväärselt rõõmsalt :D Aga saime esimese minuti jooksul lõpliku hinnangu. Mootor on küpse ja meie autoga polnud enam midagi teha. Väga šokeeritud me ei olnud, aga probleeme oli nüüd palju. Loogiline plaan oleks järgmisel päeval bussiga Perthi sõita ja sealt uus auto osta. Aga kui kaua see võtaks? Külli helistas viinamarjaistandusse ja sealt öeldi, et nad on valmis meid paar päeva ootama, aga me peaksime siis linnast väga kiiresti auto leidma. Kogu meie elamine oli Corollas, meil ei olnud nii palju käsi, et võtta oma pagas ja kogu matkavarustus kaasa. Lisaks on Wagin mõttetu koht ühe karavipargiga linna ääres, me poleks sinnagi oma asjadega saanud. Ja kell oli juba nii palju, et seal ei olnud enam inimest ka kohapeal... Õnneks oli puksiirijuhil meist kahju ja ilmselt halb tunne, et meid nii kauaks tee äärde oli jätnud ning pakkus, et tal on kodus vaba tuba ning võtsime pakkumise loomulikult vastu. Seal majas oli korralikult draamat, karjumist ja vaidlemist ning kükitasime vaikselt nurgas ja otsisime gumtree'st uut autot. Variante oli põhimõtteliselt peaaegu 1 ja lisaks tuli välja, et järgmistel päevadel bussi ka ei lähe Perthi. Olukord oli endiselt nukker. Aga muu jama kõrval, mis seal majas toimus, võeti meid väga sõbralikult vastu, toideti ja joodeti ja jutu sees tuli välja, et neil on ka üks sõber, kes autot müüb. Hommikul küsisime uuesti selle kohta ja 15 minutit hiljem seisis väike lilla Mazda maja ees. Vaatasime seda autot ja mõtlesime, et ei võta. Natuke liiga väike, pisut mõlkis ja veits kallim, kui olime valmis too hetk maksma. Läksime proovisõidule (ning avastasime, et me ei ole päris kindlad, kuidas sinna majja tagasi minna :D) ja auto sõitis küll ilusti, kuid mõtlesime, et ikka ei võta. Jõudsime siiski majja tagasi ja ütlesime neile, et me vist ei võta seda autot. Läksime tuppa kohvi jooma, kaalusime oma variante, vaatasime palju teised sellised autod netis maksavad ja otsustasime, et sitta kah, võtame ära! Ja meil oligi uus auto 😀
Kõigepealt sõitsime 50 km kaugusele raha välja võtma, siis autoomaniku juurde paberimajandust ajama ja siis tema kõrvalmajja DoT-i (siinne ARK) ja oligi korras. Tagasi mehaaniku juures tõstsime asjad ühest masinast teise, panime Corolla uuemad rehvid Mazdale alla, võtsime vana auto numbrimärgid kaasa ja ise ka ei uskunud, aga vähem kui 24h hiljem istusime uues autos ja jätkasime sõitu. Viinamarja korjamist alustasime järgmisel hommikul kl 6.30.



Ja nii sai päevaga ühest autost teine...

John, kelle kaudu selle töö leidsime ja kelle kaudu meil ka elamine seal oli, saatis meile meie uue kodu asukoha ja mõned juhised. Saime aru, et koduks saab meil olema shed (suur plekist kuur) ja kui õhtupimeduses sinna ette pidama jäime, nägime esimese asjana avatud uksest kahveltõstukit ja selle kõrval vedelevat voodit.


Sisse minnes nägime kohe ka konteineritesse ehitatud korterit, kus veetsime järgmised toredad kaks nädalat!
🔆🔆🔆

Kommentaare ei ole:

Viimati kirja pandud

Lühike, aga veinirohke postitus

Peale minireisi Kangaroo saarele jätkasime töö lainel. Seekord ei ole mul väga pikalt ja põhjalikult midagi kirjutada, sest veinitehas, kus ...