Denmark

Siin lõunas on kaunis! Ilmselt mitte see, mis Austraaliale mõeldes esimesena pähe tuleb. Suured metsad hiiglaslike puudega, rohelus, kaljune rannik. Ja mõnikord natuke jahe. Aga kui ilus! Peale cosy corner'is telkimist läksime ümbruskonna rannikuga tutvuma ja veetsime pikalt aega kaljulõhe äärele ehitatud platvormil, kust sai imetleda lainete vaatemängu ning ronisime teise kohta, kust lootsime keisrina purskavaid veepahvakuid näha, kuid lained ei olnud piisavalt suured. Seejärel sõitsime veel pisut mööda poolsaart edasi ja jõudsime Albany ajaloolisse vaalapüügijaama, mis on praeguseks muudetud muuseumiks. Kogu kompleksiga tutvumine võtab päris palju aega ja energiat. Suure osa käisime giidituuriga kiiresti läbi. Mugavusest, pidi vähem lugema ja rohkem kuulama. Pärast vaatasime veel ise ringi, käisime vaalapüügilaeval ja nägime väikest filmikest. Sama kompleksi juurde kuulus ka miniloomaaed ja botaanikaaed. Peale kohvikus mõnusa supi ja kohvi võtmist lasime edasi, aga palju polnudki jäänud. Botaanikaaias ei olnud keset suve mitte midagi näha ja loomaaed oli pigem selline, nagu need Tallinna loomaaia unarusse jäänud nurgad, mille kaasajastamiseks veel raha kuskilt leitud ei ole. Ja samas tundus selline tore ebardite kodu, kellel muidu looduses vist edu ei oleks ja hea, et seegi olemas. Ja vombat oli nii toreke, et tegime teisegi tiiru sealt läbi.

Koaala

Kohvitamise ajal selgus, et Krissu ja Raikko trip on ka juba omadega Albany'sse jõudnud ning plaaniks sai õhtul teispool Albany't üheskoos telkida. Taaskord kaunis paik ookeani ääres. Raikko püüdis isegi ühe kala, mis sai ühisjõul identifitseeritud ja nahka pandud. Ja hommikul tõusime vara, et mäge vallutada. Teised sõitsid edasi ida poole.

Hommik oli udune ja Bluff Knolli polnud hägu seest nähagi. Aga kuna vaim oli juba valmis ja me ei olnud kindlad, kas enam teist korda sinna satume, siis otsustasime siiski selle ronimise ette võtta. Tippu jõudmise ajaks oli ilm täielikult selginenud ja igas suunas nägi kaugele-kaugele!

Suundume udusse

Vaade mäele enne alustamist ja tagasi jõudes

Ja pärastlõunaks oli meil sihtpunkt! Dumbleyungis õhtul gumtree'd sirvides jäi silma üks omapärane kuulutus. Kahe tunni papagoide hirmutamise eest tasuta elamine. Alguses naersime, siis mõtlesime, et davaiks, lähme sinna. Saime endale oma karvani (olin oma karavanielu juba pikalt oodanud :D) ja käisime hommikuti õunaistanduses ridade vahel jalutamas. Liiga palju viitsimist oli, jooksin. Ja siis oli terve päev ümbruse avastamiseks. Elasime Denmarki linnast mõne minutise autosõidu kaugusel turistitee ääres, lähinaabriteks igas suunas veiniistandused.  Kaashirmutajaid oli meil mitu tükki. Teises karvanis elas üks USA neiu, kelle 2 aastat olid kohe täis saamas ja kellega sai õhtuti muljetatud ja siidriistanduse lõppprodukte mekitud. Teisel pool pesitsesid oma autoelamus austraalia pere (ema, isa ja kolm poega), väga toredad inimesed. Pererahva endaga väga palju ei suhelnud, eks neil olid oma tegemised ja mured ja väga kuidagi ei klappinud, mistõttu oli seal viibimine kohati veider. Aga viga ka ei olnud :)

Kaks tillukest koera jooksid ka ringi

Maitsmisruum külastajatele

Backgammon jälle

Hommikuti nägime taamal kängurusid hüppamas

Aussi pere elamine

Seal õunte vahel jalutasime

Esimese retke tegime kõrgustesse. Kõndisime 40 meetri kõrgusel kergelt õõtsuval metallkonstruktsioonil puulatvade vahel (treetop walk). See õõtsumine oli minu kõrgusekartusega küll natuke liiast ja kõige kõrgemas punktis arvasin tõsimeeli, et me vajume kogu selle jamaga kummuli ja mind tabas järsku halvav paanika. Tegelikkuses see õõtsus vb paari millimeetri jagu, aga no ega hirmul loogikat ei ole... Aga see oli ikkagi päris äge ja jalutasime pärast teise ringi veel seal. Meile pileti müünud mees mainis, et lähedal on üks kohvik, kus on keegi eestlane, kellel oma kodused retseptid. Eestlast ei leidnud, aga meekoogi küll.

Kahel korral käisime Greens pool'is, mis on suurte kivimürakatega ookeani eest varjutatud basseinike, kus sain lõpuks oma snorkli ka korralikult vette kastetud. Nurga taga on veel suuremad kivimürakad, Elevandi kivid.

Üks päev ronisime ühe teise kivi, Ahvi kivi otsa. Vaade oli super ja natuke sai turnida ka. Samal hommikul nägi Külli istanduses madu ja mina nägin ühte seal kivi otsas. Nii et madu nähtud, veel üks linnuke kirjas 🐍 

 

Nägu jälle päikse poole

Denmarki linnas käisime toiduvarusid täiendamas, jalutamas, pagaripoes... Kord otsustasime läätsi teha söögiks. Külli on varem teinud punaseid, aga mulle meeldivad rohelised ja Külli ütles, et tee siis neid. Aga tal olid kahtlused minu söögitegemise osas ja tuleb välja, et põhjusega. Leidsime poest läätsed üles, hakkan kodus vaaritama, ja mõtlen ikka, et kahtlased on. Et muidu on ikka pruunimad ja üldse peaksid hakkama valmis saama, aga midagi ei toimu. Kuni me lõpuks aru saime, et oleme herned hoopis ostnud! Läätsede pähe võtsime kõige tavalisemad poolitatud herned, mida me siis lõpuks seal karavanis ilmatuma aeg keetsime ja terve aja hirnusime naerda. Ja siis sõime mitu päeva seda möksi, mis me kokku olime keeranud.

Tee sai otsa

Ühel hommikul sõitsime ringi ja käisime küsisime paaris viinamarjaistanduses, ega tööd ei ole lähiajal tulemas, aga kahjuks ei olnud. Järgmisel pärastlõunal istandusse jõudes oli tore austraalia perekond kiiruga lahkumas. Sosistasid nurga taga, et omanik on hetkel imelik ja saatis nad minema ning läinud nad olidki. Kobisime oma karavani ja hakkasime exit plaani koostama. Panime vedelevaid asju natuke kokkupoole, et vajadusel kiiremini jalga lasta ning hakkasime tööd otsima. Olime viinamarjahooaega kaua oodanud, aga aeg oli sellest nüüd loobuda. Järsku näeme Fabebookis kuulutust, et Perthist pisut põhja pool otsitakse kahte viinamarjakorjajat. Kuulutus oli pisut kahtlane ja olin just kaks päeva meelelahutuseks bäckerite õuduslugusid lugenud, aga pimedas karavanis kükitada oli ka päris jama ja otsustasime helistada. Järgmisel päeval ütlesime õunaistanduse omanikule, et lahkume ja esmaspäeval hakkasime sõitma. Jõudsime õunaistunduses täpselt nädala elada ja teisipäeva hommikul kl 6.30 pidime juba 500 km kaugusel viinamarju korjama! Aga see on elu ja nii muidugi ei läinud. Sellest seiklusest järgmisel korral.

🔆🔆🔆