Alustades lihtsamast, siis ilm on kohutav. Võtan seda kui viimast väljakutset siin, aga märts ei paku midagi rõõmustavat. Isegi, kui ei saja, on ikka külm (iga päev 12-13 kraadi). Kogu aeg on tuuline ja märg, mis on meid täielikult siseruumidesse vangistanud. See tähendab, et hetkel ei toimu mere valdkonnas mingeid välitöid ja jube igav hakkab niimoodi!
Edasi siis tõsisema teema juurde. Niikaua, kui me välja ei saa, on tööaeg pisut masendav, sest bossud on üsna kiiksuga ja kõik siin organisatsioonis on kuidagi natuke kohutav. Mu toakaaslane lahkus eile. Tal oli 8 kuud EVSi juba tehtud ja 4 veel jäänud, aga viimaste nädalatega muutus siinne elu tema jaoks lihtsalt talumatuks. Ühel päeval otsustasid ülemused, et neile enam ei meeldi ta töö (enne seda oli ta üks lemmikuid) ja suutmata neid kuidagi ümber veenda või nende pidevat karjumist kuulata, pakkis ta koti ja läks. Ka minul olid vahepeal pooleli jätmise mõtted, sest pidev hirm, et kohe võib keegi kõrgemalt end minu peal välja elada (ja oma tööülesannete tõttu võin mina ükskõik millisel ajahetkel vabalt esimene sihtmärk olla) tekitas tohutult stressi ja oli kõike muud kui motiveeriv. Ma ei oska täpselt seletada, mis siin nii halba on, aga esimesel siinoleku kuul otsustasid peaaegu kõik, et nemad siin oma aega lõpuni ei ole, mina olin vist ainuke, kes seda esialgu variandiks ei pidanud, kuni närv nüüd lõpuks üles ütles. Oma varem lahkumise plaani hülgasin ma erinevatel põhjustel juba paar nädalat peale selle tekkimist (ehk mõned päevad tagasi). Teised vabatahtlikud siin teadsid mu mõtteid-plaani, siit eemalolevatest inimestest jõudsin sellest rääkida ainult õele ja Maarjale, ja hea ongi, et mitte rohkem, sest veel pisut survet heade sõprade poolt ja see otsus muutuks ainult kergemaks.
Ma ei arva, et see oli vale otsus siia tulla ja ma ei kahetse seda absoluutselt. Ma õppisin kiiresti ja palju (mere)bioloogia ja välitööde kohta (isegi kui hea hulk sellest õppimisest käis läbi arusaamise, mis ei ole teadus ja kuidas asjad võiksid/peaksid olema). Teised vabatahtlikud ja praktikandid on tohutult head inimesed ja mul on väga hea meel, et ma neid kohtasin ja iga oma töö- ja vaba hetke nendega koos pean veetma. Ka üleüldiselt kreeklastest ja Kreekast üldse on mul väga positiivne mulje jäänud, inimesed on olnud külalislahked ja sõbralikud. Isegi (või just eriti) asjad, mis ei ole nii head, on mulle palju õpetanud ja kõik see on siiamaani olnud asendamatu kogemus. Muidugi teeb kurvaks, et suhtumine vabatahtlikesse just täpselt selline on või et nii palju potentsiaali, mida võiks edukalt looduse kaitsmiseks kasutada, läheb lihtsalt raisku, aga siin on ka külluses asju, mis teevad mind tõsiselt õnnelikuks. Peale minu istub kontoris hetkel veel 18 inimest, kellest mul oleks väga kahju päevapealt lahkuda ja enam mitte koos elada ning enam mitte näha, isegi nendest, kes mind suurema osa ajast lihtsalt närvi ajavad. Tegin just midagi kergelt totakat ja kõik naersid, sest see oli nii minulik ja mul on tunne nagu minu ümber oleks sõbrad, keda ma olen pool elu tundnud. Ilma nende inimesteta oleks ma vist ammu siit uksest välja jalutanud ja isegi mitte tagasi vaadanud.
Jah, töö poole pealt on siin nii mõndagi, mis jätab soovida, aga (ilmselt selle tulemusena) asi, mis mind kõige enam häirib, on minu meeleolude kõikumine. Enda arvates olen ma väga stabiilne inimene ja suudan igas olukorras mõistlikuks jääda. Siin on aga elu nii intensiivne või on asi isikliku ruumi puuduses, aga mul ei ole enam energiat, et kõigepealt mõelda ja siis tunda. Sõidaksin justkui igavestel ameerika mägedel ja tunded käivad seinast seina nii, et tihti ma ei saa arugi, mis nüüd täpselt tujumuutuse jälle tekitas. Ma võin olla vihane, kurb, tüdinud, õnnelik või pisarateni liigutatud loetud minutite jooksul ja see on väsitav ja tüütu.
Lisaks sellele hakkab tunduma, et ma olen siin blogis viimasel ajal vist rohkem vingunud kui midagi muud teinud. Tegelikult mul on põhjust ka, miks ma arvan, et kreeklased on nii sõbralikud ja avatud inimesed ja siinoldud aja jooksul on mul olnud mitmeid seiklusi, mida ma tegelikult jagada tahaksin, aeg läheb lihtsalt hirmuäratavalt kiiresti!
Lisaksin, et seda postitust ei tasu liiga tõsiselt võtta, sest ilmselgelt on mul jälle üks nendest veidratest tujudest, mida ma hästi kontrollida ei suuda :) Tahtsin lihtsalt öelda, et lõunamaa päike ei tee elust tingimata rohkem lille (eriti kui seda päikest ei ole!!!), aga isegi kui elu võib mõnikord natuke keeruline olla, siis see on kõik üks suur õppetund ja selleks ma ju siia tulingi. Nii et olen ikka õnnelik ja siin (niikaua kui mind minema ei ole saadetud). (Ja mu teine toakaaslane kükitab hetkel õhtustamise asemel toas ja peidab ennast, sest ülemus reaalselt arvab, et Nailah tahaks kl 7 õhtul veel mingit mõttetut tööd tema heaks teha)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar