Lugusid siit ja sealt: Enne kui arugi sain

See oli siis täpselt neli nädalat tagasi, kui ma ühel ilusal kolmapäeva hommikul Archpelagose väravatest esmakordselt sisse astusin. Ei teadnud ma veel ei sellest, milline hispaanlaste vallutus baasis on toimunud ega sellest, kui kiiresti hispaaniakeelsed vandesõnad külge hakkavad, kui väga mulle ei meeldi tsipuro, kui kiviklibused on kreeka liivarannad ja milliseid trikke pesumasin teha võib. Uskumatu, et sellest õndsa teadmatuse hommikust on möödunud juba tervelt kuu!

Aga koos esimese kuu möödumisega lõppeb ka mõneks ajaks minu viibimine Samosel. Paari päeva tormilistes uuendustes muutus minu jaoks suur dress-up party ja Halloweeni õudukaõhtu plaan hoopis 6-tunniseks üksildaseks praamisõiduks ning uued väljakutsed ootavad mind juba vähe väiksemal saarel nimega Lipsi, kuhu asun teele homme pärastlõunal. (Tegelikult oli torm mujal Euroopas ning siin käis asi väga rahulikult. Kuni kõik teised linnas paraadi vaatasid, sõime meie siin vaid kolmekesti lõunat ning mu mentor küsis, kas oleks ok, kui ma paari päeva pärast Lipsile lähen, oleks kohe vaja kedagi, kes külma ei karda, ja ma olin nõus. Kogu lugu, lihtsalt ootamatu, sest varasem jutt oli, et lähen sinna järgmise aasta alguses.)

Natuke sellest ka, kus ma siiamaani elanud olen. Tegu on endise hotelliga, mis paarkümmend aastat hüljatuna seisis ja paar aastat tagasi Archipelagose uueks baasiks sai. Palju asju on siin korda tehtud, mõni asi vajab ilmselt veel nokitsemist, aga iseenesest pole viga. Esimene korrus on basement, kus asuvad pinksilaud ning kõlarid ja telekas filmiõhtute jaoks, samuti pikk laud, mis kõlbab nii koosolekute pidamiseks, kreeka keele tunni läbiviimiseks kui õhtuti niisama istumiseks ja jungle speed’i mängimiseks. Teisel korrusel teeme tööd. Siit kaudu saab ka välja terrassile, mida kasutatakse kontoriruumi pikendusena ja kuhu mahub kuni 10 inimest töötama. Suures kontoriruumis oli meid veel mõni aeg u 20, aga viimaste nädalate jooksul on muist väiksematele saartele ja baasidesse laiali pudenenud.

Teisel korrusel on ka köök, kuhu viib eraldi uks terrassilt. Hommikuks söövad kõik seda, mida ise tahavad, lõuna- ja õhtusöögid valmistab kokk. Hommikusöögi valikud on põhiliselt helbed või mikrokas soojendatud puder, kuid kuna piim, millega neid süüa, on minu jaoks liiga veider, siis on minu valikuks üldiselt kohv ja kas fetajuustu- või (feik)nutellasaiake. Seda nutella moodi asja tuleb kühveldada hiiglaslikest 14,5-kilostest potsikutest, piima moodi asi tuleb kokku segada konsirevipurgi sisust ja veest. Hiiglaslikest potsikutest saab ka kreeka jogurtit.

Baasi korrashoidmiseks pannakse iga nädala alguses üles uus graafik ja iga päev peab vastavalt sellele midagi koristama, pühkima, pesema jne. Iga kord, kui mopiga mööda põrandaid tuuseldan, mõtlen, et kas see ongi see, mille jaoks ma oma lõputööga niimoodi pingutasin :D

Kolmandal korrusel on lihtsalt järjest toad ja neljandalt saab katusele, kus on restid riiete kuivatamiseks ja päikesepaneelid, mis sooja vett toodavad (või vähemalt peaksid seda tegema...). Igal toal on oma rõdu ja vets/vannituba, üks tavaline voodi ja üks nari ning minul õnnestus endale see hea tavaline voodi saada. Tuba jagan ühe hispaanlase ja ühe kreekla/argentiina tüdrukuga ja siiamaani on kõik super. Lisaks on iga vabatahtliku kohta ka aias umbes üks kass, kelledest me meeleheitlikult lahti üritame saada. Mõned on suured, enamus kiisupojad, kes kogu aeg pahandust teevad ja tubadesse ja söögilaudadele ronivad. Sööme õues piknikulaudade taga.

Töötame üldiselt esmaspäevast reedeni 9-13, siis on tunnike lõunat ja siis läheb töö edasi 14-18. Peale söömist istume nii kaua rannas kuni kontorisse tagasi peab minema. Täna tõi keegi kitarri ka randa kaasa ja mängis terve aja :) Neljapäeviti 16-18 on kreeka keele tund.

Võib-olla läks elust-olust nüüd natuke pikaks, aga üldiselt võib öelda, et siiamaani on kõik tore – inimesed, ilm, Kreeka! Ka tööasjad on enamvähem paika loksunud, sest vahepeal oli küll tunne, et mind on kuskile keset ookeani siplema visatud. Õnneks minuga samal ajal jõudis siia veel kuskil 5-6 vabatahtliku ja eks nad tundsid ka ennast üsna samamoodi ning mulle on see alati hästi mõjunud, kui ma tean, et kellelgi veel on sama halvasti kui mul :D

Aga pesumasinaga oli see lugu, et too otsustas eile mulle nalja teha ja kui ma ukse avasin, tuli sealt puhaste riiete asemel tohutu kosena solgivett, otse mulle peale. Kiljusin nagu oleksin just õudukast välja hüpanud, nii et vähemalt teisted said naerda.