Teeme tööd
Reede õhtul oli ühe vabatahtliku sünnipäev,
nii et läksime majaesisele rannale ja vahtisime täiskuud. Ootasime, et see
punaseks muutuks, mida ei juhtunudki, aga tore oli sellegipoolest ja vanakas
oli suur hitt ;)
Laupäeval ärkasin alles lõunasöögi ajaks ja pärast käisime pikutasime ühes lähedalasuvas rannas ja kui tundus, et lebotatud küll juba, suundusime taaskord õhtut Pythagoriosse veetma. Meid peale võtnud autojuht küsis, kas oleme Archipelagost ning jaatava vastuse peale küsis siis, et kas lähme autodele järgi. Tuli välja, et oleme saanud sama autorendifirma teise töötaja peale ja jälle viidi mugavalt otse nende kontori ette. Kaks autot olid meile juba valmis pandud, nii et polnud muud kui kreppe sööma ja oma uute autodega baasi tagasi.
Colgate maxwhite'd reas
Ja nüüd pühapäev:
Käisime kohaliku matkaklubiga koobastes! Hommik algas varakult, sest 9.30 pidime juba saare teises otsas olema ja selleks tuli enne kokku saada kõik kolm autotäit inimesi (lisaks rendiautodele laenas meie mentor meile oma Prantsusmaalt toodud ühe külgpeegliga pisikest masinat) ning mopeed käima lükata. Esimene tragöödia oli köögiuks, millele keegi kohusetundlikult eelmisel õhtul taba ette oli pannud, kuid mida keegi sama kohusetundlikult hommikul enam avama ei tulnud. Ja kuigi võtme asukoht on tänaseni selgusetu, ei maksa siiski muretseda: selleks ajaks, kui õhtul tagasi tulime, oli kokk ukse juba lahti murdnud. Seda tädi ei kõiguta vist miski. Kuid kuna koka saabumiseni oli veel aega ja meil sellist pealehakkamist ei olnud, siis vaatamata paanilisele võtmeotsimisele tuli hommikukohvist siiski loobuda, hulk aega oli aga juba raisus. Teine tragöödia oli meie autod, sest nagu ilmnes, ühelegi antud masinatest meie mägine teekond eriti ei meeldinud ja nii venisimegi kohale tubli hilinemisega. Samas pole päris kindel, aga tundus, et Kreeka aja järgi olime ikkagi platsis umbes õigel ajal ning Kallithea külakeses (B) kohtusime umbes 30 teise koopaavastajaga, saime oma nimed kirja, tegime mõned võikud ja sõitsime paar kilomeetrit edasi koobaste juurde (*). Olles matkaklubi tegemisi ka korra varem näinud, võib kokkuvõtvalt öelda, et enamus matkajatest on sõbralikud kreeka vanakesed või pisut nooremad inimesed, kes lihtsalt pühapäeviti kokku saavad ja klubijuhtide abiga saart avastavad, lisaks mõned lapsed ja teismelised. Koopasse korraga me ilmselgelt ei mahtunud ja kiivreid oli umbes kümnele, mistõttu veetsime aega teeääres päevitades ning ümbruskonda avastades.
Vaatamata kohati üsna muljetavaldavatele ronimisvõimetele võttis vanakestel koobastes käimine siiski omajagu aega ning üks klubijuhtidest viis meid selle asemel sealsamas lähedal, vaid veerandtunnise mäkketõusu kaugusel asuva teise koopa juurde, kus mässulised kunagi elanud olid. Ilm oli turnides umbes selline nagu maarjamaal kõige paremad suvepäevad keset juulikuud.
Käisime kohaliku matkaklubiga koobastes! Hommik algas varakult, sest 9.30 pidime juba saare teises otsas olema ja selleks tuli enne kokku saada kõik kolm autotäit inimesi (lisaks rendiautodele laenas meie mentor meile oma Prantsusmaalt toodud ühe külgpeegliga pisikest masinat) ning mopeed käima lükata. Esimene tragöödia oli köögiuks, millele keegi kohusetundlikult eelmisel õhtul taba ette oli pannud, kuid mida keegi sama kohusetundlikult hommikul enam avama ei tulnud. Ja kuigi võtme asukoht on tänaseni selgusetu, ei maksa siiski muretseda: selleks ajaks, kui õhtul tagasi tulime, oli kokk ukse juba lahti murdnud. Seda tädi ei kõiguta vist miski. Kuid kuna koka saabumiseni oli veel aega ja meil sellist pealehakkamist ei olnud, siis vaatamata paanilisele võtmeotsimisele tuli hommikukohvist siiski loobuda, hulk aega oli aga juba raisus. Teine tragöödia oli meie autod, sest nagu ilmnes, ühelegi antud masinatest meie mägine teekond eriti ei meeldinud ja nii venisimegi kohale tubli hilinemisega. Samas pole päris kindel, aga tundus, et Kreeka aja järgi olime ikkagi platsis umbes õigel ajal ning Kallithea külakeses (B) kohtusime umbes 30 teise koopaavastajaga, saime oma nimed kirja, tegime mõned võikud ja sõitsime paar kilomeetrit edasi koobaste juurde (*). Olles matkaklubi tegemisi ka korra varem näinud, võib kokkuvõtvalt öelda, et enamus matkajatest on sõbralikud kreeka vanakesed või pisut nooremad inimesed, kes lihtsalt pühapäeviti kokku saavad ja klubijuhtide abiga saart avastavad, lisaks mõned lapsed ja teismelised. Koopasse korraga me ilmselgelt ei mahtunud ja kiivreid oli umbes kümnele, mistõttu veetsime aega teeääres päevitades ning ümbruskonda avastades.
Vaatamata kohati üsna muljetavaldavatele ronimisvõimetele võttis vanakestel koobastes käimine siiski omajagu aega ning üks klubijuhtidest viis meid selle asemel sealsamas lähedal, vaid veerandtunnise mäkketõusu kaugusel asuva teise koopa juurde, kus mässulised kunagi elanud olid. Ilm oli turnides umbes selline nagu maarjamaal kõige paremad suvepäevad keset juulikuud.
Tagasitulles olid kõik lõpetanud ja enamus ära sõitnud, nii et saime ka põhilise koopa ära näha ning kolme ajal sõitsime pisut edasi järgmisesse külasse, Drakeisse sööma.
Drakei on sedapidi sõites viimane küla, edasi teed lihtsalt ei lähe. Aga tundub, et turismihooajal inimesi seal ikka liigub ning taverna, kus sõime oli imeline: katuseterrasilt oli vaade nii merele, mägedele kui külakesele! Tavernakülastus hakkas samamoodi nagu alati - ikka kõigepealt hunnik sehkendamist toolide ja laudadega. Ja lõppes jällegi toredate asjadega, mis ammu peale tellimiste lõppu aegajalt köögist välja vupsasid ning lõpetuseks lahkusime kõik jäätistega, mida tavernatädi nagu lastele väiksest karbist kätte jagas.
Tagasiteel peatusime ühel kaljunukal, et
päikeseloojangut nautida ning peale pisukest ekslemist pimedatel teedel
oligi järjekordne roadtrip jälle otsa saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar