Ma võin ju palmide all elada...

...aga mu elu ei ole sellepärast kohe ideaalne.
Alustades lihtsamast, siis ilm on kohutav. Võtan seda kui viimast väljakutset siin, aga märts ei paku midagi rõõmustavat. Isegi, kui ei saja, on ikka külm (iga päev 12-13 kraadi). Kogu aeg on tuuline ja märg, mis on meid täielikult siseruumidesse vangistanud. See tähendab, et hetkel ei toimu mere valdkonnas mingeid välitöid ja jube igav hakkab niimoodi!
Edasi siis tõsisema teema juurde. Niikaua, kui me välja ei saa, on tööaeg pisut masendav, sest bossud on üsna kiiksuga ja kõik siin organisatsioonis on kuidagi natuke kohutav. Mu toakaaslane lahkus eile. Tal oli 8 kuud EVSi juba tehtud ja 4 veel jäänud, aga viimaste nädalatega muutus siinne elu tema jaoks lihtsalt talumatuks. Ühel päeval otsustasid ülemused, et neile enam ei meeldi ta töö (enne seda oli ta üks lemmikuid) ja suutmata neid kuidagi ümber veenda või nende pidevat karjumist kuulata, pakkis ta koti ja läks. Ka minul olid vahepeal pooleli jätmise mõtted, sest pidev hirm, et kohe võib keegi kõrgemalt end minu peal välja elada (ja oma tööülesannete tõttu võin mina ükskõik millisel ajahetkel vabalt esimene sihtmärk olla) tekitas tohutult stressi ja oli kõike muud kui motiveeriv. Ma ei oska täpselt seletada, mis siin nii halba on, aga esimesel siinoleku kuul otsustasid peaaegu kõik, et nemad siin oma aega lõpuni ei ole, mina olin vist ainuke, kes seda esialgu variandiks ei pidanud, kuni närv nüüd lõpuks üles ütles. Oma varem lahkumise plaani hülgasin ma erinevatel põhjustel juba paar nädalat peale selle tekkimist (ehk mõned päevad tagasi). Teised vabatahtlikud siin teadsid mu mõtteid-plaani, siit eemalolevatest inimestest jõudsin sellest rääkida ainult õele ja Maarjale, ja hea ongi, et mitte rohkem, sest veel pisut survet heade sõprade poolt ja see otsus muutuks ainult kergemaks.
Ma ei arva, et see oli vale otsus siia tulla ja ma ei kahetse seda absoluutselt. Ma õppisin kiiresti ja palju (mere)bioloogia ja välitööde kohta (isegi kui hea hulk sellest õppimisest käis läbi arusaamise, mis ei ole teadus ja kuidas asjad võiksid/peaksid olema). Teised vabatahtlikud ja praktikandid on tohutult head inimesed ja mul on väga hea meel, et ma neid kohtasin ja iga oma töö- ja vaba hetke nendega koos pean veetma. Ka üleüldiselt kreeklastest ja Kreekast üldse on mul väga positiivne mulje jäänud, inimesed on olnud külalislahked ja sõbralikud. Isegi (või just eriti) asjad, mis ei ole nii head, on mulle palju õpetanud ja kõik see on siiamaani olnud asendamatu kogemus. Muidugi teeb kurvaks, et suhtumine vabatahtlikesse just täpselt selline on või et nii palju potentsiaali, mida võiks edukalt looduse kaitsmiseks kasutada, läheb lihtsalt raisku, aga siin on ka külluses asju, mis teevad mind tõsiselt õnnelikuks. Peale minu istub kontoris hetkel veel 18 inimest, kellest mul oleks väga kahju päevapealt lahkuda ja enam mitte koos elada ning enam mitte näha, isegi nendest, kes mind suurema osa ajast lihtsalt närvi ajavad. Tegin just midagi kergelt totakat ja kõik naersid, sest see oli nii minulik ja mul on tunne nagu minu ümber oleks sõbrad, keda ma olen pool elu tundnud. Ilma nende inimesteta oleks ma vist ammu siit uksest välja jalutanud ja isegi mitte tagasi vaadanud.
Jah, töö poole pealt on siin nii mõndagi, mis jätab soovida, aga (ilmselt selle tulemusena) asi, mis mind kõige enam häirib, on minu meeleolude kõikumine. Enda arvates olen ma väga stabiilne inimene ja suudan igas olukorras mõistlikuks jääda. Siin on aga elu nii intensiivne või on asi isikliku ruumi puuduses, aga mul ei ole enam energiat, et kõigepealt mõelda ja siis tunda. Sõidaksin justkui igavestel ameerika mägedel ja tunded käivad seinast seina nii, et tihti ma ei saa arugi, mis nüüd täpselt tujumuutuse jälle tekitas. Ma võin olla vihane, kurb, tüdinud, õnnelik või pisarateni liigutatud loetud minutite jooksul ja see on väsitav ja tüütu.
Lisaks sellele hakkab tunduma, et ma olen siin blogis viimasel ajal vist rohkem vingunud kui midagi muud teinud. Tegelikult mul on põhjust ka, miks ma arvan, et kreeklased on nii sõbralikud ja avatud inimesed ja siinoldud aja jooksul on mul olnud mitmeid seiklusi, mida ma tegelikult jagada tahaksin, aeg läheb lihtsalt hirmuäratavalt kiiresti!
Lisaksin, et seda postitust ei tasu liiga tõsiselt võtta, sest ilmselgelt on mul jälle üks nendest veidratest tujudest, mida ma hästi kontrollida ei suuda :) Tahtsin lihtsalt öelda, et lõunamaa päike ei tee elust tingimata rohkem lille (eriti kui seda päikest ei ole!!!), aga isegi kui elu võib mõnikord natuke keeruline olla, siis see on kõik üks suur õppetund ja selleks ma ju siia tulingi. Nii et olen ikka õnnelik ja siin (niikaua kui mind minema ei ole saadetud). (Ja mu teine toakaaslane kükitab hetkel õhtustamise asemel toas ja peidab ennast, sest ülemus reaalselt arvab, et Nailah tahaks kl 7 õhtul veel mingit mõttetut tööd tema heaks teha)

Karneval!

 

Viimastel nädalatel on uusi inimesi tulnud ja elu püsib põnev (kuigi viimasel ajal tahaks esmaspäevast reedeni lihtsalt pead vastu seina taguda). Reedel tegime suure väikse peo ja mängisime elutoas oma lemmikmängu, laupäeval istusime kõik koos basement'is, kuulasime muusikat ja valmistasime oma kostüüme. Kuidas keegi, kuhu ja millal oli ilusti ära planeeritud, aga läks nagu alati...

Pühapäeva hommikul ärkasin kohutava müristamise peale. Kühveldasime natuke vett toast välja ja tühistasime autorendi. Paar tundi hiljem tundus torm kõigest kauge unenäona ja tahtsime uuesti autosid saada. Paduka tõttu tühistati traditsiooniline karneval, kuhu me alguses minna plaanisime, aga otsustasime oma toredad kostüümid siiski ära kasutada ja sõitsime pärastlõunal Karlovassisse. Enne kulus muidugi tohutult aega ja energiat sellele, et uus plaan teha, uuesti aru saada, kes, kuhu, millal ja kellega läheb. Ehk siis mõned asjad on 20 inimesega plaane tehes lihtsalt vältimatud. Karlovassis peaväljaku ühes nurgas oli pisut paberipuru ja paari õhupalli jäänused, aga see oli ka kõik. Ainuke karneval, mida meie nägime olime me ise. Seeeest moodustasime väga toreda vaatepildi ja tõesti nautisime oma rongkäiku läbi linna :)

 

 

Õhtul tegi Meze, meie kahest vabatahtlikust koosnev bänd oma viimase esinemise (Mayumi 9 kuud siin said täis), seega peale Karlovassit oli järgmine sihtpunkt nende esinemispaik Meteoron - kõrgel mäeküljel asuv tavern, mõnus suur ja kivist hoone, kus (oleks sinna päevasel ajal jõudnud, aga linnas kohvitamine võttis mitu tundi) on imeline vaade alla merele ja mereäärsetele küladele, sees on mõnus kamin ja palju süüa-juua. Istusime, kuulasime muusikat ja tantsisime mõned prantsuse rahvatantsud.

 

Esmaspäev oli vaba päev, sest peale õiget karnevali ei saa ju järgmisel päeval tööd teha. Läksime ühte teise mägikülla traditsioonilisele karnevalijärgsele üritusele. See on üks päev, kui ei tohi liha süüa, seega on lihavaba toidu söömisest tehtud suur söömisfestival, põhitoiduks mereannid. Ka baasis kokk tegi meile vastava päeva roogasid, oasuppi ja kalamarjakreemi. Tohutu-tohutu-tohutu vihma tõttu oli üritus kolinud kohalikku koolimajja, kus meid täpselt samasuguse oasupi ja määrdega rõõmsalt vastu võeti ja istusime siis seal läbimärgade ja natuke õnnetutena ja sõime häid asju. Ühes klassiruumis käis suur tants ka ja kui kõhud olid täis, siis liitusime sealse seltskonnaga. Tegelikult oli täitsa tore pidu, aga millegipärast kui kohale jõudsime, tundus esimese hooga, et oleme kuskile vaestemajja sattunud. Kui märkamatult (või siis mitte nii märkamatult, sest mu jalad olid läbimärjad) oli mitu tundi mööda läinud, sõitsime jälle mere äärde, kus käisime veel kohvi joomas ja õhtul saime lõpuks koju, seljas kolm kihti märgasid riideid ja jalas lirtsuvad tossud.

 

 

 

 

Argyrise sünnipäev

(Nädal aega draftina seisnud postitus)

Laupäeval (22. veebr) pidas Argyris, üks töökaaslane, Vathys sünnipäeva, terve päeva katusel söögi ja veiniga. Toitu vooris uksest ja aknast (päriselt, ta korter on katuse peal, ja tal ongi täpselt kolm ust ja üks aken, kõik väliterassile). Magus Samose vein oli lausa hädavajalik ja mu kasvavast stressist pole enam jälgegi. Suurem osa pühapäevast kulus muidugi taastumisele, aga õnneks oli ilus ilm, nii et vedelesin oma veepudeliga terve päeva rannas ja kuulasin laineid.
Reedel tegime Racheli, Georgi ja Eugeniega poole ööni igasuguseid küpsiseid ja kooke. Vathysse jõudsin laupäeval koos Cecilega hääletades, nii mõnus oli päikese käes mööda tühje teid tuiata ja viletsas kreeka keeles autojuhiga vestlust pidada. Esimest korda oli peaväljak inimesi täis, sest kõik olid kohvitamas. Leidsin ta korteri isegi linna pealt suuremate probleemiteta üles, mis oli minu jaoks üsna üllatav (oih, ma ei olegi sellest ju rääkinud, kuidas ma eelmisel korral seal soolaleival käisin...)

Ja sain täna vanematelt paki, uus laadija on kohal! Mul oli vanaga juba mõnda aega probleeme ja viimasel ajal see enamasti üldse ei töötanud, nii et pakk oli väga tore. Kahju ainult, et see eile ei jõudnud, oleks saanud oma tallinna kiludega vabariigi aastapäeval ka mõned toredad võileivad teha.

 

 

Pool ajast möödas

Täna algas minu kümnekuulise teenistuse teine pool. Ehk siis viis kuud sai täis, viis on veel ees. Carine'il on täna täpselt seesama tähtis päev ja ta tegi väga armsa kingituse ka mulle :) Enamuse päevast veetsime aga homseks karnevaliks ettevalmistusi tehes.

Panin kirja läbisegi mõtted, tunded, eluolu ja juhuslikud faktid minu esimesest viiest kuust:

1. Šaakal jalutas üksöö keset teed mulle vastu.

2. Esimest korda elus ööbisin haiglas (polnud šaakaliga seotud)

3. Teate seda ebameeldivat kommet igas väikses poes müüjatel ligi tulla ja kohe küsida, mida sa otsid, kas saab aidata jne? Olen vist siinse eluga ära harjunud, sest kui keegi 20 sekundi jooksul juurde ei astu, olen häiritud ning liigun järgmisesse poodi.

4. Kreeka keeles pole alates saabumise hetkest erilist arengut märganud.

5. Olen siiamaani käinud kuuel saarel (Samos, Leros, Patmos, Lipsi, Arki, Marathi) ja kahes olulisemas linnas (Ateena, Thessaloniki). Vähe! (aga rohkem kui enamus vabatahtlike siin)

6. Alates jaanuari algusest olen tegutsenud team supervisorina. Raske seletada, mida see täpselt endast kujutab, aga lihtsustatult siis olen tähtsam kui varem.

7. Vaatame oma väikses keldri-elutoas vähemalt korra nädalas koos mõnda head filmi.

8. Hispaanlaste enamus on asendunud prantslastega.

9. Mõnikord ma igatsen Tartu elu.

10. Vahetevahel tundub, et minust ei saa kunagi normaalset tööinimest, vahin liiga palju lakke ja aknast välja palmidesse.

11. Olen väga häid uusi sõpru saanud.

12. Suulised eestikeelsed laused muutuvad üha lihtsamateks ja lühemateks.

13. Kirjutades üritan algklassikirjandi taset vältida, tulemuseks kohmakalt liidetud laused, aina pikemad ja vähem arusaadavad.

14. Erialaselt tunnen tugevat arengut.

15. Ainuke inimene kellega interenti teel peaaegu et iga päev suhtlen, on õde. Olen küll püüdnud, aga rohkem ei oska. Lihtsalt ei sobi minu jaoks.

16. Internetiühendus on endiselt sama halb kui saabudes. Võib-olla ma ei olegi nii halb töötaja, aknast välja vahin põhiliselt niikaua kuni mu meilid vaikselt-vaikselt-vaikkselt mitme minuti jooksul avaneda üritavad ja gmail kakskümmend korda streikida jõuab.

17. Aga võib-olla veedaksin kogu tööaja facebookis, kui see vahedluseks ennast ära laeks?

18. Jõudsin kaks korda hambaarsti juures käia, õnneks tore kindlustus kattis kulud.

19. Kuigi ma endast peaaegu kunagi märku ei anna, mõtlen oma sõprade peale rohkem, kui nad ilmselt ette võivad kujutada.

20. Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga mu toakaaslane on veendunud, et kui ta mulle kunagi Eestisse külla peaks tulema, siis ta on sunnitud sauna minema ja paljalt ringi jooksma (ja ta ütles, et ta ei tule).

21. Tahaks sauna minna.

22. Näen iga päev üle mere Türgit, väike plaan on seal üks nädalavahetus ära käia.

23. Mu kohvijoomise skilli tase on oluliselt langenud, sama lugu igasuguse alkoholiga.
24. Tundub, et ka iga dressides oss oskab vajadusel ühe hea traditsioonilise kreeka tantsuga hakkama saada, see on osa kõikidest traditsioonilistest üritustest.
25. Klubides siin ei tantsita. See on lihtsalt koht, kus saab õlle eest kolmekordset hinda maksta ja siis liiga valju muusika sees oma kalli joogiga seista. Miks seda siinmail niimoodi tehakse, ei tea.
26. Kõikjal ilutsevad no smoking sildid sisulist tähendust ei oma, suitsetatakse igal pool ja konstantselt.
27. Ringteedel on eelisõigus ringteele sõitval autol, teed annab kas ringil sõitev auto või see, kelle auto on väiksem.
28. Õlut või veini tellides saab alati kaasa ka väikse kausi pähklite või krõpsudega.

29. Vahetevahel vaatan enda ümber ja saan aru, et ma olen Kreekas ja et see ongi minu elu, ning see tundub endiselt uskumatu!

Minu esimene vaade hommikuti (otse Türgile)

Üheksast üheni, kahest kuueni

Üldiselt on kontoris palju ringi sagimist. Keegi läheb, keegi tuleb, keegi kutsub teed tegema, kellelgi vaja ülemuste kabinetti joosta jne. Ja kui kellegagi üle ruumi vestlust hakkad pidama, siis liituvad järjepanu ka teised ning isegi kui esimene lause oli tööga seotud, siis kahe lausega saab sellest mingi nali. Kõik naeravad ja lobisevad paar hetke kuni keegi kuskilt nurgast hüüab, et olge tasem, me oleme kontoris. Ja sellest siis jälle uus sagimine, sest sa pead nüüd püsti tõusma, ruumi teise otsa minikoosolekule minema (sest tööasjad jäid ju selle toreda vestluse käigus täiesti arutamata). Siis käid kõik vajalikud inimesed läbi, lepid mingiks ajaks basementi koosoleku kokku ja ongi järjekordne päev, kus koosolekuid on nii palju, et tegelikult tööd ei jõuagi teha.
Hetk tagasi oli jällegi see vastupidine hetk, kus kõik istuvad vaikselt ja keskendunult ning ainukesed helid on klaviatuuriklõbin igast suunast ning vaheldumisi teisel pool seina ülemus telefoniga rääkimas, ülemuse telefon(id) helisemas või mõlemat korraga. Ja järsku ajab Alicia oma veeklaasi ümber, Yianni haarab oma arvuti kätte, kõik tõusevad järjest oma toolidelt, kes jookseb vetsupaberit tooma, kes haarab vihikuid ja pabereid laualt.. Terve kontor ärkab hetkeks ellu, et siis uuesti rahuneda ja vaikuses edasi klõbistada. Kuni keegi üritab kelleltki midagi küsida, kõik üritavad oma (täiesti teisel teemal) arvamust vestlusesse lisada kuni nurgast tuleb üks, "Guys, we're trying to work here". Ja nii üheksast üheni ja kahest kuueni.

Muidu on õues torm. Padukas ja äike, ainult tuul on vahelduseks vaibunud (just üks õhtu enne filmi vaatamist jäime poolest popkorni kuhjast ilma, sest tuul puhus selle teel tuppa lihtsalt laiali). Järsku võiks vahelduseks köögi ja kontori vahelise ukse lukust lahti teha, et me mööda õue ringiga lõunale ei peaks silkama? Nõup, not happening. (Meie ülemuste äge suhtumine vabatahtlikesse ;))

(Vb ma olen täna liiga kriitiline. Asi on vist ilmas. Või selles, et ma läksin oma toakaaslasega juba kell 6.35 hommikul tülli.)

Õhus on kevadet

Uskumatu, et olen pidevalt mõelnud, kuidas veebruariga lõppeb talv ja hakkab kevad, ja nüüd ongi see aeg juba nii lähedal! Veel mõni aeg tagasi tundus talve lõpp väga kaugel, aga täna rannas istudes ja tormiseid laineid vaadates ütles Carine, et oleme talve juba peaaegu üle elanud ja jõudis kohale, et see on tõesti nii. Hetkel puhub akna taga küll vali tuul ja õhtul paneme rõduukse ette rätiku, et vihm ikka õue jääks, aga juba on tunda, et soojad ilmad on soojemad kui varem (iga vähemgi parem päev proovime lõunat õues süüa. Sel nädalal said teised juba nalja teha, et ega ma vaene põhja inimene ära ei põle, näost nii punane :D)

Laupäevaks kutsuti meid kõiki Pythagoriosse lõunale, et kohtuda mõnede lapsevanematega, kelle mudilastele kord kuus loodusalast haridust jagame ja et niisama süüa ja juua (Kreeka ju). Ilmateade midagi ilusat ei lubanud, aga kui me sinnapoole väntama hakkasime, tegime kohe järjepanu mitu riiete vähendamise peatust, et poolel teel lihtsalt ära ei sulaks! Suurem osa inimesi mahtus autode peale, aga laenasin Bibilt (endine toakaaslane) ratta ja otsustasin päikest nautida. Teadsin, et sõit tuleb pisut stressirohke, sest mägine tee, aga töökorras on ainult esipidurid, kuid jõudsime kõik ilusti kohale (ratastega olime kolm inimest). Viis tundi hiljem tagasi tulles oli taevas juba hall ja pilves, aga teed olid autodest tühjad, vaade mägedele ja merele imeline, kõht täis head toitu ja veini, ma olin õnnelik!

Reedel sain kodustelt paki koos hulga hea ja paremaga :) Tom küsis, mis vanemad saatsid, kas alkoholi? Jaatava vastuse peale vangutas pead ja mainis midagi estonian parenting'u kohta. Aga küll need vanakad head kasutust leiavad, näiteks kui 24ndal Eesti õhtu teen :)

Reedel läks Alice mõneks ajaks Inglismaale ning heade sõpradena ärkasime samuti hommikul kuuest üles, et ta lennujaama ära saata. Või noh, tegelikult oli peamine põhjus ärkamiseks see tore plaan Pythagorios enne tööd bakery'st midagi värsket ja sooja võtta ja päiksetõusu imetlemise kõrvalt üks kohvi juua. Väga mõnus hommik :) Ainult algus oli pisut hirmus, sest autoomanik ja -juht on kanapime. Ilmselt see ei ole parim lahendus, kui autotäis inimesi hakkab iga kord paaniliselt karjuma, kui autojuht kurvi tajumata peaaegu naabermajale või mõnele parkivale autole sisse tahab sõita või siis viga parandades teelt välja tahab tagurdada, aga seisma ta jäi ja meie ärkasime ka mõnusa šokiga kohe üles, 40 minutit enne lennu väljumist jõudsime lennujaama ka (ja check-in sai järjekorrata tehtud, sest enamus kreeklasi saabus ilmselgelt hiljem).

Piim ja leib

Jalutasime laupäeval Pythagorio lähedal vanades ajaloolistes paikades ringi. Ilm oli natuke nukker ja mingi hetk ei viitsinud enam lonkida, nii et jätsin teised ilma minuta kloostrit otsima ning hüppasin alla linna, sest nägin mõni aeg tagasi ühes suvalises poes leiba. Ehtsat pruuni leiba! Läks pisut üle kahe euri maksma, aga hommikusöök muutus kohe hulka meeldivamaks. Otsustasin siis juba asja päris täiuslikuks teha ja ostsin paki värske(ma)t piima kah. Selle, mis "ainult" pool aastat kapis joodavalt võib seista. Ilus-ilus!!

Oiii, see põõsas! Nagu näha, nii kui paar meetrit merepinnast kõrgemale sain, leidsin jälle oma vana vaenlase üles, aga õnneks seekord sisse ei kukkunud.

Väike seiklus, 23-25 jaanuar

See viimane pilt eelmises postituses oli meie reisikesest Kreeka saarte vahel. Ülemustel oli pisut asjatamist ning selle juures abi vaja ja kutsusid mu kaasa ja sain veel valida ühe inimese, kes kaasa tuleks. Nii me siis Carine'iga seiklesimegi Archi uue paadi peal kõigepealt Patmosele, sealt Marathile (kus elab muideks ainult 2-3 inimest!). Marathil tegime kõvasti tööd ja pärast istusime poole ööni piraadi tavernas, jõime ouzot ja sõime kaheksajalatükke (piraat ülemuste vana sõps ja mõned nende tuttavad tulid ka paadiga kuskilt teiselt saarelt) , hommikul saime tavernas veel endale ja ülemustele ise kohvi teha enne kui omanik välja ilmus. Edasine tee: Arki, Leros ja Lipsi. Lerosel sai päris kõvasti jälle tööd tehtud, aga Lipsil saime toreda õhtusöögi sealselt rahvalt ja nii tore oli korra jälle oma vanas arsmas baasis aega veeta :) Ööbisime jälle paadis, aga hommikul saime veel baasis aega veeta, ülemustega töötada ja poistele tööga abiks olla ning siis oligi aeg tagasi Samosele suunduda. Torm tuli juba peale ja lõpus oli ikka päris rõve sõit juba, aga tore tore tore oli!

Patmos:

Marathi:

Leros:

Lipsi: