Braga, 4. nov

Läksime laupäeval Zhanerke ja Askhatiga Bragasse, rongiga tunnike Portost põhja poole. Väga vara hommikul kodust välja ei jõudnud ja olime seal parasjagu lõunasöögi ajaks. Otsustasin francesinhale veel ühe võimaluse anda, aga arvamus (liig mis liig) ei muutunud.

Linn ise on väga ilus! Vanalinn ja ümberringi näed mägesid. Jalutasime ringi ja sõitsime bussiga päikseloojanguks Bom Jesus kirikusse. Siis jalutasime veel ringi ja tulime õnnelikena koju tagasi :D

Pühapäeval käisime kodu lähedal pargis jalutamas, sest see on nii ilus koht ja siis suures toidupoes shoppamas. Mul oli vaja vannituppa uut lambipirni, sest vana lõpetas töötamise kui ma pesus olin ja just šampooni pähe sain.

Oktoobrist novembrisse

Kui nüüd kaks päeva tubli olen, suudan kojumineku ajaks ehk blogiga detsembrisse jõuda :)


Oktoobri lõpp

Vahepeal meid oli korteris jube palju. Kseniia ema tuli kaheks nädalaks meile ja Maxi tüdruksõber tuli teist korda külla, päev peale tema lahkumist tuli Maxi parim sõber Saksamaalt, pluss Anne poisssõber ka umbes kaheks nädalaks. Külalistevabal ajal leidsime õhtuti koos ühiseid aegu et LOTRi vaadata, sest osad ei olnud kunagi näinud ja valmistusime Kseniia sünnipäevaks (20!!!!)

 Korterikaaslane tegi mulle ükspäev süüa :)

 Zhanerke joonistas igal hommikul neid südameid :)

 Väike laupäevane jalutuskäik enne kingiotsinguid

Kseniia sünnipäev

Kõik 7 ühe pildi peal

Sünnipäev oli väga vahva ja lõppes meie esimese ja siiamaani ainsa korraliku korteri tantsupeoga. Taaskord ei saanud ühisest väljamineku plaanist asja, sest aeg läks liiga kiiresti ja läksime lõpuks ainult Tilliga kahekesti, aga Kseniia jäi peoga väga rahule.

Pühapäeval ruttasime rongi peale ja viisin teised ka mereäärset kabelit vaatama. Vaatepilt oli eelmise nädalaga võrreldes hoopis teine. Lebotasime niisama rannas ja vaatasime päikseloojangut. Jutustasin Miinaga, kes on semestriks Itaalias praktikal, mõnus päev!

November!

Novembriga koos tuli suur muutus. Peale kella keeramist oli järsku pime ja ...külm! Kui seni oli ebanormaalselt soe ja kuiv olnud, siis nüüd sadas paar päeva ja seejärel kukkusid kraadid märgatavalt. Endiselt ebanormaalselt vihmavaba, aga piisavalt niiske, et olukord ebameeldivaks teha. Tegelikult see oli see ilm, milleks ma vaimselt valmistunud olin, Kreeka talve mälestused on veel selgelt meeles. Vanadel majadel, nagu meie omal, puudub igasugune soojustus ja kui õues on öösel 5 kraadi siis ega toas ka väga mõnus ei ole. Hommikul ronid vastumeelselt voodist välja, paned külmad niisked riided selga ja vihkad maailma. Köök on ainuke ruum, mida me suudame soojaks teha, sest see on piisavalt väike ja sealt ei lähe uks otse õue. Kui juba teevee pliidile paned, hakkab asi vaikselt paremaks minema. Ühel eriti külmal hommikul jõin oma kohvi kui trossis korterikaaslane sõnagi lausumata kööki jalutas, otse ahju juurde, pani selle tööle ja kükitas tagumikuga sinna sisse :D

Esimene november on siin vaba päev ja Halloweeni puhul oli vist iga inimene väljas peol. Välja arvatud minu korterikaaslased küll, kellest keegi ei viitsinud lõpuks midagi teha. Tahtsime Erasmuse peole minna, aga kui me lõpuks kontorisse pileteid ostma jõudsime, olid kõik 600 piletit juba välja müüdud, mis võttis teistelt tuju ära. Kuna muud sõbrad plaanisid kõik sinna minna, läksin siiski linna ja lootsin, et äkki nad kohapeal müüvad veel, kuigi hind oli kolmekordne. Käisin Adegast läbi ja teel peopaika kohtasin inimtühjadel tänavatel ainult kolme inimest, aga need olid selleks hetkeks kõige õigemad inimesed üldse! Kuulsin juba kaugelt, et nurga taga keegi rõõmsalt laulab ja kui nendeni jõudsin, hakkasime juttu rääkima. Nad olid ka teel peole, teise linna ESNi esindajad, ja arvasid, et küll nad mu sisse saavad, ehk isegi tasuta. Nad teadsid kõiki korraldajaid, võtsid mu käevangu ja jalutasid mu ilma ühegi küsimuseta väravatest sisse :)

Järgmine päev oli muidugi täiesti raisus, aga nagu kodustel päevadel/õhtutel ikka, ronisime kõikide tekkidega kobarasse diivanile ja vaatasime filme.

Neljapäeval käisin juhendajatega suures valges majas töörühma koosolekul ja tegin väikse ettekande. Peale oma kümneminutilist säravat esitlust kuulasin poolteist tundi portugalikeelset koosolekut (ja vaidlust) ja kui silm juba päris kinni tahtis minna, tegin väikse ringutus- ja vetsupausi ning suutsin tagasiteel koosolekuruumi täielikult ära eksida, aga muidu oli tore. Ainult ilm täiesti kohutav.

 Jõudsime hiljem kohale, aga ootasime teisi ikka tund aega

Endiselt oktoober

Peale Lissaboni võtsin vähe rahulikumalt, olin kodus ja käisin jooksmas. Kõikide põlengute tõttu sadas taevast tuhka ja oli üsna kole. Muidu, leidsin endale õhtuteks natuke lisategevust: teisipäeviti on ühes toredas kohas, Casa da hortas, itaalia keele õhtu ja neljapäeviti sealsamas portugali keelevahetus. Peale Lissaboni nädalavahetust käisin esimest korda. Itaalia keeles on tavaliselt umbes 10 inimest, itaallased ja pooleldi itaallased suuremas osas. Üldiselt tunnikese räägime niisama juttu, siis mängime mõnda mängu ja umbes 9 saab nö ametlikum osa läbi ja sööme koos õhtust. See ei ole päris söögikoht, pigem nagu kogukonna- või kultuurikeskus paljude vabatahtlikega. Igal lõunal ja õhtul teevad nad häid vegan toite kohalikest toorainetest :) Olen seal nüüd tublilt peaaegu iga nädal ikka käinud. Arusaamisega ei ole suurt probleemi, aga pole nii ammu itaalia keeles rääkinud, et lausete moodustamiseks on vaja pingutada. Esimesel korral üle kolme tunni itaalia keeles võttis ikka päris läbi. Lõpuks koju sain, olid sakslased Lissabonist tagasi jõudnud ja veetsid viimast päeva Portugalis, kuid mul oli 0 energiat, et nendega veel aega veeta.

Kuna itaalia keeles oli nii tore, läksin neljapäeval ka portugali keele õhtule. Seal on palju rohkem rahvast ja tegevused toimuvad vastavalt tasemele kolmes erinevas grupis. Erasmuse inimesi seal palju ei ole, ja keskmine vanus ka kõrgem kui Erasmuse pidudel, üldiselt alates 25 aastased, 60ni välja. Mulle meeldib. Portugali keelde suutsin ka oma toakaaslase ja teisel korral Anne kaasa tõmmata. Me istume seal täitsa algajates :D Peale väikest algelist enesetutvustust loeme kamba peale ühe portugalikeelse laulu ette, tõlgime kohaliku tüdruku abiga ära ja lõpetuseks siis kuulame ka. Ja siis õhtusöök. Olen siin nüüd juba niikaua olnud, et hakkan portugali keele kõlaga harjuma ja arusaamine on kõvasti arenenud. Ise kahjuks veel suurt midagi öelda ei oska, aga eks selleks need õhtud ongi :)

Casa da horta toit

Matkamise igatsus aina kasvas ja lõpuks leidsin ajutise leevendusena, et mööda mere äärt läheb kilomeetrite kaupa mõnus laudtee. Hea seegi :) Laupäeva hommikul otsustasin selle üle vaadata ja sõitsin rongiga pool tunnikest Portost lõuna poole. Vaatamata üsna tugevale tuulele oli ilm täpselt parasjagu soe ja ookeanilaineid oleks võinud vaatama jäädagi! Rahvast oli seeeest üsna vähe ringi liikumas ja nautisin poole ajast üksindust (kajakad välja arvata). Sõin mere ääres lõunat ja reaalselt, see oli kõige parem burger, mida ma siiamaani Portugalis saanud olen. Kuigi inimesi oli vähe, oli iga paari kilomeetri taga kohvikute näol meeldetuletus, et ega ma ikka kuskil väga üksildases kohas ei ole. Eks tegin siis vahepeal kohvipeatuseid ja muidu mingi mustmiljon pilti. Jõudsin täpselt päikeseloojanguks Douro jõe suudmesse ja sealt oli veel ainult tunnike, poolteist koju. Kokku tuli hea 25 kilomeetrit :)

Tahtsin varakult koju jõuda, et enne õhtut peoks puhata, kuid Askhati kaks kasahhi sõpra olid külla tulnud. Õnneks käisin koju jõudes esmalt pesus ja teistega enam samale tasemele ei jõudnudki, aga mängisime oma lemmikombinatsiooni kahest joomismängust ja tulemused olid ilmselgelt katastroofilised. Jõudsime siiski peole, kuskil majas meie poolt tunnike linnast välja jalutada. Ma ei tea, kui palju inimesi neil seal majas täpselt elas, aga neil oli eraldi diskoruum :D Ja ülisuur õu ja üldse hea koht peo pidamiseks. Paar tundi võttis vist aega, aga kuidagi suutsime kõik koos viiekesti sealt jälle koju ka tulla. Maxile läks see pidu päris kalliks maksma, ta oli pärast kaks nädalat haige, aga vähemalt sai ta endale ühe uue lemmiku joomakaaslase Paša.

Pühapäeval käsin lõpuks Francesinhat söömas. Olin seda väga kaua edasi lükanud, sest kuigi ma näen seda iga baari ja resto ees plakatitel iga päev, ei ole see minu jaoks väga kutsuv tundunud. Kaks saiaviilu, vahel kõikvõimalik liha, mida ette kujutada, peale sulatatud kamakas juustu ja rasvaga üle kallatud. See on omaette ettevõtmine. Üks sakslane, kes aeg-ajalt meie juures peatub, on suur fänn ja sööb vähemalt ühe nädalas ja läksin siis ka lõpuks kaasa ühte tema lemmikohtadest. Esimene veerand oli täitsa hea, aga poole peale jõudes läks päris raskeks ja viimane osa läks juba teistele jagamisele. Veeresime koju ja seedisime terve ülejäänud päeva.