Joke of the century...Or more probably the joke of the history of mankind

Jõudsin kolm minutit tagasi koju. Sõime Brittaga Pireti juures hiina toitu, vaatasime suurejoonelist euroetendust ja näersime hinged seest.
Millised on siis esimesed mõtted seoses selle aastase Eurovisiooniga? Mõistsime kõik juba enne hääletust, et kui Venemaa sel aastal ei võida, siis on see nende jaoks kõik. Lavale oli toodud ju kõik, mida neil üldse pakkuda on: esiteks vägagi tuntud viiuldaja, kelle ainus mure terve laulu ajal oli, et kogemata poognaga viiulikeeltele pihta ei läheks, teiseks Dima, iga Euroopa naise rõõm ja tüdruku unistus, ja viimaks maailmakuulus iluuisutaja keerutmas paari ruutmeetri suurusel plastmassist(!) kunstjääl(!!), mida ta pidi jagama veel kahe eelnimetatud väänleva tüübiga. Kui mõistsin juba, et enam pole midagi, võit läheb idanaabritele niikuinii, leppisin olukorraga, rahunesin ja asi hakkas juba parajalt naljakas tunduma. Näiteks uisutaja rõõm iga 12ne üle. Lõpus oli nii lausa väga kahju, et neid mujale jagati, nii oleks tahtnud seda nägu näha. Või kuidas asja võitnud Dima liigub lava poole, üritades meeleheitlikult endalt särki seljast heita, kuid ei saa, sest ebaviiuldaja ripub ta seljas. Kolmekesi saata võidulaulu (mille pealkiri ega ükski sõna pole meelde jäänud) elavate liigutuste ning osavate jäljendustega oli tappev.

Hämmastav, et ma täna magama ei jäänud, sest eile, kui ma Hannaga Pireti juurde läksin, kustusin üsna ruttu diivanile ära. Pärast jalutasime Hanna juurde (nii hilja oli, miski enam ei sõitnud) ja ma sain seal hommikuni puhata, et siis Patarei vanglasse OSI Tartu-Tallinna ühisekskursioonile minna. Peale ringkäiku käis ka Lagle Parek enda sealsetest aastatest rääkima. Väga huvitav oli, pärast käisime veel EKKMis ka. Ja arutasime suvekooli asju. Väga tore oli!

Homme tuleb üks vagäväga eriline päev :)