Kevadmasendus

Reedel oli teatrilaboris üsna vähe inimesi, kuid rohkem, kui mina isiklikult ootasin. Projekti jaoks oli see miinus, õhtu veetmise osas pluss. Lõpus oli mul kahjuks väga halb tuju, esiteks selle pärast, et viimasel paaril päeval on mul iga päev halb tuju olnud, teiseks selle pärast, et ma tahtsin juba Hanna juurde minna, kes meid ammu ootas, et sünnipäeva/soolaleivapidu pidada. 18 on tähtis number ju! Kolmandaks seetõttu, et ma olin väsinud, mis oli ka põhjus, miks ma Hanna juures tugitooli istudes kohe magama jäin. Mingi kell öösel aeti mind üles. Piret oli juba ära läinud, Hanna ja Sille pidid niikuinii ööseks jääma, aga Britta tahtis ära minna ja ma arvan, et kell hakkas vaikselt kolm saama. Ma ainult ühmasin midagi ja keerasin külge (nii palju, kui see tugitoolis võimalik oli), seega oli ka Britta sunnitud ööseks jääma (vb ta ei teadnud enam, kus ta kodu on?).

Laupäeval käisin Novembrit vaatamas. Praegu on iga päev 1 Hispaania film Sõpruses tasuta. Ma olin seda poolenisti näinud, nii et teadsin kogu aeg, kuhu poole kogu lugu liigub, aga see oli ikka hea, parem veel kui esimesel korral. Ainult kurb oli, et inimestel oli nii hea idee, aga nad ei teadnud, kus piir on ja keegi ei tahtnud neil lasta maailma muuta.

Hommikul pidin varavara tõusma, et loomade hoiupaika jõuda. Koos/Bmeste-l ja Päike kuuti-l oli ühisüritus. Ma olin hommikul isegi nii tubli, et viitsisin endale omletti teha. Aga Üritusel oli masendav. Peale minu sita tuju oli ilm ka veel vilets ja lõpuks ma ei võtnudki ühtegi koera, lihtsalt vaatasin neid seal ja rääkisin mõnega. Vähemalt olid inimesed toredad, nii et ma sain vahepeal oma (enda arust olematutest) probleemidest üle, eriti, kui me pubis istusime. Kui linna tagasi jõudsin, oli masendus jälle peal ja ma sain Pauliinaga kokku, kes proovis mind kummikommidega ravida. Ajutiselt õnnestuski :) Siis hüppas Eliise korra minu juurest läbi ja muutusin veidi rõõmsamaks. Aga nüüd jälle kinno!