laupäev, 10. mai 2008

Tuhat tänu lahkele kontrolörile bussis number 1

Täitsa jube! Ma ei mäletagi, millal viimati koolis rummipalle sai söödud. Varem tegime ikka pidevalt karjääri-
planeerimises pakile otsa peale. Sel nädalal oli selle tunni ajal tuletõrjeõppus ja õpetaja ebaõnnestus täielikult. Kõik hüppasid kohe klassist välja, kahekaupa käimise asemel läksime troppis tepist alla, teise korruse juures tuli aga suits vastu, nii et keerasime võimla poole ja jalutasime koridori lõppu, kus paralleel ja mõned veel juba lihtsalt seisid ja ootasid. Lõpuks, kui olime ammu suitsu sees, tuli õpetaja ka lõpuks ja hakkas meid tuldud teed tagasi viima, otse tulle! Õpetaja ise oleks vist läinudki ja sisse põlenud, meie hakkasime koos teise klassiga trepist üles tagasi kolmandale minema ja läksime aula kaudu välja.

Reedel pesime kolmanda korruse klasside aknaid ja ma proovisin jälle ületada oma kõrgusekartust. Sain hakkam küll. Peale kooli läksime Merkaga Ülemistesse. Olime magamiskotid juba kooli kaasa võtnud, et saaks otse minna, ja kui hüpermarketist joogi ja šokolaadi ära olime ostnud, jalutasime linna piiri poole. Lootsime, et saame iga autoga ainult natukene sõita, sest Tartus pidime olema alles 22.00 ja läkski nii - kõik põhiristid sai läbi käia. Isegi rekkaga saime sõita. Üks rekkajuht, kes just kuuajaselt Venemaa reisilt tuli, võttis meid peale, pakkus küpsist ja tema sõnul kõige paremat õlut, mida Venemaal osta saab. Andis lausa kaasa, kui meid järgmisel ristil maha pani. Nüüd olen ikka rekka peale ka hääletanud :)

Tartusse jõudsime vara. Poolteist tundi varem, kui oleks vaja olnud. Passisime tükk aega Toomemäel, enne kui Genialistide Klubi juurde läksime. Jätsime sinna minekuks ka liiga palju aega, sest ma arvasin, et ei mäleta enam, kus see asub, aga tegelikult avastasin, et orienteerun Tartu vanalinnas palju paremini, kui Tallinna omas ja GenKlubi tee oli mulle suvest juba nii sisse harjunud. "Kirjandus vä?" oli suurepärane. Britta, Katriin ja Kairi esitasid nii hästi kõiki neid luuletusi ja see oli väga üllatav, kuidas nad suutsid asjad meelde jätte ja kõike nii hästi teha.
Pärast tantsisime diskol ja käisime puu taga saia söömas ja tantsisime veel. Kui ära väsisime, hakkasime linna poole liikuma, et magama minna. Teepeale jäi kohe aga suudlevate tudengute purskkaev ja kui Katriin mainis, et seal võiks ju veidi sulistada, olid mul kohe jalanõud jalast ja peale hetkelist veenmist jooksime Katriiniga purskkaevus tiiru. Ja siis veel ühe. Liikusime paljajalu edasi Värske Rõhu toimetuse poole, kus pidime ööbima, kuid tee peale jäi veel üks purskkaev. Seekord liitusid ka Merka ja Britta ja me olime kõik läbimärjad, kui oma sihtpunktini jõudsime. Pesime jalad ära ja läksime mäkki. Paraku oli drive inni järjekord nii pikk, (ja ka teisi "jalgsi mäkivendasid" oli palju) et me otsustasime Statoili hotdogi kasuks, eriti kui nägime, et mäkist pirukaid ja friikaid ei saagi. Magama saime alles poole kolme ajal ja tõusime juba enne kaheksat, nii et kui ma Katriiniga hommikul teele asusin, et olnud mu teksad veel sugugi ära kuivanud. Tallinnasse saime ainult kahe autoga ja kui alguses meile tundus, et see auto, mis meid nii 15 km edasi viis, haises, siis järgmises autos saime aru, et tegelikult oli asi meis, õigemini meie purskkaevus ligunenud riietes. Hea oli koju jõuda!

Täna ootavad mind ees vanamuusikakontsert (kui ma selle üles leian) ja magamata öö transsubstantsiatsioonil. Ja kodu tuleks ka tolmuimejaga üle tõmmata.

1 kommentaar:

shewaits ütles ...

Sa oled nii tubli!
Tegelikult oli mul veel midagi öelda, aga vat läks täiesti meelest ära. Aga purskkaevudes võiks veel ja veel käia! Kuhu sa täna kadusid? Ma tahtsin sulle tegelikult lihtsalt öelda aitäh, et sa olemas oled. :)

Viimati kirja pandud

Lühike, aga veinirohke postitus

Peale minireisi Kangaroo saarele jätkasime töö lainel. Seekord ei ole mul väga pikalt ja põhjalikult midagi kirjutada, sest veinitehas, kus ...