Kell on juba kolm läbi (päeval :/) ja ma ärkasin just üles. Peale Portugali on peaaegu iga päev selline olnud. Läksin kell kaks välja (öösel, päeval ma alles magasin sel ajal), läksin Britta koduni ja koos jalutasime vaikselt lennujaama. Pidime veidi ootama ja lõpuks ta saabus - Karin oma väga suure ja ilusa YFU kohvriga. Ta tundus üsna rõõmus, et me tulime, aga see rõõm võis jääda natuke varju, kui ta pidi peaaegu pool tundi tegelema sellega, et oma kohver lubatud kaalulimiiti mahutada. Lõpuks jäid välja mõned vähemtähtsad asjad, mida Kolumbiastki saab, näiteks rätik (või see vähemalt nägi selle moodi välja). Ja siis üks Kalevi kommikarp, mille me Brittaga endale saime ja teel tagasi koju ära sõime. Ja kõrvale jõime statoili kakoad ja ma pidin maksma kakskümmend krooni pooliku tassitäie ees! Igastahes, Karin läks ära ja enne aastat teda ei näe. Naljakas, ta läheb ära, on ära, ja tuleb tagasi. Ja ongi kõik. Me Brittaga tuleme ikka jõuluvaheajaks koju, siis suveks koju, siis jälle jõuluks.
Aga enne ära minekut seisime veel kikivarvul turvaväravate juures ja piilusime, kas näeb veel hetkeks Karinit. Ja siis ma tulin koju, sain poole seitsmest magama ja Karin tšillib juba Kolumbias.