Talgud

Mul oli ausalt suur mure, kuidas ma selle nädala kontoris üle elan, seepärast pakkusin võimaluse avanedes end rõõmsalt kindlusevaremete koristamiseks vabatahtlikuks (ma veel ei tea, mis ülemus sellest arvas, et mind täna hommikul kontoris ei olnud, eks saan hiljem teada...). Kolm nädalat on ühed Tšehhi õpilased siin, et meid aidates natuke õppida ja eelmisel nädalal käisid nad Pythagorio kooliga muuseumis, sealt keegi kutsus neid ja meid varemete koristamise talgutele tänaseks. Vaja oli trimmerite järel rehaga käia ja kõik maast kokku riisuda, et plats oleks turistide tulekuks valmis. Tore seltskond oli seal koos ja kõvasti sai päikest ka :) Hommikul tulid vabatahtlikud taksod meile baasi järele, see oli taksojuhtide panus talgukorraldusse. Lõunaks tõid meid jälle tagasi, selleks ajaks tulid umbes pooled vanad asjad maltsa seest nähtavale.

Kuidas ma pühapäeval koos Emilyga oma mentori, Nizari, juures õhtusöögil käisin: Jalutasime Pythagorio poole (sest ta elab poolel teel sinna, veits mäest üles) ja jalutasime igast võimalikust teerajast üles ja kui enam maju ei olnud siis tagasi alla järgmise teerajani. Sest see oli kõik, mis me ta elukohast teadsime: Pythagorio poole ja mäest üles. Kui me jalutamist alustasime küsis Emily, kas ma ikka tean, kus Nizar elab. Mu vastus oli midagi stiilis 'oooot, ma arvasin, et sa tead...'. Ja Nizaril ei ole ei telefoni ega internetti. Me ei viitsinud tagasi ka minna, et kelleltki küsida, kuigi seisime värava ees, ma ei tea miks ei viitsinud. Nii et selle asemel, et korraks tuppa tagasi minna matkasime 30 minutit ekstra mööda künkaid üles-alla. Kohale jõudes oli tal maitsev söök meie jaoks valmis, istusime maja ees õues, vaade oli ka super. Mingi hetk arutasime midagi kirjandusest, rüüpasime päikseloojangu taustal veini ja naersime, kui haritud me juhuslikule möödujale paistaksime (peale kahe kassi ja ühe koera kedagi muidugi ei möödunud).