Townsville... Kui enne võis öelda, et oleme põgusalt kohtunud, siis nüüd oleme vanad sõbrad. Nimelt ei võtnud auto remont paar tundi ega ka paar päeva, vaid ligemale paar nädalat...
Lühidalt oli lugu lihtne: auto läks katki, viidi garaaži ja me pakkisime paar hädavajalikumat asja kaasa ning suundusime lähimasse hostelisse. Võtsime esialgu paariks ööks kaks voodikohta ja jäime äraolevalt ootama. Paar päeva läks juba mööda enne kui autot vaadata jõuti, siis öeldi, et on vaja diislimehaanikut. Leidsime ühe ja ta võttis veel reede õhtul auto vastu (see tähendab, et puksiiriti tema hoovi), aga möödus terve nädalavahetus, enne kui ta seda vaadata sai. Tuli välja, et probleem oli tõsine ja remont kallis, kuid kaalusime erinevaid variante ja otsustasime, et las teeb korda. Käisime autos riidevarusid täiendamas, tegime külmiku tühjaks, kahtlesime mitu korda oma otsuses ja lõpuks jätsime Charlie ikkagi remondimehe hoolde. Nädala lõpuni tuli veel osi oodata, taaskord nädalavahetus üle elada ja siis remondi lõpuni vaatu pidada.
![]() |
Esimese asjana läksime sööma ja mõtlema, mis nüüd edasi. Istumist, söömist ja mõtlemist tegime järgneva kahe nädala jooksul päris palju |
Hostelis pikendasime pidevalt paari päeva kaupa ööbimist, ainult paar korda oli maja puupüsti täis ja pikendasime veidi rohkem, et ukse taha ei jääks. Esimesed päevad olime seal ikka üsna nukrad, aga vaikselt saime aru, et oleme päris heasse kohta sattunud ja kui auto juba diagnoosi ära sai ja asjad liikuma hakkasid oli endal ka kergem olla.
Proovisime endale niipalju tegevusi leida, kui võimalik, ja tegime päris toredaid asju:
- Jalutasime linnas ja nautisime rannapromenaadi
- Townsville on täis tänavakunsti
- Põhja Queenslandi muuseum
- Näituse avamine ja aborigeenide kandenõu coolamoni valmistamise töötuba
![]() |
Meisterdada oli väga vahva ja kandsime oma saviplönne veel pikalt käe otsas, kuid lõpuks pidime neist ikkagi loobuma |
- Vaalavaatlus!
Käisime paadiga merel Maggie ümber ja vaatasime emasid väikestega mööda ujumas. Nägime palju vaalu, mõni ujus niisama, üks väike muudkui lehvitas sabaga, üks suur vaal ilmus järsku paadi ette ja lehvitas veel sabaga enne sukeldumist.
- Igasugused toredad kohvikud
- Rannapromenaadil taasavati lõpuks kai
- Jalutuskäik mööda jõeäärt
- Hostelirahvaga aja veetmine ja nägime lõpuks ka Townsville ööelu
Lõpuks saime me ka vaktsiini saajate nimekirja ja suutsime kahele järjestikusele päevale endale ajad kirja panna. Vaktsiinikeskus asus suure ostukeskuse juures ja premeerisime ennast seal väikse pediküüriga.
Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et aeg lendas mööda. Pidev ootamine oli ikka vaevarikas ja nagu kiuste tehti kõik piirid, mida lähiajal ületada soovisime just siis lahti, kui meie kuskile liikuda ei saanud. Aga pika istumise ja plaanimise peale muutusid pisut ka kojuminekumõtted ja otsustasime veel üheks viljahooajaks ja üheks veinika hooajaks Aussi jääda. Otsus oli endalegi ootamatu, aga peaaegu kohe olid meil mõlemad tööd juba olemas. Kirjutasime oma veinikale Barossas ja kandideerisin samma viljaettevõttesse Roseworthys, kus 2 aastat varem töötasime ja nii lihtne oligi. Küllil läks viljatööga mõni päev kauem, sest ta otsustas viljahooaja Lääne Austraalias farmis teha, aga seal oli ka päris palju valikut.
Oodatust päev varem tuli see rõõmustav kõne, et auto on valmis ja kaks nädalat peale Townsville'i jõudmist saime sealt lõpuks minema.
Muideks, väike positiivne asi kogu loo juures oli see, et kindlustus maksis meie kahe nädalase hosteliarve kinni :)
Farmist sain sünnipäevaks maniküüri kinkekaardi. Käisime patissoni päevadest tuttavas ostukeskuses külmkappi täitmas, maniküüris ja 1. septembril alustasime uut reisi läbi Austraalia outback'i.
![]() |
Ja olimegi sõiduks valmis! |
🔆🔆🔆
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar