Tasmaania

Tasmaania oli veel viimane osariik, mida me Austraalias külastanud ei olnud ja viimaks tekkis selleks sobiv aeg. Otsustasime seekord lendamise kasuks ja rentisime peale paari päeva Hobartis auto, millega ülejäänud saarele ringi peale tegime.

Maandusime üsna õhtul ja palju ei teinud, käisime ainult linna peal väiksel hilisel jalutuskäigul. Harjumatult külm oli, aga Hobart on nii nunnu ja võlus meid koheselt. Mõlemal oli tunne, et tahaks seal mõnda aega elada. Võib-olla rääkis meis koduigatsus, sest linn oli väga euroopaliku fiiliga. Meie hotell asus ajaloolises piirkonnas (Battery Point) vana pubi kohal ja see oli jalutamiseks eriti super koht. Käänulisi tänavaid ääristasid hubased kohvikud ja taustal kõrgus Kunanyi mägi.

Teisel päeval tutvusime linnaga päevavalges ja käisime tänavaturul. Ostsime hommikusöögiks vaarikaid ja kohvi ja pärastiseks pätsi leiba. Aga soovi korral oleks hommikut saanud alustada ka väikse känguru burritoga.

Sadamas ja selle ümbruses jalutamine meeldis meile samuti. 

Tegime seal aega parajaks kuni oma muuseumi praami peale saime. Õigemini, saime sinna järjekorda, kui ma avastasin, et olin ostnud piletid vale kuupäevaga. Külli pidi mu sealsamas maatasa materdama, aga ma juba nägin, et olin suutnud ühe ostuga hankida õigeks kuupäevaks muuseumipiletid ja nädal hilisemaks transpordi, et küll keegi aitab selle jama mul korda ajada. Natuke jooksmist, aga saime praami peale.

Muuseum ise oli massiivne, ringkäik algas mitmekümne meetri sügavuselt maa alt. MONA (vana ja uue kunsti muuseum) on  Austraalia suurim eramuuseum ja seal on ikka igasugust kraami. Olid mõned päris huvitavad asjad, kõik ei olnud sugugi meelepärane, aga kokkuvõttes kindlasti elamus. Sõitsime õhtuvalguses mööda jõge kesklinna tagasi ja jalutasime veel linna peal.

Järgmisel hommikul korjas väike buss meid peale ja sõitsime Tasmani poolsaarele, et natuke ilusat loodust näha ja endist vangilaagrit Port Arturit külastada. Lootsime, et bussireisil on ikka normaalsed inimesed ja läks suht õnneks. Ilmal oli meie plaanidest muidugi ükskõik ja kui bussi istusime, hakkas kallama.. Aga lõppkokkuvõttes läks isegi päris hästi, sõidu ajal sadas rohkem, kui peatusi tegime jäi vahepeal üldse vihm järgi. Kahjuks peale esimest väikest matka avastasime, et oleme mõned inimesed ära kaotanud ja kui me nad pool tundi hiljem üles korjasime, olid nad korraliku sahmaka kaela saanud, läbimärjad ja üsna õnnetud.

Port Artur oli üks üsna kohutav vangilaager, kus ümbritsev loodus toimis ise vanglamüüride eest ja kust vähesed põgenesid ning keegi hästi ei elanud. Praegu on seal palju varemeid ja mõned majad alles ning nende säilitamise alla on ikka tohutult raha pandud.

Õhtust läksime sööma oma majutuse alla pubisse ja nautisime kala!

Hommikul korjasime oma auto peale, sõitsime kohe pool tundi vales suunas, siis saime õige suuna kätte jälle ja tegime väikse šopingu. Ostsime nädalaks süüa ja kaks odavat fliistekki.

Esimese asjana sõitsime Hobarti külje all oleva Kunanyi otsa, kust avanesid kaunid vaated Hobartile ja ümbrusele. Tuul oli metsik, aga tegime väikse matka ja nautisime selget taevast ja päikest palju saime.

Teine peatuspaik uue autoga oli Cascades Brewery, mis on Austraalia vanim jätkuvalt toiminud pruulikoda. Maitsesime õlut ja kõrvale võtsime snäkivaagna, et wallaby liha ka ära proovida. See oli suitsutatud ja maitses nagu suitsutatud sink ikka...

Õhtul ootas meid ees esimene ööbimine autos. Meie Charlie'st oli ta väga erinev, aga harjusime kiiresti ja väikseks ringsõiduks sobis hästi. Ööd olid muidugi suht külmad. Olime kinni pannud telkimisplatsi Mt Field mäe läheduses, kus talviti kohalikud suusatamas käivad. Kohale jõudes tuli meile toast vastu paksu kasukasse mähitud onkel, kes vangutas pead ja arvas, et täna öösel võib küll ❄lund❄ sadama hakata ☺ Õnneks oli meil telkimisplatsiga kaasas oma vets ja vannituba, kus sai soojalambi all riideid vahetada ja lisaks oli õue peal tore onn, kus ta meile tule üles tegi ja kus saime tuule eest varjus õhtu mööda saata.

Öösel magada ei olnud üldse külm ja hommikul päikse käes oli juba õige hea olla. Õnneks oli see ka meie reisi kõige külmem öö ja edasi oli ainult lihtsam (aga no üsna jahe ikka).

Esimene peatus oli Mount Field rahvuspargis, kus käisime koskesid ja suuri puid vaatamas. Planeerides koskede pilte vaadates ei tundunudki need teab kui kaunid, aga kohapeal vaadates olid ikka ilusad ja võimsad! Mõni asi ei jäägi pildi peale 🤷‍♀️

Ülejäänud päev oli sõitmine ja kuigi kilomeetreid ei olnudki teab kui palju, siis kurvilistel mägiteedel läks teekonna läbimiseks tunde. Reisi lõpuni jäi see osa Tasmaaniast minu üheks lemmikuks!

Tee peale jäi Lake St. Clair, Austraalia sügavaim järv (kuni 215 m sügav)

Õhtu lõpus sõitsime läbi kaevanduslinna ja jõudsime oma ööbimispaika Strahanisse (häälda 'strooni').

Srahanis käisime laevaga Gordoni jõe peal ja tutvusime seda ümbritseva iidse parasvöötmelise kliima vihmametsaga.

Hotell: otsustasime, et peale autos magamist oleme midagi mugavat korraks ära teeninud

Väga kaunis kruiis!

Laeval olles juhtus selline kole lugu, et mu GoPro jooksis kokku ja kustutas kõik viimase kolme päeva pildid ära 😢 Proovisin mitte liiga kurb olla ja kui kruiis linna tagasi jõudis proovisime veel kuskilt uut mälukaarti osta, et teist mitte kasutada. Linnaks on seda turistiküla vist palju kutsuda ja uut kaarti ei saanud, aga sain Külli SD kaardi ta telefonist. See ajas asja ilusasti ära. SD kaardi asemel ostsin endale kindad.

Sõitsime terve pärastlõuna ning koos vihma ja pimedusega jõudsime Cradle Mountain rahvusparki. Siin oli meil planeeritud kaks ööd autos magada, aga õnneks olid olemas nii kaminaga kinnine köök kui ka kuumad dušid!

Hommikul alustasime vara, sest soov oli mäe tippu ronida ja see on terve päeva töö! Halva ilma tõttu näidati meile kaardi peal ette kontrollpunktid ja tingimused, mille puhul ei tasu jätkata. Juba matka alguses kahtlustasime tõde ja nii oligi: mäkke ronimine jäi meie jaoks kahjuks ära. Seal udu sees ei näinud lihtsalt mitte midagi!

Aga päev selle pärast untsu ei läinud. Matkasime tagasi uduvaibast allapoole ja kõndisime päeva jooksul läbi KÕIK rajad, mis pilvepiirist allapoole jäid.

Üks meie suurtest unistustest juba ammusest ajast oli vombatit looduses näha! Nad on rohkem õhtul ja öösel tegevad ja kui päeva lõpuks ühte nägime lõpuks oli rõõm ikka eriti suur! Ja no lõpuks ei jõudnud ära lugeda, palju me neid nägime.

Järgmise päeva plaan oli tegelikult ümbruses veel ringi sõita, aga mägede vahel oli ärgates endiselt udune ja see ei tundunud meile eriti mõistlikuna. Sõitsime erilise plaanita hoopis mägedest alla rannikule ja tiirutasime niisama rannikuäärsetes linnakestes ringi.

Pärastlõunal sõitsime tagasi sisemaale ja käisime koobastes helendavaid ussikesi vaatamas!

Ööbisime vanas kirikuhoones asuvad B&Bs. Omanik oli omapärane, koht hubane. Tagaaias otse akna taga algas surnuaed. 

Surnuaia taga karjamaal olid tiigid, kus elavad nokkloomad!! Nende lemmikaeg end näidata on õhtuhämaruse saabudes ja me külmetasime seal päikseloojangu taustal tiikide vahel suures lootuses, et näeme neid enne kui pimedaks läheb. Ja lõpuks nägime ka!

Hommikul sõitsime Tasmaania suuruselt teise linna Launcestoni, kust läksime taaskord bussireisile, seekord veine maitsma. Meiega ühinesid kaks meie veinika töökaaslast, kes samal ajal vastupidises suunas Tasmaaniale ringi peale tegid. Bussijuht viis meid päevläbi igale poole, teadis kõiki omanikke ja teadis nende veinidest rääkida. Maitsesime päris mitut head jooki, Tamari jõe äärsed punased veinid olid meile väga meelt mööda.

Tagasi jõudes käisime veel veinika sõpradega söömas ja väljas ja nautisime oma päeva väga. Kõige lõpuks tuli meil veel vihmasajus kindlaks teha, kus me hommikul auto olime parkinud, sealt oma asjad võtta ja oma hostel üles leida. Jooksime sihitult mööda inimtühja linna ringi ja tegime miljon vasak- ja parempööret. Järgmisel päeval panime kokku, mitu korda me samades kohtades käisime. Hostelis kõik juba magasid, aga sellest polnud midagi, igal ühel oli magamiseks oma kapsel. Hostel oligi lihtsalt üks hiiglaslik ruum ulmeliste tudupesadega. Selline tunne oli nagu viibiks kosmoselaeval.

Hommikul vaatasime veel natuke Launcestonis ringi, käisime veel korra endiste töökaaslaste juures ning jalutasime natuke linna külje all olevas looduskaunis piirkonnas.

Ilm oli üsna jahe ja vihmane, mistõttu meie õhtuks bronnitud tegevus tundus ainult kutsuvam. Läksime sauna! 😀 Reaalselt soome sauna, Soomest toodud kuuse puit ja keriseahi. Saun ulpis aluse peal järve kaldal. Üks poola poiss käis seal tublisti kütmas, me muudkui viskasime leili ja hüppasime järve, nii mõnus!!! Järvevesi oli 10 kraadi, saun sai hea 85 (?) ikka sisse.

Sõitsime veel edasi ja jõudsime õhtuks Tasmaania idakaldale. Kohale jõudes oli juba varsti pime ja vihma kallas halastamatult. Istusime tükk aega autos enne kui lõpuks ennast kokku võtsime ja padavai köögimajja jooksime. Tegime teed ja sooja söögi ning püsisime kuivad. Kahjuks oli ruum väga suur ja ahi nii vilets, et võis varbad ukse vahelt ka sisse ajada, aga suurt sooja ei tundnud. Järgmine päev oli samuti hall. Olime väga tuntud ja populaarse rannikulõigu juures ja sõitsime tunnike siia-, tunnike sinnapoole, aga ju ei olnud ilm õige, midagi väga erilist ei olnud.

Sõitsime aga edasi lõuna poole, et õhtuks Freycinet'i rahvusparki jõuda ja paljuräägitud Wineglass Bay'd näha. Ma ilmselt vingusin juba ette, et kole ilm rikub meie elamuse ära ja kaunis rand jätab meid ilmselt üsna külmaks. Kohale jõudes oli meil parasjagu aega, et enne pimedat ühe mäe otsa ronida, et sealt seda randa näha. Paar korda tibutas pisut vihma ja kaalusime pooleli jätta, sest ronimine oli mööda libedaid siledaid kive, kuid õnneks läksime lõpuni välja, sest vaade tipust oli imeline!

Hommikul sõitsime tagasi Hobartisse ja andsime auto ära. Samal hommikul saime teada, et üks tuttav Eesti maja aegadest elab nüüd seal ja saime temaga kokku. Käisime veelkord Cascade breweris ja natuke linna peal ja niisama nautisime viimast õhtut saarel. Hotellis lebotasime veel basseinis ja saunas ning järgmisel päeval olime tagasi Lõuna-Austraalias. 

Õhtune vaade pruulikojale

Viimane vaade hotellitoa aknast

🔆🔆🔆