Eile õhtul oli suur jõulusööming. Teistelt saartelt tulid ka vabatahtlikud tagasi ning läksime kõik Pythagoriosse ühte toredasse tavernasse kohe mere ääres (reaalselt paar sammu merest), et veel viimast korda midagi koos teha ja ka loosipakid kätte jagada. Väga tore oli ja natukeseks tuli ka korralik jõulumeeleolu, kuid täna hommikul olid read kontoris küll pisut hõredamad kui tavaliselt! Sel nädalal ja järgmisel hakkab rohkelt inimesi lahkuma ning oma pooled neist uuest aastast enam tagasi ei tule, nii et tähistasime lihtsalt koosoldud aega. Sama idee oli meil ka nädalavahetusel, kui otsustasime kõik koos mägedesse ühte tasuta majakesse minna. Mõned on seal enne käinud, olemas on köök, kamin, magamiseosa ja mõned madratsid, pole ainult vett, elektrit ja vetsu. Tundus väga hea ideena, nii et 4 autotäit inimesi pakkisime baasist hunniku toitu kaasa, ostsime poest veel kamba peale lisa, +jooke ja grillimiseks liha, laenutasime džiibi, nii et väiksed autod saime lähimasse normaalse teega külla jätta, majani jäi vahetustega pooletunnine mägine džiibisõit. Igatahes, plaan oli hea, aga kui džiip esimese autotäie inimestega majani jõudis... oli u 12-liikmeline pere seal juba ees ja meil ei jäänud muud üle, kui ots baasi poole tagasi pöörata.
Peale poeskäiku
Tagasiteel kiire peatus mere ääres. Oli pisut tormine..
Esialgu olime muidugi pettunud, aga kokkuvõttes oli ülitore õhtu! Koka loal sai souvlaki köögis valmis tehtud (väikse võistlusena inglaste ja hispaanlaste küpsetusstiili vahel, aga lõpuks pidid kõik tunnistama, et mõlemad olid sama head), mängisime mänge ja veetsime koos aega. Kuna džiip aga juba laenutatud sai, siis otsustasime seda ära kasutada ja järgmisel päeval saare kõrgeima tipu vallutada (1433 m). Teised tegid seda juba korra, kui Lipsil olin ja lubasid kindlasti korrata, kui tagasi tulen, nii et need vaprad, kes pühapäeval peale poolde öösse veninud õhtut kell kuus hommikul üles said, mahtusid ilusti džiipi ja ühte väiksesse autosse, mis meid poole mäe peale viis. Talutava tee lõppedes hülgasime väikse auto ja 4x4 tegi kaks tiiru üles alla. Mingi hetk peale üheksat olime valmis 9kesi tõusu alustama. Plaan oli 3,5 tunniga üles ja vähem kui kolmega alla tulla, sest 4x4 tuli kella viieks tagastada. Kui teekonna alguses oli kohe esimene paus, et liigsed riided seljast heita ja poisid varsti üldse ilma särgita plaanisid jätkata, siis poole peal kuhjasime kõik tagasi selga ja kaasa võetud varuriided jagasime ka omavahel ära. Umbes tund enne tippu on väike kirik tekkide ja kamina ja köögiga, kus peitsime ennast pisut aega lõikava tuule eest, sõime lõunat ja jõime kreeka kohvi. Tippu jõudsime vaatamata külmale, tuulele ja rada ehtivale jääväljakule.
Aga lõpuks tundus, et see nädalavahetus ei olnud siiski mägede jaoks mõeldud. Rebecca silm oli juba pisut varem tunda andnud ja tuul ei mõjunud sellele absoluutselt hästi, nii et tagasi jõudes tuli veel ette võtta üks sõit haiglasse. Reedeni on ta seal voolikute otsas. Mina suutsin laskudes ogapõõsasse kukkuda, nii et heaks pooleks tunniks jätkus ogade väljanoppimise näol tegemist, üks tüdruk tahtis mu kätt nähes nutma hakata. Peale seda õnnetust suutis pool grupist ära eksida ning üle tunni aja sai nende pärast muret tunda. Aga lõpp hea, kõik hea, leidsid ka nemad raja üles! Autot enam õigeks ajaks muidugi tagastada ei jõudnud, kuid vähemalt jõudsime täpselt enne pimedat mägedest välja!
Karud käisid ka jõuluõhtusöögil!
Lihtsalt ükspäev detsembri alguses käisime jalutamas:
Peale jalutuskäiku väike kohv, seesama koht, kus nüüd pidu pidasime
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar