Peeglike, peeglike seina peal, kus on mu kodu siin ilma peal?

Mu rooma ütles mulle täna, et ma olen parim inimene siin koolis :) Aga ma olen veidi kurb, sest ta on kurb ja ma ei tea miks... Ta tahab rääkida, aga mitte veel. Ootan.

Hea on näha pilte sellest, mis Eestis toimub. Lumi, külm, elu, linn! Varsti tulen koju. Ohh, see lause... ajab mind segadusse. Tunnen, et mu kodu on nüüd vähem minu kodu, kui ta enne seda oli. See siin pole ka päris minu, aga natuke nagu on ka. Ja need inimesed siin on...minu inimesed. Aga mitte päris ka... Lugesin eile Eva-Liisi ja Anu blogisid ja mõlemad tundsid muret sarnaste asjade pärast (vähemalt nii tundus mulle). Ja mina olen ka viimastel päevadel mõelnud asjadest ja mitte midagi välja mõelnud... Veel kirjutasid nad, et on palju muutunud. Mina ei tea, kas ma olen muutunud. Ja ma kardan koju minna ja avastada, et ei ole. Failimise tunne nagu. Ja samas ma kardan, et kõik teised kodus on. Ma tean, et elu läheb seal minuta edasi ja see on hirmus. Tegin ikka nalja, et mina ja Britta jääme kõikidest oma sõpradest ilma ja kui kahe aasta pärast tagasi tuleme, saame üksteise sõpradeks hakata. Äkki see ongi tõsi... :( Kahekümne päeva pärast ilmutab end tõde! (Eks tegelikult läheb vist veidi rohkem aega, et millesti aru saada)

Aga tegelikult on elu ilus! On pühapäev ja iga kord, kui ma aknast välja vaatan, tundub mulle, et sealt peaks lumi vastu vaatama. Aga ei, kuid mis siis. Talvetunne, jõulutunne - mõlemad on täitsa olemas :) Hea tunne on olemas!

Kallisid teile, kes mind muretsema panevad!


(Väike (palju) hilisem kommentaar. Mäletan selgelt, et esimesel aastal oli see väike segadus ikka suur asi, aga juba teisel aastal tundus see kuidagi.. rumal.. ja vaeseid esimese aasta õpilasi vaadates tundus.. et nad on veel nii noored.... Teisel aastal oli juba tunne, et kodu on seal, kus on sõbrad, ja selliseid kohti võib olla ükskõik kui palju. Ehk vaatan sellegi mõtte peale juba varsti tagasi ja mõtlen...kui rumal..., kes teab)