Naljakas, et tükk aega kohe üldse ei kirjatanud ja nüüd mitu tükki peaaegu korraga. Esiteks, kuigi arvsin, et see saab tehtud 2007 aastanumbri sees, tahtsin teha lühiülevaate oma jõuludest.


Jõulupidude hooaeg hakkas juba õige varakult, reedel,14. detsembril, kui toimus FoorumTe: jõuluüritus. Seekord oli tegu natuke teismoodi klubiõhtuga, sest meie ei pidanudki närvitsema ja rabama etenduse nimel - kõik tegid hoopis etüüdikesi. Veel kuulusid õhtu juurde igasugused küpsetised (koogi ja MarisRauno muffinite kõrval ka minu kaerakäkiküpsiseüritus), mängud, istumised-olemised ja need hirmsad usaldusmängud (keegi üritas hiljem selgeks teha, et tegu ei ole tegelikult mitte lihtsalt usaldusmängudega, aga see on vist juba liiga pikk jutt). Viimaste puhul, olen aus, hirm oli suurem, kui see seda väärt oli - olen ju endiselt elus. Kuid, kui natuke veel seda aususeasja proovida, siis uuesti küll ei ruttaks laua otsa ronima ja inimestesse langema.

Järgmine oli Heateo jõulupidu sama nädala pühapeaval, 16. detsembril, kui viimast korda Pikk tänav 11 majja astusin kui Heateo kontorisse (ei ole veel loobunud mõttest, et ükspäev ise seal elan, lootus jääb veel sinna tagasi minna). Peale paari mängu sai niismaa istutud, filmiklippe vaadatud, suurimate pangeastumiste üle arutletud ja jõululaulu lauldud. Laulu eest said kõik kingituse ja see oli esimene kord see aasta, kui sain Britta poolt tehtud loosipaki, sisuks küünal (väga tore küünal oli kusjuures). Lõpus jõime veel plastmasstopsidest lastešampust ja olime rõõmsad, samas kurvad. Kuidagi lõpu tunne oli mul, kuigi tegu on vaevalt veel algusegagi.

Neljapäeval, 20. detsembril, toimus klassijuhataja maja all saunaruumis klassi jõulupidu. Läksin alguseks kohale ja ruttasin 15 minuti pärast ära, et esinema minna (Käo lastekodu). Uuesti jõudsin paar minutit enne kuute. Alguses oli kindel mõte, et korjan kingi ja sõrmuse ära ja lähen OSIsse kauaoodatud Voda-t vaatama. Juhtus aga, et nii tore oli, et jätsin OSIsse lausa minemata. Piinasime natuke oma ajusid ning rääkisime veidi. Mõnus, kerge õhtupoolik oli.

Reedel, peale kooliga kirikuskäiku ja Kohvicumis istumist, sõitsin maale, et perega jõule tähistada. Käisin isaga metsas kuuske toomas ja ehtisin õega kuuse ära. Esmaspäeval, 24. detsembril, ma kirikusse ei läinud, ema ja Külli läksid. Tundsin end veidi halvasti (pea käis ringi jne), sellepärast, muidu olen juba mitu aastat Hallistesse sõitnud. Jõulude ajal mulle meeldib kirikus käia, kuigi kristlus ei ole kindlasti minu usk. Ma ei teagi, miks ma siis sinna minna tahan. Praegu on ka see, et kui isegi lund ei ole, siis vähemalt miski peab ju jõulumeeleolu tekitama! Aga midagi on seal veel, mis kutsub jõuludel külmale pingile istuma ja jälle neid samu lugusid ja laule kuulama...
Õhtul jagasime kinke. Tavaliselt õpime igal aastal samad aabitsaluuletused pähe, aga millegipärast seekord selleni ei jõudnud, seepärast tegime ise väikesed luuletused ja kohapeal improviseerisin veidi. Külli mõnitas küll peale igat luuletust, et "ise tegid jh? Kohe aru saada", aga pole oluline, vähemalt kingid meeldisid.

Teisipäeval sõitsin (bussidega) Tallinna, sest kolmapäeval, 26. detsembril, esinesime Noortekohviku jõulupeol ning peale seda oli meil omal tagaaruumis väike istumine, kus jagasime loosipakid välja. Britta oli ära ununstanud, kellele tema kink minema pidi, ja loomulikult olin see mina, kellele tuli taas kord Britta loosipaki-küünal. Aga mulle meeldis. Tore küünal on :)
Paele FoorumTe: meeskonna jõulupidu oli afterparty, täis rõõmu, õnne, kinke ja karaoket.

Neljapäeval, 27. detsembril, toimus Saku suurhallis lastekodulaste jõulupidu. Kollase ja punase särgi seast valisin päikesekarva eksemplari (kollane rokib endiselt) ja pähe sain päkapikumütsi. Juhtus aga nii, et saja oodatud vabatahtliku asemel oli neid 200 ja laste arv tundus vaevu-vaevu seda ületavat (vb mitte nii hull, aga vähe tundus neid ikkagi). Seisin minagi, nagu paljud teised vabatahtlikud, keset kära ja möllu ja igavlesin. Aegajalt käisin sumobatuudi juures, kust hiljem endale ka tegevuse leidsin. Poole peal (kestis kümnest viieni) olid peaaegu pooled juba läinud ja kui asi lõpuks läbi sai, võis silmata nii kuskil 40 vabatahtlikku, kes vapralt vastu pidasid. Aga lahkudes oli tuju super. Alguses ei saanud küll vedama, kuid lõpus olime juba veidi ülekäteläinud jõmpsikate taolised - kargasime batuutidel, katsetasime sisebenjit ja hüplesime lava ees, jooksime sokkis ringi ja kallistasime maskotte.
Kell 18.00 samal õhtul hakkas OSI jõuluüritus. Üks väga huvitav mees käis lugusid vestmas ja veel enam, oleks tahtnud jäädi pärastiseks istuma ja olla seal, nagu tavaliselt, kuni Ele meid välja viskab (niimoodi viisakalt). Lahkusin aga õige pea, kui olin seal vaid 1,5 tundi olnud - ristiemad tulid külla ja tahtsin/pidin kodus olema. Kodune jõuluõhtu oli omamoodi, nagu ikka. Kuulasin suurte lugusid minevikust ja olevikust ja vastasin nende küllaltki veidratele küsimustele.
Terve pühadeaja käis üks eriline sära ja sädemeke minuga kaasas, kuid selle päeva lõpuks olin pühademeeleolust juba hingetu. Reedel otsustasin, et käin tol aastal viimast korda päkapikumütsiga ja siis said jõulud minu jaoks läbi.


Ükspäev mul tulid rõõmupisarad silma. See oli selsamal viimasel jõulupäeaval. Ma natuke aega kõndisin vaikselt, silmad märjad ja siis hakkasin nutma.