Mis tuleb esimese asjana pähe rääkides kelladest ja postidest Tallinna kesklinnas? No mulle assotseerus see kohe vabadusekelladega, kus ma hommikul enne kümmet asusingi Katriini ootama. Kui ta juba peale 15 minutilist ootamist välja polnud ilmunud, hakkasin mõtlema, et miks ta peaks Balti jaamast tulema vabakale kokku saama, et siis minuga koos uuesti raekoja platsile minna. Siis alles mõistsin, et küllap ta mõtles kella ja poste siiski kuskil raekoja platsil. Kui ma sinna jõudsin, siis teda seal muidugi enam ei olnud, sest seminari alguseni oli jäänud veel 2 minutit. Kahjuks ei teadnud ma, kus Õpetajate maja seal täpselt asub ja kui ma olin proovinud talle helistada, oli vastu võtnud hoopis mingi titt. Niisiis küsisingi ma teed ja tuli välja, et ma seisin täpselt õige ukse kõrval. (Ma olengi nii pime, võin veel meenutada näiteks kriidi otsimist muusikas klassi ees.) See läks hästi, jõudis siiski kohale. Hommikukohvist jäin ainult ilma.
See oli ikka hull masendusse ajav alguses, et väljas oli siuke ilm ja mul oli 8-tunnine seminar samal ajal. Õnneks aeg lendas nii, et tähelegi ei pannud ja sees oli mõnusalt jahe. + ma sain kõige paremat suppi, mida ma kunagi söönud olen.
Kaks nelja sõnaga "ENTERi" kaarti, esimene mul, teine Piretil. Õpilane puudus põhjuseta ja peab õpetajale seletama kasutades järjest kaardil olevaid sõnu.
Mina: Aed Hais Rääkimine Koolipidu
Piret: Magustoit Reeturid Kambavaim Tõuklemine
Õpilane: Ma ei saanud teie tundi tulla, sest sõin kooli sööklas magustoitu ja sain toidumürgituse.
Õpetaja: Lähme räägime parem ajas.
Õpilane: Ma ei saa, aed on reetureid täis.
Õpetaja: Ärma lähe jah, seal haiseb ka.
Õpilane: Neil on mingi kambavaim, nad on kõik minu vastu.
Õpetaja: Oled sa proovinud nendega rääkida?
Õpilane: Jaa, aga alati läheb tõuklemiseks.
Õpetaja: Varsti tuleb koolipidu, ehk lepite seal ära.
ENTERiga mängisime veel telefonimängu, kus ühes otsas olev inimene pidi oma kaardi kahe esimese sõnaga lause moodustma, mille 24. e viimane välja pidi ütlema. Lause oli siis järgmine: halvad sõbrad teevad südame haigeks. Mis lõpuks välja tuli, oli: kodu lähedal on 5 sõpra.
ENTERiga tegime veel mitu huvitavat mängu (sama dialoogi asi koos väikese lisanüansiga - "piiip", panto, paaris võistkondlik seletamine) ja tekitati paar võistlusmomenti. Oma oma saime ka kätte, võtsime ainult eesti keeles, sest sellel saab meil sügisest põhirõhk olema.
See oli üks hea mäng mõnusa rütmitegemise viisiga kusjuures:
elas kord üks printsess, kes oli karu. Ta tahtis väga lennata, aga tal oli väga suur kere ja tiivad tegid vinda-vända ümber maailma.
Üldse on meil nii palju mänge juba nüüd:
teremäng - põhiline on üliülisuur naeratus! Koguaeg pead kellegil käest kinni hoidma.
Mii-Möö - 2ks loe, ühed all madalalt "möö", kahed kikivarvul kõrgelt "mii" ja nii kordamööda.
Mõrvari mäng - kõik käivad ingi ja mõrvar tapab oma mürgise pilgu(tuse)ga.
Pallimäng - igaüks kujutab endale palli, mõnda aega seda põrgatatakse, siis vahetatakse palle ja seda mitu korda. Lõpuks viskavad kõik oma pallid õhku ja otsitakse enda oma esialgne üles. (üks mu isiklikke lemmikuid, kuigi see oli veider)
tres amigos - saadetakse ülipositiivseid "ihaasid", kui sa seda ei taha teiselt, hüüad "wow, stop". Saatja saadab selle siis tagasi või hoopis "tres amigos", "trarararaa-trararararaa-trarararaaa!" (see vist siis see kõige lemmikum)
Mõned mängud olid juba TENist tuttavad:
Saladuste mäng - üks ringi keskel ja tahab sealt ära.
Keerutamise mäng - valid ühe inimese ringist ja kui kõlab läks, pead tema ümber ringi jooksma.
Nende peale tulid meelde ka mõned muud mängud TENist:
Puuviljade suuruse järgi järjestamine (toolidel)
Vanuse järgi järjestamine (toolidel)
Püksilukk
Siinkohal meenusid ka mõned muud mängud:
Punane-kollane-roheline (+..) - iga värvi kohta tegevus
Vanaema lõngakera - see oli mul juuba enne Kanepit aastaid ununenud olnud.
Brittale: Mari-Liis ütles, et "Game for Actors and Non-Actors" peaks juba raamatukogudes ka olema, et siis akateemilises (kusiganes..) ja vb ka rahvuses, aga kui nendest kohtadest ei saa, siis peaksime pmst neilt ka saama laenata. Aga ühe päris hea raamatu saime juba. Sealt peaks ühtteist juba saama. Ja siis see Mihkel oli kohal, kellega Leene ühendust oli võtnud ja kes kokku tahab saada, aga kuna tema ei teandud, et meie sellega seotud oleme, siis ei teinud me temaga sellest juttu.
Seekordne etendus meeldis mulle veidi rohkem. Taaskord oli seal üks Kelli, aint et seekord oli see Mari-Liis, kes teda mängis ja Katriin sai ka teda mängida. Ta on nüüd see "kunn" hetkel, aga tal oligi seda vaja, sest et teda pole ju mõni hetk sel ajal, kui me oma newspaper theatre't teeme kuskil pargis. Kahju, et ma FT laagrisse minna ei saa. Sealt õpiks nii palju. Selle asemel lähen sel ajal hoopis kuskile oma eluga riskima. Ei tea, kui suur on tõenäosus, et sealt tervena tagasi tuleme. Kusjuures, me (Brittale ja Merkale viidates) pole ju veel üles otsinud, kuidas Rootsi vene keeles on.
Täna peaaegu, et jääkski kirjutama, aga kahjuks pean kassikaka välja viima, nii et mul pole lihtsalt eaga enam.
Kaks nelja sõnaga "ENTERi" kaarti, esimene mul, teine Piretil. Õpilane puudus põhjuseta ja peab õpetajale seletama kasutades järjest kaardil olevaid sõnu.
Mina: Aed Hais Rääkimine Koolipidu
Piret: Magustoit Reeturid Kambavaim Tõuklemine
Õpilane: Ma ei saanud teie tundi tulla, sest sõin kooli sööklas magustoitu ja sain toidumürgituse.
Õpetaja: Lähme räägime parem ajas.
Õpilane: Ma ei saa, aed on reetureid täis.
Õpetaja: Ärma lähe jah, seal haiseb ka.
Õpilane: Neil on mingi kambavaim, nad on kõik minu vastu.
Õpetaja: Oled sa proovinud nendega rääkida?
Õpilane: Jaa, aga alati läheb tõuklemiseks.
Õpetaja: Varsti tuleb koolipidu, ehk lepite seal ära.
ENTERiga mängisime veel telefonimängu, kus ühes otsas olev inimene pidi oma kaardi kahe esimese sõnaga lause moodustma, mille 24. e viimane välja pidi ütlema. Lause oli siis järgmine: halvad sõbrad teevad südame haigeks. Mis lõpuks välja tuli, oli: kodu lähedal on 5 sõpra.
ENTERiga tegime veel mitu huvitavat mängu (sama dialoogi asi koos väikese lisanüansiga - "piiip", panto, paaris võistkondlik seletamine) ja tekitati paar võistlusmomenti. Oma oma saime ka kätte, võtsime ainult eesti keeles, sest sellel saab meil sügisest põhirõhk olema.
See oli üks hea mäng mõnusa rütmitegemise viisiga kusjuures:
elas kord üks printsess, kes oli karu. Ta tahtis väga lennata, aga tal oli väga suur kere ja tiivad tegid vinda-vända ümber maailma.
Üldse on meil nii palju mänge juba nüüd:
teremäng - põhiline on üliülisuur naeratus! Koguaeg pead kellegil käest kinni hoidma.
Mii-Möö - 2ks loe, ühed all madalalt "möö", kahed kikivarvul kõrgelt "mii" ja nii kordamööda.
Mõrvari mäng - kõik käivad ingi ja mõrvar tapab oma mürgise pilgu(tuse)ga.
Pallimäng - igaüks kujutab endale palli, mõnda aega seda põrgatatakse, siis vahetatakse palle ja seda mitu korda. Lõpuks viskavad kõik oma pallid õhku ja otsitakse enda oma esialgne üles. (üks mu isiklikke lemmikuid, kuigi see oli veider)
tres amigos - saadetakse ülipositiivseid "ihaasid", kui sa seda ei taha teiselt, hüüad "wow, stop". Saatja saadab selle siis tagasi või hoopis "tres amigos", "trarararaa-trararararaa-trarararaaa!" (see vist siis see kõige lemmikum)
Mõned mängud olid juba TENist tuttavad:
Saladuste mäng - üks ringi keskel ja tahab sealt ära.
Keerutamise mäng - valid ühe inimese ringist ja kui kõlab läks, pead tema ümber ringi jooksma.
Nende peale tulid meelde ka mõned muud mängud TENist:
Puuviljade suuruse järgi järjestamine (toolidel)
Vanuse järgi järjestamine (toolidel)
Püksilukk
Siinkohal meenusid ka mõned muud mängud:
Punane-kollane-roheline (+..) - iga värvi kohta tegevus
Vanaema lõngakera - see oli mul juuba enne Kanepit aastaid ununenud olnud.
Brittale: Mari-Liis ütles, et "Game for Actors and Non-Actors" peaks juba raamatukogudes ka olema, et siis akateemilises (kusiganes..) ja vb ka rahvuses, aga kui nendest kohtadest ei saa, siis peaksime pmst neilt ka saama laenata. Aga ühe päris hea raamatu saime juba. Sealt peaks ühtteist juba saama. Ja siis see Mihkel oli kohal, kellega Leene ühendust oli võtnud ja kes kokku tahab saada, aga kuna tema ei teandud, et meie sellega seotud oleme, siis ei teinud me temaga sellest juttu.
Seekordne etendus meeldis mulle veidi rohkem. Taaskord oli seal üks Kelli, aint et seekord oli see Mari-Liis, kes teda mängis ja Katriin sai ka teda mängida. Ta on nüüd see "kunn" hetkel, aga tal oligi seda vaja, sest et teda pole ju mõni hetk sel ajal, kui me oma newspaper theatre't teeme kuskil pargis. Kahju, et ma FT laagrisse minna ei saa. Sealt õpiks nii palju. Selle asemel lähen sel ajal hoopis kuskile oma eluga riskima. Ei tea, kui suur on tõenäosus, et sealt tervena tagasi tuleme. Kusjuures, me (Brittale ja Merkale viidates) pole ju veel üles otsinud, kuidas Rootsi vene keeles on.
Täna peaaegu, et jääkski kirjutama, aga kahjuks pean kassikaka välja viima, nii et mul pole lihtsalt eaga enam.
1 kommentaar:
Kuule, see mõrvarimäng on täitsa teostatav! Sobib mulle niiiii hästi.
Postita kommentaar