Läänekallas, hoia alt!

Woop woop, kauaoodatud road trip sai lõpuks avapaugu! Esimene päev sõitsime kohe pea 500 kilomeetrit, sest kuni Geraltonini olime juba peaaegu kõike näinud (minu esimene roatrip aussis) ja ööbisime sealt veel pisut edasi ühes kodumajutuses. Geraldonile lähenedes tegime nalja, et kohe kohe läheb põnevaks, siit edasi teed pole veel näinud. Aga nii oligi, esimene kurv peale linna ja juba vaatas meile vastu maastik, mida me veel varem ringi sõites näinud ei olnud. Üldse oli läänekaldal sõitmine selline, nagu iga teine päev oleks uuel planeedil.

Ööbimiskohas ootas meid soe vastuvõtt ja üsna lage liivaplats. Omanik hoiatas öise tugeva tuule eest ja näitas isegi vaba karavani, kuhu võime peituda, kui tuul katusetelgis olemiseks liiga valjuks muutub. Tuul oli veel palju hullem kui ma ette oskasin kujutada ja kuigi alla ei andnud, siis esimene öö katusetelgis möödus suuremas osas ärkvel. Aga koht ise oli tore! Õhtul ühislõkke ääres saime juba ees ootavast teekonnast uusi teadmisi ning paremaid ja halvemaid karaoke etteasteid võis nautida hiliste tundideni. Noh, hilised tunnid meie uues autoelus algavad juba kella kaheksast üheksast :D Kell kuus on pime, seitsmeks on õhtusöök söödud ja siis vb istud veel tund kaks üleval.

Järgmisel päeval oli plaanis Kalbarri rahvuspark ette võtta ja kõige lihtsam plaan nägi ette, et õhtuks oleme sealt juba edasi sõitnud. Reaalsuses sõitsime kaardil II ööbimispaigana märgitud kohast alles viiendal päeval mööda ja rohkem ööbimist ette väga ei planeerinud.

Enne kui me üldse kuulsa "looduse aknani" jõudsime, kulus meil päev, et mööda rannikuäärset teed Kalbarrisse jõuda.

Sõitsime ööseks linnast veits edasi järjekordsesse homestead'i. Homestead on karjakasvatusfarmi (station'i) põhihoone, karavani- ja telkimiskohtade pakkumine on neil üldiselt (aga mitte alati) kõrvaläri. Seekord oli (kuivanud) jõeäärse platsi ääres ka rohkelt puid ja tuule probleemi ei olnud. Avastasime aga, et meie telgil on üks oluline jupp puudu ning peale väikest suhtlust müüjaga lubati vajalik osa posti panna ja Exmouthi saata.

Homestead'i hoovis

Lõpuks saabus Kalbarri avastamise päev!

Kõik need kärbsed! Mine või hulluks... 

Homestead oli juba otsapidi rahvuspargis ja saime varase stardi, kuid päikse loojudes pidime tunnistama, et ei jõudnud ikkagi kõiki radu läbi käia ja jäime veel üheks ööks, seekord hobuseranchosse. Üleülejärgmised naabrid olid ükssama abielupaar, kes meil juba üleeemisel öösel teises kohas naabriteks olid. Üldse hakkas palju korduvaid autosid ja nägusid nägema.

Kolmanda päeva hommikul sõitsime linna varusid täiendama, käisime laadal ja suundusime viimaseid radu avavastama. Käisime uuesti läbi ka Z-bend traili, sest see oli meie lemmik ning õhtuks olime tagasi põhimaanteel.

Ööbisime teeäärses tasuta peatumispaigas, aga see koht oli hiiglaslik! Enamasti olid ümberringi karavanid ja autoelamud ja ka jõe teine kallas oli rahvast täis. Tünnides ja jõeäärsetes kiviringides põlesid lõkked ja valitses veider ühtsusetunne.

Külli proovis jões jalgu pesta ja jäi mutta kinni

Külli jalapesu jões ei läinud kõige edukamalt, aga sellest polnud midagi, sest järgmisel päeval ootas meid Monkey Mia Resort. Uhkes karavanipargis saavad delfiinid 2x päevas töötajatelt mõned ämbritäied kalu ja ujuvad iga päev rõõmsalt platsi. Alguses sai nendega jalgupidi vees olla, hiljem läksime eemale kaile neid vaatama ja nägime lisaks merikilpkonna! Väga rõõmus päev :)

Tegime pannukaid

Teel Monkey Miasse käisime valgetest merikarpidest moodustunud rannas ja väiksel jalutuskäigul.

Korralik kontrast eelmiste päevade punase maastikuga

Peale delfiinide nägemist mõtlesime, et võiks veidi veel ju seigelda ja suundusime 4WD rajale, et 30 km kaugusele kaljunukile minna. Lasime rehvirõhud alla, lülitasime neliveo sisse ja panime ajama. Tee oli väga liivane ja paaril korral oli tunne, et nüüd jääme küll kinni, aga esimesed 20 kilomeetrit läbisime edukalt. Siis sai meie õnn otsa ja edasi me enam ei liikunud. Tagasi veel natuke sai, kuid proovisime küll nii, küll naapidi, aga üldiselt kaevasime end ainult sügavamale. Abi ei tulnud aga kaua oodata ja järgmise auto pealt hüppasid mehed välja, lasid meil rehvirõhud veel alla, sõitsid auto august välja, keerasid nina ringi ja korras. Sõitsime rõõmsalt algusesse tagasi :D Tee ääres lippasid mõned emud ringi.

Raja otsas oli väike muuseum, mis rääkis kuidas kunagi seal liivasel poolsaarel lambaid kasvatati ja maast tulevat looduslikult kuuma vett utiliseeriti. Kõigile külastajatele oli vabalt kasutamiseks üks kuuma vee tünn, kuhu me ilmselgelt peale sellist stressirikast sõitu ligunema läksime.

Õhtul plaanisime jälle tee ääres olla, aga puhkeplatsist vaid paarikümne kilomeetri kaugusel oli homestead, kus pidi väga vähe maksma ja sai ka kuumas vees liguneda. Öösiti oli ikka päris jahe juba ja mõte tünnist kutsuv! Õhtul istusime kaua tähtede all ja nautisime looduslikult sooja vett. Ja hommikul ärkasime vara ja vaatasime tünnist päiksetõusu :)

Woorame house stationisse jõudsime loojuva päikse valguses

Edasi jäi meile teele Carnarvon: linn, mille nime ma siiamaani hääldada ei suuda ja millest kõik soovitasid otse mööda sõita. Meie ei sõitnud, sest: 1. seal pidi olema pikk kai mere peale, mida me tahtsime näha (see oli suletud); 2. me tahtsime mehaaniku juurde minna (terves linnas mitte ühelgi polnud meie jaoks aega). Suhteliselt raisku läinud päevana tundus, aga lõpuks sõitsime autolammutustöökotta, sest juttude järgi pidi seal olema üks mees, kes varem tegeles radiaatoritega. Ta viskas meie autole pilgu peale ja ütles, et sellel pole midagi viga. Mõni guugeldab endale haigusi, meie Archiele iga kahtlase heli peale kõiksuguseid mehaanilisi vigu. Õnneks mees meilt selle kiire diagnoosi eest raha ei võtnud ja aitas isegi ühe otsa lõppenud esitule välja koukida. Saime ostukeskuses kõik varud täiendatud ning enne õhtusesse puhkekohta jõudmist isegi blow holes'ide juures käia.

Kiire stir fry maantee ääres

Edasi veetsime nädala Exmouth'is ja ümber, sellest juba järgmises postituses. 

Archie

Juba vahetult peale aussi saabumist koorus välja plaan, et teeme Austraaliale ringi peale. The Big Lap. Selleks oli vaja mitmeid asju: tööd mõneks ajaks, suuremat autot ja planeerimist. Ajaliselt juba arvestasime, et aastaaegadega sobitamiseks sõidame ringi päripäeva, mööda läänekallast üles, talveks Põhjaterritooriumi, sealt Queenslandi ja uuesti lõunasse enne kui liiga palavaks läheb  ning teed üleujutuste alla jäävad. Bindooni minnes olime juba õigel teel, kui välja arvata see väike vahejuhtum, kus me veel väiksema auto ostsime 😝 Kuid plaan oli piisavalt lõdva, et Perthist paariks kuuks 500 km vastassuunas sõita sellesse veel mõlki ei löönud. Praeguseks hetkeks peab tunnistama, et Küllil sai 10 kuud aussis täis, minul 7, ja me oleme ikka endiselt samas osariigis, Lääne-Austraalias. Ka talve selgroog on juba murtud... Aeg on nii kiiresti läinud ja mõtted ning asjaolud kogu aeg muutunud. See ei ole meie plaanidesse ainult mõlki löönud, vaid plaanid täiesti kringliks keeranud.

See selleks, mõned kuud tagasi ei teadnud me tulevikust midagi, istusime Albany's ja kihelesime juba teele. Natuke tööd oli tehtud ja oh õnne, Albany's oli müügil täpselt üks auto, mis meie kriteeriumitele vastas! (Suur, neljaveoline, kängururauaga, automaat, sobivas hinnaklassis.) Alates hetkest, mil Gumtree lehel seda esimest korda nägime, läks erinevatel põhjustel hea kuu, enne kui auto meie hoovis istus. Selle aja sees pani eelmine omanik meie soovi peale katusele ka metalltorud, mis oli temast väga tore. See oli ainuke oluline kriteerium, millele auto ei vastanud. Torusid oli vaja, et kinnitada katusele telk. Ideaalis oleksime soovinud diiselautot, kuid vähemalt on autole lisatud gaasipaak. Perthis sai gaasi peal odavamalt sõita ning kahe paagiga jõuab kaugemale ☺️

Esimest korda autot vaatamas

Tagumine mini-iste tegi nalja, aga muidu 5+

Tegelikult olime valmis, et Albany'st sobivat autot ei leia ja peame masinavahetuse Perthis tegema. No ja siis olime valmis, et vb peab kahe autoga Perthi sõitma, aga ka lilla nunnu osteti mõned päevad enne lahkumist ära, sama rahaga, mis ostsime. See tähendas, et terve aeg kui autot ootasime ja lõpus eelmist müüsime, käisime ka tööl ja raha kulus reisil ära küll. Alates juba sellest, et väikest lillat toitsime aeg ajalt 20 taala kaupa, uut mürakat aga kogu aeg 40 taala, hiljem juba 100 taala kaupa. Corolla juhtumist on endiselt värinad sees ja keskmiselt kaks korda nädalas käisime uut autot ka erinevatele mehaanikutele näitamas :D

Töö kõrvalt hakkasime autot reisiks ette valmistama, kuigi suuremad asjad sai ikka Perthis tehtud ja seal kulus planeeritust 2x kauem aega vist. Albany's panime taha kasti põrandakatte, ostsime väikse kapi, konteinerid, tulekustuti, esmaabikarbi, mõned tööriistad, roolikatte, põrandamatid, uue matkapliidi, laua, koormarihmad, lasime keevitada uue summutitoru..

Lõikasime ja sobitasime põrandat

Panime panipaiga kokku

Ja olemas! Taga ääres kapi peal on meie kohvrid, kumbki saab oma jaole oma akna poolt ligi

Kui üks hetk mai alguses oli kindel, et uus auto on varsti käes, oli aeg ka tööl adjöö öelda. Otsustasime 2 nädalat ette öelda ja põdesime esmaspäevast vestlust terve nädalavahetuse. Kordagi varem ei olnud seda juhtunud, aga esmaspäeval tööle jõudes uuris farmer (sõbralikult), mis plaanid meil on. Nii saigi see "õudne asi" kohe hommikul tehtud ja kõik oli korras. Lõpuks leppisime üldse 1,5 nädala peale kokku, sest farmer leidis Gumtreest kiiresti ühe briti paari meie asemele. Me küll ei kohanud neid, aga telefoni teel niipalju suhtlesime, et nad kolisid meie tuppa meie asemele. Keegi teine võttis justkui meie elu üle.. Viimase tööpäeva lõpus tegime töökaaslastega mõned õlled ja farmer arvas, et kui järgmisel aastal samal ajal jälle sealkandis, siis oleme uuesti tööle oodatud. Ju olime ikka tublid :)

14. mail müüsime väikse auto ära (mul olid juba totaalselt närvid läbi selleks hetkeks), 15. mail oli viimane tööpäev ja laupäeval, 18. mail hakkasime suure hurraaga Perthi poole sõitma. 5 minutit sõitnud, keerasime otsa ringi ja käisime mahaununenud matkatoolidel järel. Ja siis rõõmsalt jälle teele! Ainult raadiost hakkas hoovist välja keerates mingi eriti melanhoolne lauluke kõlama.

Algas kolmas ehk planeerimise etapp, mis koosnes päeval autoga tegelemisest ja õhtuti kaardi uurimisest. Paarist päevast Perthis sai nädal, siis (väikeste uute plaanide tõttu) poolteist. Elasime jälle Külli farmerite majas, kuid erinevalt jaanuarist urisesid konditsioneeri asemel radikad. Päeval olid siiski päikse käes 20+ kraadi ja vihma saime vähe. Suurema osa ajast tuuritasime ringi, käisime poodides ja muudkui mõtlesime ja ostsime. Auto sai mitmeid planeeritud ja planeerimata uuendusi.

Käisime mõne mehaaniku juures, esimene kord saime auto jälle üle vaadatud ja led lisavalgustuse ette. Ise käisime samal ajal Fremantle'i vanglamuuseumis. Järgmisena sai Archie'le uued papud alla. Veel käisime ületee mehaanikute juures 105ndat arvamust saamas ja krutiti pidureid paremaks. Siis läksime sisu kallale. Käisime ostsime katusele päris uhke telgi (auto järel teine kõige suurem väljaminek) ja panime veel väljatõmmatava varju sinna külge. Ostsime tagumisele aknale lühemad luugiamordid, et seda avatud varjuga lahti saaks hoida.

Vanglas, alates 1991. aastast muuseum

Panime telki peale

Lisavalgustus ees ja uued rehvid läigivad!

Lühemad luugiamordid paigas

Tagumised istmed on meil päris kitsad ja inimesi polnud plaanis vedama hakata, mistõttu ostsime sinna külmiku. Vahepeal saime mu primo Martini ja ta sugulasega kokku ja nad olid esimesed ja pmst viimased reisijad, kes Archie kasinaid tagaistme luksuseid nautida said. (Broome'is vedasime lühikese jupi ka oma kanada sõber John'i, aga see ei loe, sest ta krõnksutas külmiku peal). Reedesel päeval, tule taevas appi, marssisime autopoodi ja ostsime päiksepaneeli. Mille kohta me juba teadsime, et me ei oska seda ühendada! Aga no tuli selline mõte. Helistasime autoelektrikule, käisime näitasime talle autot ja plaani, ostsime uue aku, akukasti ja järgmise nädala teisipäeval viisime auto talle tagasi. 5 tunniga sai paneel katusele, aku tahaistemele polditud ja meil külmikule toide olemas. Samuti saame igal ajal telefoni, kõlli, laternat jne laadida. Ise käisime samal ajal kinos Aladdini vaatamas.

Külmik

Akukast ja regulaator

Lõppprodukt

Nädalavahetusel jõudsime lisaks akvaariumisse.

Ja merendusmuuseumis käisime ka:

Kokkuvõttes sõitsime selle ajaga sadu kilomeetreid maha. Mõni koht oli 20 km kesklinnast põhja poole, teine 30 km lõuna poole.. ja me käisime edasi-tagasi nende vahet, igas kohas vähemalt kaks korda. Vähemalt. Üle linna ostsime igasugust pudi padi ka kokku: bensukanister, kompressor, labidas, krokodillid, telefonihoidik, uued, kitsamad kinnitusrihmad.. Ja pigem esteetilise kui praktilise poole pealt vahetasime murdunud antenni uue vastu. Kõike ei suuda meenutada ja kõike pole kasutanudki.

Eesmärk oli kindlasti enne 1. juunit ehk enne talve ametlikku algust jalga lasta. Teisipäeva pärastlõunaks olid valmis nii auto kui plaan ja kolmapäeval, 29. mail läks sõiduks!

Lõpppunktiks (üsna juhuslikult) valitud Kununurras plaanisime olla 3-4 nädala pärast.

Pakitud ja minekuvalmis!

🔆🔆🔆