Hüvasti, Perth

Seekord veetsime Perthis natuke rohkem aega. Käisime veel Robyni juures lõunatamas, tegime kuskil äärelinnas eestlasestega pidu, käisime Australia Day ilutulestikku vaatamas, niisama linna peal ja välikinos. Sain veel korra Yianniga kokku, kellega Kreekas koos töötasin ja kes nüüd Perthis oma doktorikraadi teeb. Siis pakkisime ennast lõplikult kokku ja jätsime seekord meelega võtmed teispoole lukus ust. Aitas küll sellest linnajamast.

Kodutänav prügipäeval

 

Pargi ja kohviku päev

 

"Nii ei saa pilti teha, su nägu pole päikse käes." "Aga nüüd?"

Sõitsime kirde suunas ja veetsime mõned päevad Külli farmis. Tegime Leschenaultia järve ääres suplus- ja lõunapeatuse ja nägin seal senini kõigi veidramat lindu. Eesti keeles ilmselt sultantait (Australasian swamphen, Porphyrio porphyrio melanotus?) on põhimõtteliselt suurte jalgadega kana ja olekult meenutas ta väga dinosaurust. Proovisin ta hiiglaslikke jalgu pildile jäädvustada, aga teistel on internetis sellega paremini läinud.
 

Minu versioon

Etem versioon wikist

Farmi jõudes läksime  esimesel õhtul peale saabumist kängurusid otsima, sest kuigi kohalikele on nad nuhtlus, olin mina siiamaani neid ainult korra kaugelt näinud ja no mille muu pärast ma siis aussi tulin kui mitte kängurude nägemiseks! Sõitsime tasakesi põldude vahel ja Külli näitas mulle, kus ta töötanud oli. Järsku nägime kaugemal põllu peal midagi, mis võis kängu olla. Jäime seisma, punnitasime silmi ja lõpuks keerasime pilgu tagasi tee peale. Keset teed seisis känguru ja vaatas meile otsa! Veeresime talle lähemale ja vaatasime kuidas põõsa tagant tuli veel teine ja siis kolmas. Üks hetk jõudsime liiga lähedale ja nägin silme ees seda õiget Austraalia värki. Tühi sirge punane tee ja neli kängurut üksteise järel seda ületamas! Sõitsime veel päikseloojangu saatel natuke ringi ja varsti ei teadnud isegi enam, palju ma neid kängusid juba näinud olin.

Külli näitas oma chaser bin'i, millega töötas

Teise päeva pühendasime kividele. Külli oli neist esimesi küll juba näinud, aga käisime vaatasime suuri kivimürakaid, mida loodus on kaunilt kujundanud. Järgmisel päeval sõitsime nende suure venna wave rock’i (lainekivi) juurde, kus tuli maksta ja vaadet bussitäie turistidega jagada, aga Elachbutting ja Beringbooding olid täpselt sama head ja neid võis nautida omaette enda ajas 👍

Kuna wave rocki lähiümbruses kuskil tasuta telkimiskohta ei ole, võtsime juba eelmisel õhtul plaaniks, et ööbime siis wave rock’i karavanipargis. Vähemalt saab basseinis sulistada ja 40+ kraadises palavuses oleks see väga mõnus olnud! Aga kell oli veel vähe ja mõtlesime tunni paar edasi sõita. Sõitsime läbi ühe linnakese, teise, kolmanda... Kuna neil basseini ei olnud, tundus õhtule jäämiseks endiselt vara. Tegime väikse kõrvalepõike tin horse highwayle, teele, mille äärde igal aastal uus metallijääkidest hobune püsti pannakse. Ja siis hakkaski juba hämarduma ja jõudsime sihtkohta. Esimese hooga sõitsime ühe tänavaga linnast otse läbi ja ei ühtegi inimest, autot ega karavaniparki ei näinud. Keerasime otsa ringi ja saime aru, et see tühi tolmupõld keset mahajäetud asulat mingi välipeldikuga, kust me juba korra mööda sõitsime, see ongi see. Ja see meile ei sobinud! 50 km kaugusel Dumbleyungis oli järgmine karavanipark ja otsustasime parem edasi sõita. Ka see asus lihtsalt ühel avatud platsil keset linna, aga nägi viisakas välja ja üks karavan vanema paariga oli juba ees. Telkide jaoks oli ühes nurgas ka muruplatsike, piknikulaud mugavalt kõrval :) Edasisõidu plaan oli sõita läände, uuesti Donnybrooki ja Margharet Riveri kanti, aga google mapsi vaadetes selgus, et otse alla Albanysse sõita oleks sama maa. Albany, või õigemini selle kõrval olev Bluff Knolli nimeline mägi oli eelmise reisi ambitsioonikaima versiooli lõpppunkt. Otsustasime järgmisel päeval hoopis  sinnasuunas sõita ja sealt mööda rannikut Donnybrooki minna.

Ootame keset inimtühja teed rohelist tuld

Hommikul sõitsime Dumbleyungi soolajärve äärde, kus kunagi kiiruserekord püstitati (444,71 km/h). Ilm oli üsna hall, aga lootus jäi, et läheb selgemaks. Sõitsime Wagini nimelisse linnakesse, kus endalegi üllatuseks veetsime päris pika aja kohalikus vabaõhumuuseumis, kuhu oli kokku veetud erinevaid vanu hooneid (pank, postkontor, general store, kogukonnakeskus, farmeri savionn jne) ja masinaid (traktorid, tuletõrjeauto) ning näidati piirkonna asustamise ajalugu. Sissepääs maksis vaid mõned taalad ja sinnakanti sattudes on kindlasti külastamist väärt! Siis me veel ei teadnud, aga Waginisse tulime veel olukorra sunnil hiljem tagasi ja teisel korral sai sellest meie seiklustel üks väga oluline ja pöördeline punkt.

Dumbleyungi järv, natuke värvi halli päeva

Wagini muuseumis

Õhtuks olime valinud tasuta telkimisplatsi ookeani ääres, aga Mt Barkeri juures sai udust juba korralikum vihm. Tõmbasime teeäärsesse puhkekohta ja tegime mõttepausi. Eelmine vihmaga telkimine veel värskelt meeles, uurisime, mis seis õhtuks Albanys hostelitega on. Lõpuks otsustasime siiski, et väike vihm ja torm on ikka eri asjad ja suhkrust me ei ole, ja sõitsimegi ookeani äärde. Käisime Albanys veel poest läbi ja ostsime vihmakeebid, tarbi ja pisut liiga vänge hallitusjuustu. Tegemist oli väga populaarse telkimisplatsiga ja vedas, et üldse koha saime. Telgist oli mereni vaid minutike kõndida, aga ookean oli valli taga, nii et kuulsime, kuidas lained mühisesid ja tuul puhus, aga telgi juures ei tundnud midagi. Ideaalne! Isegi vihma ei tulnud.

Sinnakanti jäime veel terveks nädalaks ja kirjutan sellest järgmises postituses, natuke pikaks hakkab minema.
🔆🔆🔆

Lähme lõunasse

Jätsime pühapäeva endale rahulikuks planeerimiseks ja olime esmaspäeval varakult valmis. Eelmisel päeval tulid Külli farmi inimesed Balilt tagasi ja ööbisid samuti linnas. Saime neilt veel hunniku näpunäiteid kohtade kohta, kuhu minna ja tegime seekord päris ambitsioonika plaani, millest suutsime lõpuks vaid osa ära teha. Esmaspäeval alustasime asjalikult, kuid tegemist oli palju. Pidin veel kord pangast läbi käima, süüa oli vaja osta ja Robyni juures oli vaja käia. Alustasime sõitu taaskord alles peale lõunat.

Valisime sõitmiseks kaunemaid teid ja seetõttu jõudsime oma esimeses peatuspaigas, Bunburys, vaid kiire veiniostmise peatuse teha ja sõitsime edasi telkimiskoha poole. Vb lähme sinna siis kunagi uuesti. Telklas olid jällegi peale meie mõned üksikud autod, aga üks neist kuulus prantslastele, kes juba nädal aega olid tööotsingutel telkinud täiesti üksinda ja suurest inimeste nägemise rõõmust sai korralik pidu. Lisaks inimestele kohtub telkides ka siinse huvitava loodusega ja helid, mille saatel õhtul uinuda ja mille peale hommikul tõusta, on täiesti teised! Kõige omapärasem on ilmselt kuukaburra ehk naeru-safiirlind (Dacelo novaeguineae), kelle "naeru" on internetist kerge leida. Lääne-Austraaliasse on see liik idaosariikidest toodud ja siinsele loodusele halb.

Upgradisime veiniklaase 😁

Teine päev oli väga tegus ja käisime Busseltonis pika puidust kai peal (peaaegu 2 km mere peale), väikse majaka juures ja kahes koopas. Ostsime kohe nelja koopa pileti, sest otsustasime järgnevate päevade jooksul need kõik ära külastada. Koopad olid väga ägedad ja teises koopas käisime kahekesti, mitte ühtegi inimest rohkem ei olnud. Õhtul tabas meid vana tuttav õnnetus – välja valitud telkimisplats oli mingi jama ja no mida ei ole, seda ei ole. Läksime paarikümne kilomeetri kaugusele tasulisse telklasse, mille suurim pluss oli asukoht. See oli meie järgmise päeva esimesest punktist mõne minuti sõidutee kaugusel. Aga et kõik ikka nii lihtne ei oleks, keeras ilm ära. Õhtusöögi ettevalmistamise jooksul sai kergest tibutamisest korralik vihma ja tuule möll. Jooksime „köögist“ läbi paduka oma telgi juurde tagasi ja leidsime selle suurest loigust. Me ei teadnud, kui vihmakindel see telk üldse on ja kas see hommikuni vastu peab, aga see oli arusaadav, et kui tiik altäärest tuppa hakkab loksuma, siis on kindlasti jama. Viskasime toidu käest, tõmbasime vaiad välja ja sikutasime telgi mõned meetrid eemale künka otsa. Päästeoperatsiooni lõpuks oli hoolega soojendatud vesi jahtunud ja meie läbimärjad ja külmunud. Õhtu lõppeski leigete krõmpsuvate kiirnuudlite söömisega.

Hommikul ärgates olid kõik telgid ammu kokku pakitud ja metsaalune tühi. Ma sain ise alles vastu hommikut peale tormi vaibumist korralikult magada ja nüüd panime veel peaaegu viimastena märjad asjad kilekottidesse ja asusime teele. Auto oli ühtlaselt värviliste lehtedega kaetud ja nii kamo, et metsa seest poleks enam üles leidnud. Õnneks oli telk täitsa asjalik ja autos olid niikuinii kõik riided kuivad, seega saime reisi jätkata. Mõned muudatused tuli siiski teha, aga seda hiljem.

Läksime esimese asjana koopasse number 3. See oli koobastest väikseim, kuid ehk ilusaim. Seejärel käisime Hamelin Bays raisid otsimas, aga jõudsime liiga hilja. Sinna lähme ka kunagi tagasi. Pärastlõunasse mahtusid veel viimane, suurim koobas ja kõrge majaka otsa ronimine, kust nägi, kohta, kus „kaks ookeanit kokku saavad“ ehk India ookeani ja Lõuna-Jäämere lained kokku löövad. Vot see, mis seal otsas oli, oli alles tuul ja sellest mul on palju koledaid selfisid. See kahe ookeani kohtumisvärk oli küll pisut kahtlane, sest kuigi oli näha koht, kust lained eri suundadest tulevad ja kokku põrkavad, siis Souther Ocean ikka ei ole nagu päris ookean ja selle mõtteline piir jookseb Antarktikale palju lähemalt.. Aga tegime sildi juures pilti ikka

Kus lõppeb tee ja algab auto?

Edasi sõitmise asemel keerasime nüüd hoopis tagasi ja veetsime öö Margharet Riveris hostelis. Kogu piirkond on täis viinamarjaistandusi ja korjamise hooajal backpackereid paksult täis. Kui juba seal olime, siis kuulasime natuke maad ja töö leidmiseks oli vara veel. Aga saime vähemalt kõik oma märjad riided ära pesta ja ise ka pesus käia.

Järgmisel päeval sõitsime Margharet Riverist otse itta ja nautisime käänulisi teid ja ilusaid vaateid. Külastasime mitut linna ja bakeryt, uurisime veel töö kohta ja jõudsime õhtuks Perthi tagasi.

Järgmises postituses juba järgmised sõidud! 🚘