Esmaspäeval hakkasime hiljem sõitma kui plaanitud oli ja nii kui üle piiri jõudsime, kaotasime veel 1,5 tundi ajavahele. Aga lõpuks, lõpuks, me jõudsime Põhja territooriumisse! Meil oli kolmapäevaks Kunust umbes 850 km kaugusel asuvas Darwinis kaks asjaajamist kokku lepitud ja et teisipäeva õhtuks Darwinis olla, siis millegi vaatamiseks tee peal väga aega ei jäänud. Maastikku nägime ja linnas nimega Pine Creek käisime toredas kohvikus ning Darwinis vaatasime vaimustusega kõrgeid maju ning olime üsna häiritud, et parkimise eest maksma pidi, sest me olime sellise asja nagu tasuline parkimine täiesti ära unustanud . Aga ikka suure linna värk oli seal, territooriumi pealinn siiski :)
Linnas ja ümbruses oli täielik tulekeeld, mistõttu tundus, et asi pole päris õige, kui karavanipargi poole sõites tohutule mustale suitsusambale aina lähemale jõudsime. Tuli välja, et pargist teiselpool traataeda oli mets põlema läinud ja tundus, et me olime ainsad, kes tähele panid. Vaatasime kahekesti, kuidas leegid läbi tossu nähtavaks muutusid ja vilkurautod hääletult metsa vahele kadusid. Aga sireeni ja hoiatusi ei olnud ja tegime ka igapäevatoimetusi edasi. Öösel ärkasin üles, sest suitsuandurid kuskil kauguses üürgasid lõputult ja telgist väljudes oli paksu suitsu sees raske nii hingata kui näha.
Nagu olime eelnevalt juba kuulnud, oli Darwin pisut soojem ja palju niiskem kui Kunu. Hommikul oli telk läbimärg, puud tilkusid ja plätad istusid veeloigus.
Kolmapäeva esimene appointment oli arstlik kontroll tulevase töö jaoks, mille läbisime edukalt. Kui meid oli paar tundi üle vaadatud ja kuulatud, oli aeg katusetelgiga tegeleda. Telgil eemaldati luugiamordid, taastati vigases gaasirõhk ja meil oli jälle kodu olemas. Lisaks tahtsime ka, et autol üks väike asi korda tehtaks, aga sellega ei läinud päris nii, nagu arvasime. Viisime Archie neljapäeva hommikul remonti ja lootsime veel samal päeval linnast minema saada, aga mehaanik saatis vahepeal veel ühe video, helistas korra ja siis tunde vaikust. Ilmnes, et vaene Archie oli mõnelt varasemalt mehaanikult mõned imelikud lisajupid juurde saanud, mis pikendasid oluliselt sellele väiksele asjale kuluvat aega ja tekitasid palju küsimusi (ja ka seda imelikku heli, mida me kogu aeg kuulnud olime). Pika jamamise kokkuvõtteks sai garaažis tööpäev läbi, aga meie kodu ratast tagasi alla ei saanudki. Õnneks pakkus koha omanik välja, et võime ikka oma autos öö olla ja töökoja vetsu kasutada. Ööbisimegi auto peal, auto ise tõstukil. Pool järgmist päeva veel ootasime, mis saab ja tegime muudkui rõõmsalt omanikuga juttu, endal klomp kurgus, kell muudkui tiksus. Kokku kulus remondi peale 10 töötundi (100 $/h) + osad. Õnneks saime seal päris sõbraks juba, omanik ähkis ja puhkis, lõi kalkulaatoril nii ja naapidi numbreid kokku, aga ei raatsinud meilt palju võtta ja lõpuks küsis vaid 3,5 tunni raha. Olime väga tänulikud!
 |
| Hommikusöök |
Sõitsime mõneks päevaks Litchfieldi rahvusparki, kus käisime igasuguseid matkaradu läbi ja jahutasime end erinevate koskede all.
Pühapäeval jõudsime tagasi Darwinisse ja käisime Mindili ranna päikseloojangu turul. Sealt edasi pidime lennujaama sõitma, aga auto ei läinud enam käima! Vaikselt hakkas hirm tekkima. No miks just nüüd, kui meil on mõne tunni pärast lend ja me oleme pargitud suurürituse parklasse, kuhu vajadusel puksiir ka ligi ei pääseks?! 10 minutit paanilist guugeldamist (ja ei mingit vastust) enne kui Külli avastas, et käik oli sisse jäänud. Kõik oli hästi, auto sai hääled sisse ja seiklused võisid jätkuda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar