Albany, II peatükk - töö

Tööle võeti meid kõrghooaja lisakäteks. Farmis oli umbes 10 töötajat, neist mitmed üsna halva inglise keelega aasia pagulased, mistõttu oli vaja kedagi, kes teeks hooajalisi töid, mis nõudsid rohkem seletamist. Töö algas kartulite pakkimisega. Pakkisime seemnekartuleid kilostesse kottidesse, mis kuhjasime umbes poole tonni kaupa kartulikastidesse. Mõnikord teist värvi kottidesse ja 12 kaupa pappkastidesse. Ja natuke viisime iga kord koju ka. Aga see oli asja kõige väiksem osa. Põhiliselt tegeles meie farm kõiksugu juurviljadega ja järk järgult lisandus meile uusi töid. Esimesena näiteks saime lillkapsaste korjamise oma vastutuse alla, aga hiljem olime kõige juures asjalised.

Sildistame kartulikotte, selja taga pakitud kastid

Koos Maxiga lillkapsaid korjama

Lillkapsa trimmimine

Suuruse järgi kasti

Kastid täis

Lillkapsad pesemise ootel

Hommikupoolik kulus nädala esimeses pooles korjamisele. Kõik juurviljad jm (peedid, pak choi, erinevad salatid, kapsad, brokoliini, daikon jne) korjati vastavalt tellimustele põllult kokku. Pärast tuli need ära pesta ja jooksvalt pakkisid shedis inimesed need saadetisteks kokku. Millegipärast ei või austraallased kaalu järgi asju osta ja kõik tuleb silma järgi kaalu- või suurusklassidesse jaotada, et siis tükihinnaga müüa... Seega oli pakkimine üsna tüütu ja ajakulukas. Juurikad ja roheline läksid Perthi ja Albanysse poodidesse, restoranidesse ning erinevatele taluturgudele. Üks osa pandi kõrvale laupäevase Albany taluturu jaoks, kus meie farmerid ise neid müüsid. Pakkimine läks mõnikord päris hektiliseks, sest mitmed saadetised tuli aja peale valmis saada või õigeks ajaks lattu viia, et reka need peale saaks korjata.

Korjamine

Mingi võsastunud põllunurk

Dexteri kostüüm selga ja pesema

Pesunurk

Kimbutatud pestud porksid

Pakitud kraam valmis autole minema

Päris õhtul, kui ajaliselt kriitilised ülesanded tehtud, saadeti meid kõplama ja rohima. Rohimine mulle meeldib, aga kõplamine on no nii nüri töö kui veel olla saab...

Vasakul veel tegemata rida, paremal rohitud radicchio

Neljapäeviti oli tavaliselt istutamise päev, mis oli paariks tunniks täitsa hea vaheldus. Selja pani veidi valutama, aga iga kord sai 1000+ taimekest igaüks maasse pandud ja mulle see töö meeldis. Selleks, et iga nädal uusi taimekesi oleks, tuli ka jooksvalt seemneid alustele istutada ja neid pidevalt kasta. Lisaks tuli igal nädalal seemnetele tsemendisegumasinas viiest ainest õiges vahekorras kokku möksida paarsada kilo spetsiaalset mullasegu, mis oli vist mu lemmik ülesanne.

Värskelt istutatud taimekesed

Külli läheb pika sammuga kuskile, uus põllunurk

Mullasegu alustele panemine

Seemnetele augukesed

Mõnede taimede seemned tuli käsitsi täppistööna mulda panna

Väiksed taimekesed on varsti istutamiseks valmis

Reedeti valmistusime järgmise päeva turuks ja sai jälle kartuleid pakkida. 1 ja 2-kilosed paberkotid tuli sildistada ja väga kärmelt söögikartulit täis laduda. Ühte kotti ühesuurused ja ühte sorti, kokku 4-5 sorti. Kuna kogused olid väiksed, siis kui midagi oli natuke puudu, nt u 100 kilo kartult, siis see saadeti meid käsitsi põllale välja kaevama.

Õiget kartulikorjamist nägime ka. Alguses kui natuke vähem tööd oli (juurseller polnud valmis), käisime mõnel korral naabertalus abiks ja töötasime korralikul kartulivõtumasinal (potato harvester). See oli selline nobedate näppude ja kohati rõve töö, kõvad mullatükid ja mädakartul tuli jooksvalt lindilt välja noppida. Korra käisime oma taluniku väikse harvesteriga ka põllul, aga see oli üsna vana ja aeglane ja jooksis üldse umbe poole ajast.

Umbes selline masin oli, naabritel oli 2 aussi bäkkerit tööl, kellega seal kartulit sortisime

Veel üks pilt netist, sest endal polnud aega teha, aga selline tolmune töö oligi

Hetk vao lõpus, jõudsin Küllist ühe pildi ka teha

Kartulikastid valmis

Oma farmis väikse harvesteriga

Kartulist veel niipalju, et lõpupoole hakkasime ühele restoranile kartuleid pesema ka ja koledaid kohti välja lõikama. Ja boss käis muudkui ringi ja vaatas, kas ikka piisavalt kiiresti lõigume. Tonni kartulite ettevamistamiseks kulus u pool stressirohket päeva. Kuna Aasia poisid olid parasjagu kõik arstipaberitega seljahaiged, siis saadeti meid Külliga tööpäeva lõpus veel kartuleid autole laadima. Sa vana perse! Loopisime siis kahekesti seal neid 50 kiloseid kotte. Vähemalt tuli jälle meelde, et oleme ikka farmitöölised, mitte köögikatad (ja üldiselt nad olid väga tähelepanelikud selles osas, et liiga raskeid asju ei tõstetaks).

Paneme kartulipesumaja püsti

Nagu näha, väga põnevil ma sellest ülesandest ei olnud...

Kui muidu suuremat osa juurikaid kasvatasid ja korjasid nad aastaringi, siis näiteks kartul on teemas kord aastas, porgandi korjamine algas meie viimastel nädalatel ja pastinaak oli alles tulemas. Üks põhilisi hooajalisi lisasaake, mille jaoks meid veel palgati oli juurseller. Alguses see ei tahtnud hästi valmida, aga kui lõpuks valmis sai, tuli igal nädalal tonnide viisi seda maast välja sikutada, trimmida ja survepesuriga üle käia. Ka see töö (välja arvatud pesemine) oli täitsa hea.

Kuigi kokkuvõttes olid 2 kolmandikku töödest sellised, mida hea meelega teha, siis olustik tööl oli selline, et lõpuni välja vist keerasime farmi sisse ja mitte ei tahtnud autost välja minna. Natuke närviline ja kunagi ei teadnud, kas tuleb hea või halb päev. Aga aeg läks sellegipoolest väga kiiresti, töö oli hea vahelduv ja tagantjärgi veel eriti hea meel, et selle otsa peale saime.

🔆🔆🔆